© Guardian News & Media

Nigeeria linna Lagose 1960. aasta tänavakaardilt vaatab vastu läänelik rannikulinn, mida ümbritsevad maapiirkondadele iseloomulikud Aafrika külad. Kattega teed muutuvad kiiresti mudateedeks, põllud metsadeks. Ainult mõnel hoonel on üle kuue korruse, autosid leidub vähe.

Keegi ei näinud ette seda, mis seejärel juhtuma hakkas. Vaid kahe põlvkonna jooksul kasvas Lagos sada korda suuremaks, 200 000st inimesest sai ligi 20 miljonit. Praegu maailma 10 suurima linna hulka kuuluv Lagos laiub pea 1000 ruutkilomeetril. Kuigi kohati tohutult jõukas, on Lagos siiski suuresti kaootiline ja vaesunud linn. Suurem osa linna asukaid elab slummides või mitteametlikes asundustes. Valdavalt pole elanikel kodus kraanivett ega sanitaarsüsteemi. Linna tänavaid kägistab tihe liiklus, õhk kubiseb heitgaasidest ning suurim prügimägi katab 40 hektarit, võttes iga päev vastu 10 000 tonni jäätmeid.

Kuid uus uuring väidab, et Lagoses viimase 60 aastaga nähtud muutused võivad olla tühised nende kõrval, mis järgmise 60 jooksul aset leiavad.

Kui Nigeeria rahvaarv jätkab kasvamist ja linnadesse kolitakse senisel kiirusel, võib Lagosest saada maailma suurim linn, mis on koduks 85-100 miljonile inimesele. Ennustatakse, et 2100. aastaks elab Lagoses enam inimesi kui tänapäeva Californias või Suurbritannias, ulatudes sadade kilomeetrite taha. Sellel kõigel on keskkonnale tohutu mõju.

Sajad märksa väiksemad linnad Aasias ja Aafrikas võivad samuti järsult kasvada, ütlevad Kanada demograafid Daniel Hoornweg ja Kevin Pope Ontario tehnoloogiainstituudist.

Nad väidavad, et Nigeri - Lääne-Aafrika riik, kus maailma kõrgeim sündimus - vähetuntud pealinn Niamey, mida praegu asustab vähem kui miljon inimest, võib plahvatuslikult kasvada, tõustes aastaks 2100 maailma suuruselt kaheksandaks linnaks, kus elab 46 miljonit elanikku. Unine Blantyre´i linn Lõuna-Malawis võib aga paisuda tänapäeva New Yorgi suuruseks.

Ku saab teoks uurijate ekstreemne stsenaarium - riigid ei suuda sündimustaset kontrollida ja linnastumine jätkub jõudsalt -, on 35 aasta pärast enam kui sajas linnas elanike arv 5,5 miljonist inimesest suurem. Autorite sõnul liigub maailma populatsiooni kese 2100. aastaks Aasiasse ja Aafrikasse. See tähendab, et 101 suurimast linnast jääb Euroopasse või Ameerikasse vaid 14.

See, mis taoliste linnadega järgmise 30 aasta jooksul juhtub, määrab globaalse keskkonna ja elukvaliteedi maailma ennustatava 11 miljardilise elanikkonna jaoks. Muidugi on võimatu täpselt teada, kuidas linnad kasvavad. Kuid ÜRO kinnitusel on karm tõsiasi, et suur osa inimkonnast on noor, fertiilne ja üha enam linnastunud. Keskmine vanus Nigeerias on vaid 18 eluaastat ja Aafrika kõigi 54 riigi kohta kokku alla 20 aasta. Sündimus maailmajao 500 miljoni naise hulgas on 4,4 sündi naise kohta. Indias on pool rahvast nooremad kui 25 eluaastat, seevastu Lõuna-Ameerikas on keskmine vanus koguni nii kõrge kui 29 aastat.

