ZENi leidmine
Oma ZENi sa kas leiad või ei leia. Creative pakub laia
valikut ZENi nime kandvaid mp3-mängijaid, millel vastavalt tarbija
“rikutusele“ laialt lisavõimalusi. Tänapäevaste
tehnikavidinate puhul kerkib paratamatult küsimus, mitut vidina
põhitegevusalaga kaasapandud lisavõimalust saab
samaväärse koormusega kasutada.
Uue ZENiga, mille
põhiliseks kasutusalaks siiski mp3-muusika kuulamine, on Creative Labs
selle välja mõõtnud: video, diktofon, märkmik,
fotoalbum, FM-raadio, mälukaardilugeja. Nii tulebki ZENi käsitleda
meediapleierina laiemalt.
Menüüs opereerimine on
tänapäevaste lisavidinaist kubisevate telefonidega võrreldes
imelihtne. Kui muidu peab peaaegu suvalise jubina kasutamiseks
põhjalikult tutvuma sellega kaasa pandud juhendiga, no näiteks, et
kas või on-off-nuppu üles leida, siis ZENi puhul piirdud juhendis
on-off-nupuni veerimisega, edasi müttad juba masina enda
menüüs.
On-off-nupu all, muide, hõõgub mahe
ulmesinine LED. ZENi õhus liigutades see LED väriseb meeldivalt
nagu ennemuiste laser reivil. Ja kui vidin USB kaabliga arvutiga ühendada,
hakkab LED justkui “hingama“ – pulseerimine väljendub
valguse intensiivsuses.
Helivärv on ZENil just niipalju
välja mõõdetud, et klappides kõrvad bassi käes
huugama ajada.
Ekvalaiseriga saab seda huugamise eripära
muidugi timmida. Aga kui ZEN ühendada odava PC-stereoga (2.1, millel kaks
kõlarit ja lisaks bassikõlar), võib emaplaadile
integreeritud helikaardi plekise kõlaga harjunud stereosüsteemi
madalate helide hulgaga ära ehmatada.
Kortermajas saavad
sellest ehmatusest ka naabrid paraja osa. Proovi neile siis äraseletatud
näoga selgitada, et sa kas leiad oma ZENi või ei leia, eks ole.
Kui uuematele telefonidele kiidetakse takka, et selliseks on
nüüd saanud arvuti, siis ZENi videomängimise funktsioonile
võiks juurde seletada, et selliseks on nüüd saanud telekas.
Tõsi, täispika filmi DivXi ZENile söödavaks
konverteerimine kulutab päris palju aega ja arvutiressurssi. Aga
700megasest failist 250megaseks ümberpakitud liikuvad pildid paistavad 4 x
5 sentimeetriselt ekraanilt imeilusad. Ainsana annab nurisemiseks
põhjust asjaolu, et kohati läheb värvide, eriti musta
sügavus pisut kaduma. Vanasti olid kõik Divixid, isegi 700megased,
ju samasugused.
Igasugune YouTube’i *.flv-kraam *.avi-ks
ümberpakituna ei kaota küll oluliselt midagi. Täielik
müstika on see, et *.avi kohandamisel ZENi seedimisega suudab konverter
vidinasse tõmmata ka tiitrifaili, ehkki ZENi failide transportimise ja
konverteerimise keskkond näiteks *.srt tiitrifaili üleüldse
ära ei tunne. Ilmselt kehtib siin sama reegel mis BSPlayeri või
Windows Media Playeriga, et tiitrifail peab kandma filmifailiga
äravahetamiseni sarnast nime ja erinevus on vaid faililaiendis.
FM raadiovastuvõtja on funktsioonina mugav, aga videoteegi ja
plaadiriiuliga (loe: internetis vabalt levivate meediatoodetega)
konkureerimiseks peaks kohaliku raadioeetri sisu pakkuma reklaamide vahele
tõmmatud tapeedist midagi enamat. Rahvusringhäälingu
reklaamivabad tooted rubriigist “Kuula varasemaid saateid”
liigituvad pigem sinna meediapleieri mängumaale.
ZENis
mikrofoniks nimetatav diktofon üllatab oma helikvaliteediga. Seevastu
selle käivitamine ja peatamine on kõige keerukam teekond muidu nii
lihtsas menüüs. Eks ta ole targu nii keerukaks aetud. Et kogemata
kogu 4gigast (on ka veidi kallim 8 Gb väliselt identne ZEN) mälu
suvaliste helidega ei täidaks.
Märkmikufunktsioon on põhimõtteliselt PC Outlooki
käepikendus, oma meelespeade, telefoniraamatu ja kalendriga.
Kogu lõbu eel tuleb arvutisse kenasti laadida plaaditäis
programmijuppe, et ka arvuti sinu leitud ZENi avastaks. Ülilühike,
vaevupainduv USB-kaabel on selle tehnovidina tähtsaim kehaosa. Selle kaudu
saab ZENi sisule lisaks ka selle akut laadida.
Ahjaa. ZENil on
küljel peen pilu, kuhu käib tilluke SD-mälukaart. Mis
kõik sellega peale hakata, sõltub kaardiomaniku fantaasia ja ZENi
ülalloetletud omaduste ühisosast.