Kunstikriitiku, kunstiteadlase ja rektori Ants Juskega vestleb kolleeg Mari Sobolev.

On laupäeva, 20. detsembri hommik Kunstihoone Wiiralti kohvikus. Eelmisel õhtul on avatud Eesti Kunstnike Liidu (EKL) aastanäitused – Andrus Joonase kureeritud „Rehabilitatsioon“ Hobusepea galeriis ning Ants Juske idee järgi sündinud projekt „Mina ja Teine“Kunstihoones. Lisaks sellele oli eelmisel päeval kurikuulsa Vabaduse kella avamine. Ants Juske kui lahutamatu osa Eesti kunstimaailmast on seotud enam ehk vähem nende kõigiga.

Mati Karmin planeeris aastanäituste avamiste raames ja ühtlasi terve mõistuse kohalemanamise eesmärgil aktsiooni – metallist hiigelpeenise heiskamise ja sellest saluudi laskmise sünkroonselt vabaduse kella avamisega. „Kari politseinikke oli kohe vastas, et auto ei vasta tehnilistele tingimustele, sada põhjendust oli, ja kupatati see koorem tagasi. Ähvardati, et see seisab siin mingis vales tsoonis, trahv tuleb 8000 kroonis, siis keeras autojuht ümber ja sõitis minema,“ kommenteerib sündmust vahetu pealtnägija Juske. Avaldan arvamust, et selle võinuks Juske ka esitada Joonase rehabilitatsiooninäitusele – mittemõistmine linnavalitsuse poolt.

Ants Juske on kunstikriitiku arhetüüp Eestis. Kui öeldakse „kriitik“, mõeldakse Juske, silme ette kerkib rinnale ristatud kätega Ants midagi telepildis kunsti kohta kommenteerimas. Olen alati püüdnud mõistatada, mida Juske tegelikult kunstist arvab, miks ta sellega tegeleb. Ta on nagu baromeeter, mis registreerib huvitavaid fakte, kuid jätab avalikkuse eest saladuseks, mis väärtus neil tema jaoks on. Kunstnikud suhtuvad kunsti sageli kui religiooni. Kriitiku, Juske jaoks on kunst lihtsalt uurimisobjekt nagu eelarve audiitori jaoks.

„Aga mul on mingeid keskkooliaegseid joonistusi kõvasti, et kui öeldakse, et mida need kriitikud teavad maalimisest või joonistamisest, siis ma võin öelda, et mina küll olen proovinud,“ kommenteerib Juske oma otsest suhet kunstiga. „Ma võin praegu CV-sse panna vähemalt 10 oma kunstiteost, mida ma olen installeerinud. Mäletad, Ulla (intervjueeritava tütar- toim.) istus kapis, elav skulptuur. “

Küsin, kas ta sellepärast läkski kunstiajalugu õppima.

„Ei, ma läksin täiesti teadliku ajaloo- ja arheoloogiahuvilisena. On dokumentaalselt tõestatav, et 11. klassis ma ei osanud sõna „kunst“ kirjutada. Kirjandis õpetaja parandas. Ülikoolis toimus mingil ajal spetsialiseerumine. Arheoloogide punti ma ei saanud, ajaloo loengud olid ka nii igavad, siis ma vaatasin, et kunst on päris huvitav. Juba esimese kursuse lõpus ma teadsin, mis on impressionism.“

Kunstiteaduse eriala asutati EKA juurde suuresti selleks, et kunstiteadlastel tekiks juba varakult kokkupuuted kunstnikega. Küsin, kas ka Tartu Ülikooli ajal toimus kunstnikega suhtlemine.

“Ikka toimus. Väga paljud kunstiteadlased käisid Kaljo Põllu juures kunstikabinetis. Mina küll eriti mitte. Kui ma peale lõpetamist ja katlakütja karjääri Tartu Kunstimuuseumi läksin, siis hakkas küll väga tihe suhtlus Andrus Kasemaa pundiga: Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe jt.“

Ikkagi ei saa ma vastust küsimusele kunsti ja Juske sügavamate hingeliste seoste kohta. Küsin: „Kas mõni teos sellel näitusel sulle endale ka pakkus tõelist kunstilist naudingut? Kas sinu jaoks üldse selline mõiste eksisteerib, nagu kunstielamus?“

Juske: „Muidugi eksisteerib, aga ma olen nii paadunud professionaal, et kõige elementaarsematele küsimusetele, et kes on su lemmikkunstnik ja milline on su lemmikteos, ei oska ma enam vastata.“ Ahaa, see siis ongi professionaalsus. Küsin, kas vähemalt äsjaavatud näitusel „Mina ja Teine“ on midagi, mis talle tõelist elamust, naudingut pakub?