ÜRO värskeima prognoosi kohaselt kasvab maailma rahvaarv järgmise 33 aasta vältel 2,9 miljardi inimese võrra ja sajandi lõpuks veel 3 miljardit. ÜRO hinnangul on inimesest saanud selleks ajaks pea täielikult urbaniseerunud liik, kellest 80-90% elab linnades.

Kas neist linnadest saavad laialivalgunud kaootilised slummid, kus õhk pole hingatav, emissioone ei kontrollita ja vaesunud elanikkond on söögi- ja jooginäljas või arenevad need jätkusuutlikuks, oleneb sellest, kuidas olukorrale reageeritakse. Palju majandusteadlased väidavad, et rahvaarvu kasv on vajalik jõukuse loomiseks ja linnastumine vähendab oluliselt inimkonna mõju keskkonnale. Teised vaatlejad kardavad, et linnad muutuvad valitsematuks - liiga keerukaks, et kohaneda kerkiva õhutemperatuuri ja mereveetasemega ning haavatavaks reostuse, veepuuduse ja haiguste suhtes.

Paljud linnad juba investeerivad puhtasse transporti, veepuhastusse, taastuvenergiasse, linnaplaneerimisse, Teised aga seisavad vastamisi ületamatutena näivate probleemidega.

Kõik järgnevad prognoosid põhinevad Hoornwegi ja Pope´i uurimistööl “Population predictions for the world’s largest cities in the 21st century”.

Bangalore

Rahvaarv 2015: u 7 miljonit

Ennustus 2100: u 21 miljonit
Radiokafka/Shutterstock.com

“Veel 25 aastat tagasi tunti seda linna tema puude, järvede ja meeldiva õhu tõttu,” ütleb India teadusinstituudi energia ja märgalade uurimisrühma juht TV Ramachandra. “Nüüd on see surnud linn, mis ohverdas keskkonna ühe maailma kiireima majanduskasvu vastu.”

Indias, millest 2050. aastaks saab 1,5 miljardilise rahvaarvuga maailma suurim riik, on linnaelanike arv viimase 30 aastaga kahekordistunud ehk kerkinud ligi 600 miljonini. Mumbai ja Delhi sugused megalinnad enam palju suuremaks ei kasva, selle asemel aga laienevad kiiresti väiksemad linnad.

Ramachandra ja tema kolleeg Bharath H Aithal on dokumenteerinud Bangalore kaelamurdval kiirusel toimunud urbaniseerumise keskkonnamõjusid. Nad ütlevad, et linna temperatuur on viimase kolme kümnendi jooksul tõusnud 2-2,5 kraadi võrra, samal ajal on põhjaveetase alanenud 28 meetrilt 300 meetrile; taimestik on kahanenud 88 protsenti ja märgaalade pindala 79 protsenti. Isegi normaalse sademetehulga juures tabavad linna pidevad üleujutused.

Ramachandra kardab, et Bangalores juhtunu ähvardab ka teisi India linnu. “Õhureostus on ohtlikul tasemel, vesi on reostatud, saastal pole kuskile minna ja järvedes on elu tapetud,” möönab ta.
Radiokafka / Shutterstock.com

“Planeerimata linnastumise pöörasus” ähvardab loodust nii, nagu ei kunagi varem, ütleb Prerna Bindra, kes analüüsis, kuidas linnastumine ja majanduskasv on mõjutanud India mitmekesist metsikut loodust. “Märgalad, järved, rohealad teevad ruumi klaasile ja betoonile. Looduslike elukeskkondade tagasitõmbumine on tähendanud metsiku looduse kiiret allakäiku - seda isegi koduvarblaste, härgkonnade ja harilike kärnkonnade puhul, kes mussoonide ajal serenaadi laulsid. Isegi šaakalid, kelle nägemine linnaserval oli suhteliselt tavaline vaatepilt (on kadunud).

