Allar Tankler: Estonian Airile kulutatud miljonid läksid sama palju raisku kui igakuine lastetoetus

Mida uut saime teada Riigikontrolli raportist Estonian Airi kohta?

PS Vältimaks (või õhutamaks, kuidas kellelegi) vandenõuteooriaid, olgu siin ka meeldetuletus, et autor töötas peaminister Juhan Partsi nõunikuna aastatel 2003-2005.

Inglise keeles on tuntud väljend „you can’t have your cake and eat it too“, mis laias laastus tähendab, et ei ole võimalik, et sa oled oma koogi ära söönud ja sul on see kook ka veel alles. Wikipedia andmetel on mitmetel rahvustel analoogid. Tamilikeelse mõttega „sa ei saa korraga omada vuntse ja suppi süüa” võib proovida vaielda, Brasiilia versioon – sa ei saa korraga vilistada ja närida suhkruroogu – tundub usutav. Prantslaste ütlusel on eri versioone, mis üldjoontes õpetavad, et sa pead valima või, või müügist saadud raha ja/või võimeistri naeratuse/tagumiku vahel.

See meenus, kui lugesin värsket Riigikontrolli raportit Estonian Airi saagast.

Turumajandusse uskuva inimesena mind mõistagi häirib riigiabi. Ja kui juba teatud tingimustel riigiabi poliitiliselt või ka majanduslikult möödapääsmatuks on peetud, on veel eriti hull „keelatud riigiabi“ – ühiselt kehtestatud mängureeglite rikkumine. Riigiabi puritaanidele võib-olla kõige kurvastavam kogu loo juures ongi, et valitsus (ehk siis me kõik temaga koos) mingit trahvi ei pidanud maksma – see võiks sundida kaks korda mõtlema järgmisel korral.

Seda, et Estonian Airi riiklik abistamine osutus keelatud riigiabiks, me juba teadsime Euroopa Komisjoni otsusest. Eraldi küsimuse võib muidugi tõstatada riigiabi keelu loogilisusest olukorras, kus riiklik toetus trammi-, trolli-, rongi-, bussi- või praamiliiklusele on kõigi poolt aktsepteeritud. Kui riigiabi lubatakse ääremaastumise vastase meetmena, võiks samavõrd olla kaitstud ääremaastumine Euroopa Liidu mõõtkavas, kus ääremaastumine ei ähvarda konkreetselt Võrumaad, vaid Eestit tervikuna. Aga reeglid on reeglid. Kui üldse juhtida tähelepanu vajakajäämistele (lisaks muidugi Riigikontrolli enesestmõistetavalt kõlavatele mõtetele: valitsusele esitatavad dokumendid võiksid olla kirjalikult taastataval kujul, peaksid võimaldama piisavalt süvenemisaega jne), siis asjaolule, et Eesti poliitikud ei ole teinud tõsiseltvõetavaid ettepanekuid Euroopa riigiabireegleid sarnastes küsimustes muuta.

Aga mida uut me saime teada Riigikontrolli raportist?

Toonane peaminister Andrus Ansip ja majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on korduvalt kirjeldanud oma loogikat nende otsuste tegemisel: lennuliikluse üleval pidamist Tallinnaga võimalikult kaua peeti oluliseks selleks, et turistidel oleks võimalik Eestis käia, eestlastel mujal maailmas käia, et investoritel, investeeringutel ja välismaistel talentidel oleks võimalik riiki pääseda ja kõik muu hea, mis lennuühendustega kaasneb.

Küll aga oleks ma oodanud Riigikontrollilt hinnangut sellele, mida siis riik sai selle umbes 67 miljoni euro eest, mis pärast Estonian Airi väljaostmist aktsiakapitali sissemaksuna ja laenudena ettevõttesse viie aasta jooksul pandi.

Jah, ka Riigikontroll juhib tähelepanu asjaolule, et valitsus ei kaalunud alternatiive: näiteks liinide sisseostmist mõnelt teiselt lennufirmalt. Selle alternatiivi ratsionaalsust samas ei analüüsi ka Riigikontrolli raport. Valitsuseliikmed on juhtinud tähelepanu sellele, et isegi kui alguses õnnestub liine sisse osta, siis on alati oht, et niipea, kui üks väljavalitud lennukompanii on selle tulemusena saavutanud kohaliku lennufirma kaotamise ja tõenäoliselt ka konkurentide peletamise turult, hakkab ta oma monopolistaatust ära kasutama. See oht kuulub mõistagi kategooriasse „puuduolevad alternatiivsed ajalood“, mistõttu seda väga analüüsida ei saagi.

Küll aga oleks ma oodanud Riigikontrollilt hinnangut sellele, mida siis riik sai selle umbes 67 miljoni euro eest, mis pärast Estonian Airi väljaostmist aktsiakapitali sissemaksuna ja laenudena ettevõttesse viie aasta jooksul pandi. Kui võtta aluseks, et Estonian Air müüs aastas umbes 500 000 piletit, siis laias laastus oli iga lennupilet neil aastatel „riigiabi“ tõttu 25 eurot odavam, kui ta muidu oleks olnud. See raha muidugi ei jäänud kõik Eesti maksumaksjate tasku (rääkimata sellest, et nendest valitsuse otsustest võitsid muidugi keskmisest jõukamad inimesed rohkem kui vaesed) – palju lennupileteid läks soomlastele ja teistele välismaalastele. Mõni neist aga tõi Eestisse turismiraha. Teine tõi ehk mõne ekspordikontakti. Kolmas investeeringu. Ja nii edasi.

Hoolimata igasugustest uurimistest ei ole tuvastatud, et raha päris kuhugi vasakule oleks läinud – tagantjärgi targana muidugi oskame mõnda toonast otsust rumalaks pidada. Aga üldjoontes on selge, et need miljonid läksid raisku sama palju, kui võib raisku läinuks lugeda miljonid, mis valitsus on kulutanud lastetoetusele – ka seda raha täna enam ei ole. Kui Euroopa Komisjon otsustas, et tegu on keelatud riigiabiga ja valitsusele kuuluv ettevõte peab selle valitsusele tagasi maksma (mida ta teha ei suutnud ja mis tõi kaasa pankroti), siis ühtegi täiendavat eurot kulu see otsus maksumaksjale kaasa ei toonud. Kogu selle koogi me oleme juba korra ära söönud. Aga kui maitsev see kook siis täpselt oli, mis me ära sõime – kui palju tulu tõusis sellest turismi, investeeringute jms kaudu –, selle kohta võiks ühe korraliku auditi teha. Mitte, et see tükk kooki oleks, nagu välismaal armastatakse öelda.