Allar Tankler: Meie, kes me oleme taevas
@tankler raiskas 30 head tviiti, et kirjutada üks keskmine jõululugu.
Riiklikest tseremooniatest kirikus loobunud president Kersti Kaljulaid kehastab hästi fenomeni, kus sotsiaalmeedia („mida ma muide väga palju loen,“ – Maaleht, 15.12) võtab üle mitmed seni religiooni ja kiriku poolt kantud funktsioonid ja omadused ühiskonnas.
Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel, lubab Jumal Matteuse evangeeliumis. Mis siis veel, kui ühel platvormil saavad kokku tuhanded. Küsimus on vaid, mille nimel nad sinna kogunenud on, mis nende jumal on. Vaadates kasvõi arutelu viimase perevägivallaskandaali üle, ei jää kahtlust, et just seal luuakse moodsaid moraalinorme ja järgitakse nende täitmist. Pruugib tänapäeval vaid tähel Twitteris süttida, kui loetud minutitega on kolmkümmend uue Õhtumaa tarka kohal, et oma kaks senti kinkida. Enne kui järgmine süttib. Twitteris ongi päris ametlikult kõik üksteise „jüngrid“.
Facebooki kirikukellad saadavad alerte mitu korda päevas ja, nagu vanasti, on kohale ilmunud ustavad oma pühapäevasemas riides, kõigil vagad näod ees. Võrgustik tõstab meie jaoks esile eeskujusid, kelle järgi oma samme seada. Noomib hoiatuseks kitsalt rajalt kõrvalekaldunuid. Tervendab ja lohutab haigeid mürri ja MMSiga. Aitab abivajajaid kõigega alates telefoninumbritest kuni kasutatud lapsevankriteni. Jagab infot, kust leida koššer remondimees või restoran. Jutlustab meile lugusid, mida keegi otseselt kontrollima ei lähe, ja mille levik vanaaegse tehnoloogia ajal kulgeski põlvest põlve, aga tänapäeval levib suust suhu informatsioon palju kiiremini, ja kui inimesed seda usuvad ja räägivad, siis küllap sellel ka mingi tõepõhi all on.
Kogudusi on muidugi mitu. Mäletan, kuidas veel teismeliseeas kirikus käies oli meil teiste noortega parool „pühapäevakoolivastus“, mis viitas sellele, et kui kirikus või pühapäevakoolis mõni küsimus küsiti ja sa õiget vastust ei teadnud, võis vastuseks pakkuda „Jeesus“, ja suure tõenäosusega märki tabada. Samamoodi on ka moodsates onlainkogukondades omad paroolid („nats“, „propaganda“, „kuulake ära ka teine pool“ jne). Osad hoiavad oma koguduse rüppe, osa käib aktiivselt head sõna jagamas ka teistes. Keegi ei märganud, kui Facebook asendas sisestusvälja küsimuse „What’s on your mind?“ küsimusega „Kas Jumal on olemas?“.
Samamoodi nagu vanad religioonid pakkusid inimese elule mõtet, mis oleks suurem temast enda argistest muredest ja toimetamistest, on võimalus oma elu sotsiaalmeedia vahendusel suurema inimhulgaga jagada andnud paljudele kokkamistele, kodukaunistamistele, töistele pingutustele ja sportlikele ettevõtmistele uue mõtte. Samamoodi nagu vanad religioonid pakkusid seletust kõige selle osas, mis inimese elus halvasti läks, on sotsiaalmeedia varmas pakkuma kõikvõimalikke seletusi ja vaenlasekujusid, keda valesti läinus süüdistada. Oma mõtete ja elu jäädvustamine pakub omamoodi igavest elu, ning kui üht-teist jagada, võib võita veel ka teisi hüvesid. Liikmetelt oodatakse kümnendiku oma aja kulutamisest võrgustikus.
Jõule selles uues religioonis ei ole. Erinevalt karjastest väljal kogeme me neil päevil ilmutusi üle päeva. Kui jõule võib pidada kunagiste paganlike päikesepühade edasiarenduseks, siis ekraani heledus ei sõltu pööripäevadest.
„This is my church, this is where I heal my hurts. God is a DJ,“ kõlas laul, mis nüüd kuulub nostalgiaraadiojaamade playlisti. Ja kui 90ndatel nimetas Ekspress kaasaja katedraalideks pangahooneid, siis moodne kirik on sõna otseses mõttes pilves. Martin Lutheri kiriku demokratiseerimise revolutsioon, mis legitimeeris Jumalaga ühenduses oleku ilma vahemeesteta, omas keeles ja igaühel, on arenenud edasi reformatsiooniks, kus otseselt pole enam ka Jumalat vaja, ainult ühendust. Kui Piibel sünnitas trükipressi, matab internet Piibli.
Võib väita, et üks väheseid kiriklikke institutsioone, mida sotsiaalmeedia seni väga edukalt pole suutnud asendada, on patukahetsus. Ilma edevuse, laia auditooriumita pihilkäik. Kuigi mõnes mõttes võimaldab Snapchat ja DM ka seda. Mida siis kirikus üldse veel on, mida mujal pole? Kuigi kahtlustan, et EELK oli päris õnnelik, et valjult oma mitte-religioossust kuulutanud president ei tule ka jõululaupäeval kirikusse, tasub ehk just jõulude puhul minna ja vaadata, äkki leiab midagi.