Lahendus võib olla viimase 20 aasta vältel linna elama asunud tugevate põliselanike ja keskklassi gruppide käes, kes peavad nõudma vähem hävitavat arengut ja püüdma vähendada saastavate fossiilkütuste tarvitamist, täitma looduskaitseseadusi ja harima võime. Kuid sinna on pikk tee minna.

“Olukord on väga murettekitav. Inimesed kolivad ära. Haigusi on üha rohkem. Sellise tempo juures on varsti igas majas dialüüsiaparaati tarvis,” ütleb Ramachandra. “Bangalore on muutumas elamiskõlbmatuks ega saa nii jätkata. See on maailma viletsaim linn kontrollimata urbaniseerumise osas.”

Kinshasa, Kongo DV

Rahvaarv 2015: u 12 miljonit

Ennustus 2100: u 83 miljonit
Monucso Photos/CC2.0

Pierre Sass kolis Kinshasasse 1990ndatel. Nagu tuhanded teised noormehed, saabus ta tööd otsima. Ta rentis ühelt tüübilt ülerahvastatud toa, mis asus linna ääres ja ostis neli aastat hiljem endale maatüki. Täna asub linnaäär 5 kilomeetri kaugusel ja Sass on ehitanud endale, abikaasale ja kolmele lapsele kahetoalise maja. Majas on elekter, kuid mitte vett ega drenaaži.

1920. aastal elas Kinshasas ainult 20 000 inimest. 1940. aastal oli linn koduks 450 000le elanikule. Täna elab seal 12 miljonit asukat ja ennustatakse, et 50 aasta vältel saab Kinshasast 75 miljoni elanikuga Aafrika suuruselt teine linn. Lääne standardite järgi on tegu düsfunktsionaalse megalinnaga, mida ümbritsevad hiiglaslikud agulid ja mille taristu on olematu või kokku kukkumas.

“Täna sinna minnes satute ummikute ja segaduse keskele,” ütleb Aafrika Maailmapanga juhtivökonomist Somik Lall. “Jah, sellest saab aastaks 2050 üks Aafrika suurimaid linnu, kuid ma ei arva, et see on tuleviku Aafrika mudel. Samuti ma ei usu, et linnas hakkab elama 70 miljonit inimest.”

Ta väidab, et Kinshasa praegune olukord ei osuta tingimata selle tulevasele olukorrale.

“Pole võimalik öelda, millised linnad aastal 2100 välja nägema hakkavad. Seouli puhul poleks 1980. aastal osanud keegi ennustada, milline see on täna. Toona oli tegu räpase tööstuslinnaga. Aafrikas on noor tööjõud. Paigad nagu Kinshasa kuuluvad maailma dünaamilisemate kohtade hulka."
Ernesto Martin / Shutterstock.com

Samas muretseb ta, et majanduskasv ei pea rahvaarvu kasvuga sammu nii, nagu oli industrialiseeruvas Aasias, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. “Näib, et globaalse kaubanduse asemel on see Aafrikas käivitanud vaid väiksemahulise mitteametliku kauplemise. Kinshasasse tulevad inimesed ei lisa majanduslikku kasu. Aafrika linnadesse ei tehta piisavalt investeeringuid."

2100. aastaks on umbes 40 protsenti kõikidest inimestest ja ligi pooled maailma lastest aafriklased - tegu on ajaloo ühe kiireima ja radikaalseima demograafilise muutusega. Üleminek saab olema segane, ütleb Lall.

“Kuid räpasuse ja mustuse pärast ma väga ei muretse. Me ajame omvahel segi ilusa ja produktiivse linna; mina tahan, et inimesed leiaksid hea töö.”

Guiyang, Hiina

Rahvaarv 2015: 4,3 miljonit

Ennustus 2100: 7 miljonit
Sean Pavone / Shutterstock.com

Tan Guo on 24aastane ja hämmingus. Pärast aastaid Guiyangist eemal elamist saabus ta möödunud aastal Saksamaalt tagasi ja avastas, et pisikesest provintsilinnast on saanud Hiina kõige kiiremini kasvav linn, mis on muutunud täiesti äratundmatuks.

