Peale istmete pole saabujate poole tühjuses midagi, millele oma pilku suunata. Ometi... Ma ei usu, mida näen. Mulle vaatab vastu naeratav mees oma parimates aastates, suu otsivalt avali, silmad on kurvad ja vaatavad abiotsivalt horisondile, tunnetad džiisaslikku kannatust… Obama!! Kas tõesti? Suurem kui elu ise ja poseerib fuajee ainsal mööblitükil, mis pole mõeldud istumiseks. Sambake. Kas tõesti on Lennart Meri asemel nüüd Barack Obama nimeline lennujaam mind embamas? Kuidas see juhtus?

Mõtlen Obamast ning tema seotusest Eestiga. Jah, meil on ka Ameerika president. Kas näitame sambakesega suurmeeste taimelava asukohta? Haa, ei. Suurtähtedes We Can ja Baracki pildi juurde on veel vihjeid poetatud – suured nooled viivad läänest põhja, põhjast itta ja idast läbi Obama südame taas läände. Oh mind! Pange see maailmakaardile ja kõik saab selgeks. See on ju NATO sõjalise skeemi salakood – Washington saadab signaali meile (keegi ei aima), meie suuname operatsioone Lähis-Idas ja sealt, läbi suure ja sooja südame jõuavad ristiretke saagid taas sinna, kuhu nad kuuluvad. Jahmatusest saab tunnustus: oligi aeg Lennarti asemele laiema haardega mees leida. Lennarti kuju ei pane meid maailmakaardile ausalt teenitud kohale. Meri muudkui korrutas: Euroopa, Euroopa... Meie oleme maailmariik! Me suudame.

We can! Tallinna kesklinna mänhättänlikuks muutmine on vaid osa positiivsest transformatsioonist, mida Welcome to Estonia tõotas. On sümboolne, et Lennart tervitab nüüd lahkujaid, olles ise minevik meie elus. Obama aga tervitab tulevikku tulijaid. Nii on õige ja hää. Sümboleid peab oskama näha. Nii kuulutamegi neile, kes tulnud taevast ülevalt, et seisakud on sisemiseks kasvamiseks, oma tõeliste ressursside leidmiseks.

Tahaksin posti emmata, olen aru saanud! Minuga on räägitud.

“Salut poupée. Comment êtes-vous? Permettez-moi de vous embrasser,” kostab selja tagant. Minu eurosõbrad on saabunud. Seisatume hardas hetkes samba ees ning suundume vihmasesse Tallinna. Mina varustatud salateadmiste relvaga ja tugevam kui tulles. Oleme suures mängus läbi näivalt väikese lennujaama.

Eestlased on ikka osanud tugevamate ja õigemate poole hoida. Nüüd usun minagi – We can!