Mad Max: Raevu tee. Warner Bros/Acme Film

“Lisaks lihtsalt headele filmidele tulid mullu kinodesse ka päris harukordsed filmid. Allpool püüan selgitada, miks need on nii head kui erandlikud,” kommenteerib maestro oma valikut.

1. „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle”. Režissöör Roy Andersson

(Rootsi/Saksamaa/Norra/Prantsusmaa/Taani 2014)

Eksistentsiaalsed anekdoodid argielust, 37 elavat pilti, üles võetud staatilise kaameraga. Kord nutad, kord naerad. Becketti, Monty Pythoni ja "Tujurikkuja" austajatele.

2. „Araabia ööd”. Režisöör Miguel Gomes

(Portugal/Prantsusmaa/Saksamaa/Šveits 2015)

Viie ja poole tunnine tragikoomiline kollaaž kolmes osas. Nõuab tervikuna ära vaatamist, aga seejärel ka tunnustamist. Inimlik, ambitsioonikas, oma rahvast hirmsasti armastav ja tema pärast südant valutav film. Struktuur hargneb, ühe loo sees algab teine. Cinéma vérité saab fantaasialisandid. Film lisaväärtus on Portugali originaalne tutvustus.

3. „Mad Max: Raevu tee”. Režisöör George Miller

(Austraalia/USA 2015)

Piibelliku eepikaga märul. Pinge läbi kõrbe kihutamisel kestab algusest lõpuni. Tsisternveoki kõrval sõitev kaamera võtab elu ja surma peale võitlejaid lähedalt ja te tajute näitlejate (kaskadööride) higi, liha, verd. Igas hetkes on võit ja kaotus. Lootus püsib. Film monteeriti 480 tunnist hullumeelsest materjalist.

4. „Victoria”. Režisöör Sebastian Schipper.

(Saksamaa 2015)

Operaatorikunsti tour de force. Norralasest operaator Sturla Brandth Grøvlen filmis selle 138 minutit kestva filmi ühesainsas kaadris Cannon C300 väikese digikaameraga. Öises Berliinis muretult kulgev noorteseltskond satub lõpuks kuritegelikule teele. Hea logistika valmistas ette Berliini tänavad ja 22 võttekohta. Tiim kavandas stseenid ja andis vabad käed operaatorile, kes tegutses näitlejate kõrval joostes kui hea sõjareporter. Näitlejad improviseerisid teksti.

2002. aastal võttis Aleksandr Sokurov Peterburis üles Talvepalee ajaloo 99 minutis ühel kassetil: kui üks stseen lõppes, liikus kaamera kohe valmis seatud järgmist võtma. Läks vaja spetsiaalselt selleks valmistatud mahukat kassetti.

5. „Võimatu missioon: Salajane rahvas”. Režissöör Christopher McQuarrie

(USA 2015)

Tom Cruise on mänginud Ethan Hunti alates 1996. aastast. Tänaseks kõlksub “Võimatu missioon” kokku Bondi-sarjaga. Cruise teeb trikke kaskadööride abita. See on nagu James Bondi versioon „Poisipõlvest”, võrdleb Roger Eberti saidil Matt Zoller Seitz.

6. „Noorus”. Režisöör Paolo Sorrentino

(Itaalia/Prantsusmaa/Šveits/Suurbritannia 2015)

Elutark fellinilik film. Kumb peaks kumma üles kaaluma – elu kunsti või kunst elu? Kas elu tuleb ohverdada kunstile? Kui sinugi portree mureneb ja määndub tulevikus nagu Dorian Gray oma?

7. „Salamõrvar”. Režissöör Hsiao-Hsien Hou

(Taiwan/Hiina/Hongkong/Prantsusmaa 2015)

9. sajandi hiina ülikute rafineeritud maailm on visuaalselt välja arendatud. Filmikoreograafia, operaatori- ja kunstnikutöö vaimustav sulam. Tinglik teater ja kinoballett natuuris. Märul pikkades kaadrites. Lisaks idamaiste võitluskunstide täiuslik demonstratsioon.

8. „Pahupidi”. Režissöörid Pete Docter, Ronnie Del Carmen

(USA 2015)

Pixari stuudio lavastab animatsioonis ajutegevuse. Alateadvus dramatiseeritakse ja emotsioonid personaliseeritakse. Freudi tunge on hakatud otse ekraanile seadma. Kas jõutakse tema ego ja superego'ni? Kuidas näeks ekraanil välja see mina-teadvuse ebastabiilne keskpaik id?

9. „Urbanimatio”. Režissöörid Hardi Volmer, Urmas Jõemees, Ülo Krigul

(Eesti 2015)

Eksperiment, mis avastab, aga ka kannab. Kaamera säilitab vaatepunkti, kuid liigub hoopis ruumis. Stoppkaadrites sooritatakse maailmarännak, staatikast kasvab dünaamika. Aknad, uksed, kanalisatsioniluugid – ja maailm kuhjub tihkelt kokku! Filmitud maailma viieteiskümnes linnas. Muusika seob ja süvitab. Godfrey Reggio „Koyaanisqatsi” (1982) ja „Powaqqatsi” (1988) vaimusugulane.

10. „Roukli”. Režissöör Veiko Õunpuu

(Eesti 2015)

Eksperiment, mis küll läbi põrus, kuid resoneeris ajastu maailmavaluga. Kaadrite hämarus pani seda analüüsima isegi semiootikud. Tuli vaadata kolm korda, et filmi sõnades seletada. Kunstis ei saa alati n-ö tulemust (ei peagi saama). Spordis lubavad isegi reeglid kolm katset ja finaalis veel kolm. Õunpuu parimad filmid võivad veel ees olla.

11. „Vehkleja”. Režisöör Klaus Härö

(Soome/Saksamaa/Eesti 2015)

Eesti film triumfeerib Oscarite kodumaal. Mis sellest, et Kuldgloobust ei tulnud. Näeme väga eestilikku kangelast Haapsalu väikelinnamiljöös. Filmi atmosfäär on tuttav ja tutvustab Eestit maailmas laiemalt kui ükski teine kunst. Märt Avandi on suure potentsiaaliga filminäitleja. Kui ta juba ekraanil on, avastavad kõik: tõesti huvitav näitleja. Näitlejad on Eestis alati olnud head, leiaks vaid lavastaja? Las seekord tulla mees Soomest. Maailma jaoks joonistub eesti film nüüd läbi kahe aasta (enne siis „Mandariinid”) uhke vektoriaalse sirgjoonena.