Põllud, kus tema vanavanemad töötasid ja mis kord asusid üle kaheksa kilomeetri kaugusel linna keskusest, on nüüd kõrghooneid täis ehitatud. Tema pereliikmed elavad kaheksandal korrusel, vaatega ostukeskustele ja ringteedele. Endised agulid on hävitatud, põllumaad ümber tehtud, jõed ära juhitud ja metsad langetatud.

“Isegi mäed näevad teistsugused välja. Ma olin tõeliselt šokeeritud. Linn ulatub nii kaugele. See on nagu uus maailm, kus ma ei tunne kedagi ega midagi,” ütleb ta.

Hiina linnade kasvamise kiirus on hirmuäratav - see on tõenäoliselt kiireim ja suurim rahva migratsioon ajaloos. Vaid 30 aastaga on ligi 500 miljonit inimest liikunud maapiirkondadest Hiina 622 peamisesse linna. See tähendab, et kunagine põllumajandusel põhinenud riik on nüüdseks ligi 60 protsendi ulatuses linnastunud. Aastaks 2025 elab üle miljardi hiinlase - kaks inimest kolmest - linnas.

Guiyand on inimperspektiivist lähtuva linnaplaneerimise mudeliks. Seal on vähe aguleid, tagasihoidlik valglinnastumine ja linna kasv on planeeritud. Samas on linnastumine toonud kaasa ökokatastroofi. Linna varastel päevadel muutis reostus Nanmingi jõe mustaks ja haisevaks. Õhu saastamisel lubati ilma piiranguteta jätkuda, kuigi kivisöetööstusest pärinevad süsinikdioksiidi heitkogused jõudsid taevaste kõrgusteni, metsad raiuti maha ja mullastikku saastati.

Seejuures ulatuvad Hiina urbaniseerumise mõjud väljapoole riigi piiridest. Masendavalt suured alad Aafrikast ja Lõuna-Ameerikas, kuhu mindi tööstusrevolutsiooniks vajalike toorainete järele.

México

Rahvaarv 2015: 20 miljonit

Ennustus 2100: 25 miljonit
Shutterstock

Priscilla Connolly on Méxicos elanud alates 1970ndatest. Selle aja jooksul on ta näinud linna rahvaarvu kolm korda suuremaks kasvamas.

“Keegi ei oodanud, et México nii palju kasvab,” ütleb Autónoma Metropolitana ülikooli linnasotsioloogia professor Connolly. “Kuid aastaid arvati, et mida rohkem inimesi sinna kolib, seda parem. Poliitika soosis suurt elanike arvu. Nüüd on linn kasvamise lõpetanud ja keskmise suurusega linnad kasvavad kõige kiiremini."

México on praegugi märkimisväärselt ülerahvastatud, tohutult saastunud ja valdavalt vaene. Ruumi 50 000 uue vajamineva maja ehitamiseks on vähe. Kuid see näitab, et kiireid muutusi on võimalik vältida ning urbaniseerumisel on ka head küljed.

“Progressi on olnud väga mitmel viisil,” ütleb Connolly. “Enamik inimestest oskab lugeda ja omab elupinda. Nad ei oota viieaastastena surma. Kõike arvestades on see olnud edukas üleminek, kuigi keskkonnarisk muudab tuleviku pingeliseks.”
Mexico Water
Mexico Water AFP/Scanpix

Kiiresti kasvavad Aafrika ja Aasia linnad võiksid õppida México vigadest, märgib Connolly. “Planeerimine ja mõtlemine lähtusid ideest, et autod linnas saaksid ringelda. Vaid 30 protsendil México elanikest on auto, kuid linn planeeriti autode jaoks. 19. sajandi sanitaar-revolutsioon tuleb uuesti ümber mõelda. Linnastumise keskkonnamõjud on linnadest väljaspool palju hullemad."

1970ndatel Méxicot ümbritsenud aguleid ja ebaseaduslikke rajoone arendatakse nüüd edasi. Siiski pole keskkonnateemad olulisuselt ikka veel kõrgeimal kohal ning linnas valitseb poolalaline veekriis.

“Veest saab siin kriisiteema. Kas vett jätkub? Arvatavasti mitte,” ütleb Connolly. “Inimesed peavad tarbimist vähendama. Vaja läheb agressiivsemaid poliitikaid. Linnad peavad mõtlema kogu veetsükli peale. 50 aasta pärast on reovesi sama väärtuslik kui kuld."

El Alto, Boliivia

Rahvaarv 2015: 1,5 miljonit

Ennustus 2100: 2,5 miljonit
David Mercado/Reuters/Scanpix

Vaene El Alto on jõuka La Pazi satelliitlinn. 1952. aastal oli tegu peaaegu külaga, mis Boliivia pealinnale Altiplano platoolt alla vaatas. 1960. aastal elas seal vähem kui 30 000 inimest. Nüüd on see paisunud metropoliks, kus merepinnast 4100 meetri kõrgusel elab enam kui miljon inimest.

Viimase kümnendi jooksul on linna voolanud sadu tuhandeid inimesi. Nende hulgas on ka Mario Mamani, kes saabus kümme aastat tagasi koos perega Pinayast - külast, mis asub kõrgel Andides lumemütsiga Illimani mäe jalamil. Ta otsis tööd ning sagedased põuad, kaootilised vihmasajud, aastaajale ebaloomulikud öökülmad ja üleujutused muutsid tingimused vilja kasvatamiseks liiga keeruliseks.

Ta ütleb, et El Alto on progresseeruv linn, mille tööstus hakkab õitsele puhkema ja majandus arenema. See on ka näide, kuidas ehitada nullist nii, et keskkond ega ressursid seda ei soosi. Lõuna-Ameerika on nüüdseks maailma enim urbaniseerunud regioon, kus 90 protsenti inimestest elab suur- ja väikelinnades. Piisava veevaru korral kasvab El Alto 50 aasta jooksul La Pazist suuremaks.

“Lõuna-Ameerikas vedasid linnastumist Mehhiko, Brasiilia, Argentina ja Uruguay,” ütleb linnauurija Fernando Aragón-Durand, kes on ÜRO kliimamuutuste eriraporti peamisi autoreid. “Aga me püüame jätkuvalt aru saada selle mõjust keskkonnale.”

Kopenhaagen

Rahvaarv 2015: 1,3 miljonit

Ennustus 2050: 1,3 miljonit
NadyaEugene / Shutterstock.com

Euroopa linnad on ühed maailma rikkamad. Neist enamike puhul ennustatakse 50 aasta jooksul vähest kasvu või isegi kahanemist. Sündimuse vähenemine, vananev rahvastik ja mugav infrastruktuur lubavad paljudel neist nüüd keskkonnale pühenduda.

Aga isegi siis, kui ei kasvata sama kiiresti kui teised linnad, on need ikkagi maailma ühed suurimad energia, ressursside ja emissioonide tarbijad. Kopenhaageni linnapea Frank Jensen ütleb, et seetõttu on neil eetiline kohustus muutuda.

“Täna on meie sadam nii puhas, et saame sealses vees ujuda. 62 protsenti taanlastest sõidab iga päev rattaga kooli või tööle. Ma tahan, et Kopenhaagen säilitaks ja arendaks veelgi edasi oma positsiooni rohelise ja elamisväärse linnana,” räägib ta.

Linn on püsitanud auahne eesmärgi saada aastaks 2025 maailma esimeseks süsinikdioksiidivabaks pealinnaks. Lisaks energia tootmise ja tarbimise piiramisele tähendaks see veelgi rohkem rattateid ja uusi sildu, mis paneks üha rohkem Kopenhaageni elanikke ratast autole eelistama, ütleb Jensen.

Jensen usub, et linnad on kohanemisvõimelisemad ja suudavad valitsustest kiiremini tegutseda. Ta kujutleb neid ideid ja algatusi jagamas läbi organisatsioonide nagu C40, mis on linnapeade rahvusvaheline foorum keskkonnaprobleemide lahendamiseks.

Euroopas, kus üks inimene neljast on 60aastane või vanem - see näitaja tõuseb sajandivahetuseks 36 protsendini -, ei seisne probleem liiga suures inimeste arvus, vaid liiga kõrgetes nõudmistes. “Läbi ideede ja lahenduste jagamise jõuame kohalikult tasemelt globaalsele,” ütleb Jensen. “Seepärast mängivad linnad võtmerolli jätkusuutlikuma tuleviku tagamisel.”

Kigali, Rwanda

Rahvaarv 2015: 1 miljon

Ennustus 2050: u 5 miljonit
Roel Slootweg / Shutterstock.com

Kui uskuda graafikuid ja tabeleid, on Rwanda pealinn Kigali 2040. aastaks Singapuri ja Dallase ristsugutis. Linna üldkava, mille koostasid 2013. aastal Aasia ja Austraalia arhitektid, näeb ette, et Kigali arvukad slummid likvideeritakse, asemele ehitatakse uued finants- ja ülikoolipiirkonnad ja ka uus lennujaam, ringteed, säravad kõrghooned, linnafarmid, pargid ja elamispinnad sadadele tuhandetele inimestele.

Neli aastat hiljem on plaan ikka veel fantaasia tasemel. Rahvusvaheliste investorite toomine maailma 25. vaeseimasse riiki on suuresti läbi kukkunud. Teid ja ühistransporti pole loodud. Linnas on pidev veepuudus, elektrikatkestused ja ummikud. Linna keskuses asuvaid slumme likvideeritakse, et teha ruumi kinnisvaraarendajatele, kuid muidu on Kigali jätkuvalt vaid üks masendavalt vaene pealinn.

Üle kogu Aafrika kasvab sadade väiksemate linnade rahvaarv 3,5 protsenti aastas või rohkem, kahekordistudes iga 21 aasta tagant. Suurtel linnadel nagu Accra, Lagos, Kinshasa, Entebbe ja Nairobi on kava, kuidas oma jõukad ja keskklass uutesse satelliitlinnadesse ja elamurajoonidesse meelitada. Kuid Sahara-taguses Aafrikas, kus rahvaarv võib 50 aastaga vabalt kahekordistuda, on Kigal üks vähestest linnadest, mis on võtnud eesmärgiks kasvu piirata.

“Aafrika linnad on riiklikest investeeringutest ilma jäetud. Paljude riikide rikkused on suunatud välismaale,” ütleb Cape Towni ülikooli linnaplaneerimise professor Vanessa Watson. “Ainult Rwanda ja Etioopia tegelevad slummide likvideerimise ja inimeste väiksematesse linnadesse ümberkolimise teel linnapopulatsioonide kontrollimisega.”

Watson kardab, et kui riik suunab raha auahnematesse arendustesse ja keskklassile mõeldud satelliitlinnade rajamisse, jäetakse hooletusse vaesemad linnasisesed piirkonnad, mille elanikke hea asukohaga paikadest välja visatakse. Tema soovitus: “Aafrika riigid peavad õppima, et teid ehitades nad jätkusuutlikuks ei muutu. Nad peavad omaks võtma ühistranspordi, mitte auod. Nad peavad leidma endile sobiva mudeli, mitte tegelema Euroopa linnade taasloomisega, sest viimased ehitati suure kapitali ja sajandeid kestnud aeglase kasvu toel. Kui seda ei suudeta, ootab neid tume tulevik koos vohava ebavõrduse ja tohutu keskkonnakahjuga.