„Peab mõtlema. Raske on.“

Mina: „Järelikult – jama näitus.“

Juske: „Ei ole jama. Kõik on huvitav, mida inimesed oma peas on välja mõelnud. Ütleme siis nii, et on päris tugevaid komplekte, nt Andres Tolts ja Raul Rajangu on päris head. Nad on ka enne paaris teinud. Galeriinäitusi on ka enne paaris teinud Jaan Elken ja Anu Põder.“ Seejärel hakkab Juske näituse kontseptsiooni selgitama, ja see tegevus näib olevat tema tõeline pärusmaa.

„See idee tuli Eestis ära teha. Seda on mujal katsetatud, ma ei pretendeeri mingile erilisele originaalsusele. Moskvas, kuskil Saksamaal. Teise nime all, aga idee on sama. Eesmärk on tekitada dialoogi kunstnike vahel. Mida ma rõhutan – see „teine“ ei ole nagu ütleme, teine Eesti. See on just dialoogi põhjal, kes valis paarilise loomingulise sõpruse raames, kes kontrasti-, kes perekondliku sarnasuse printsiibil. Siin ei ole seda, et see teine oleks mingi vaeslaps või kehvem kunstnik.“ Et „teine“ ei ole metafoor, vaid on tavaline isikuline asesõna, kommenteerin. Juske nõustub.

„Nagu ma olen igal pool rõhutanud, siis see on demonstratiivselt kureerimata näitus. Minu poolt oli idee, kunstnikud õiendasid oma boksides omasoodu. Kõik, kes reageerisid üleskutsele, said osaleda. Valisid endale paarilise, kuraatoritöö on praktiliselt olematu. Kõik 1990. aastad on kunstnikud kirunud kuraatoreid ja nende võimu. Kuna see on Kunstnike Liidu aastanäitus, siis kõik Kunstnike Liidu liikmed saavad osaleda, kellel on soovi.“

Mainin, et seal oli ka mitteliikmeid, aga nii on vist alati vabaduse ajal olnud. Näitus on küll tihe, kuid siiski küsin, kas kunstnikkond oli aktiivne, kas reageeriti palju sellele üleskutsele.

„Selles suhtes peab olema nõus Peeter Linnapiga, kes on öelnud, et kunstnike kureerimine on nagu karjakasvatamine. Suhteliselt vara kevadel hüüdis Kunstnike Liit selle idee välja, kirjutati Sirbis ja igal pool. Väga loiult reageeriti. Viimasel hetkel, kui juba lehes kuulutati, et ülehomme avatakse näitus, siis kõik ärkasid, et väga huvitav kontseptsioon, ma oleks tahtnud ka, mul on paariline olemas. Töid tuli veel viimasel hetkel. Selles suhtes tuli kureerida küll, et koos Jaan Elkeniga helistasime veel inimesi üle. Täitus see näitus viimase ettevalmistamisnädala jooksul.“

Meenutan, et helistati ka meile Academia Gratasse ja kästi midagi auto peale tõsta.

„Jaa, Pärnust tuli ka kraami. Kokkuvõttes sai päris tihe. Kuna ta on ülevaatenäitus, siis ta peabki olema tihe. Ja kui publikuga arvestada – ostavad selle 10-kroonise pileti, siis lähevad suurde saali, see on tavaliselt pime ja tagaseinas jookseb üks video. Kogu kunstielamus. Siin on ikka üle saja kunstniku. Vaadata on rahval palju.“

Tavaliselt arvatakse tõepoolest, et kureerimine on kriitiku jaoks puhtalt kaif oma võimu näitamisest. Minu kogemus näitab, et see on väga hariv tegevus. Konkreetsete teoste ja kunstnikega, mida sa kureerid, saad sa palju sügavama kontakti, kui lihtsalt mõnel näitusel jalutades. Ants Juske on kureerinud kümmekond näitust. Seepärast küsin, mida kureerimine kui protsess tema enda jaoks on erialaselt andnud?

„See näitus oli eelmiste kureerimistega võrreldes erinev. Tavaliselt ma olen kureerinud nii, et olen valinud vastavalt oma kontseptsioonile kunstnikud. Või nagu ma Tartusse kureerisin näituse „Lühike Eesti kunstiajalugu“. Ise valisin nii era- kui kunstifondi ja kunstimuuseumi kogudest. Mingit konkurssi ei olnud, lihtsalt panin näituse kokku. Sellisel juhul pole kellelgi kobisemist, et miks mind ei olnud, see oli puhtalt minu valik. „Eesti kui märk“ oli avalikult välja kuulutatud, paratamatult tuli teha valik. Need olid kuraatori diktatuuri näitused..“

Varem käis see nii, et kuraator mõtles välja teema, ja kunstnikud kukkusid selle teema järgi teoseid vihtuma. Nii oli see 1990. algul, kui Sorose abiga Eestis kaasaegset kunsti tekitati. Siis lihtsalt ei olnud veel olemas kunstnikke, kontsepte ja teoseid, mida valmiskujul kureerida. Praeguseks on teemad muutunud abstraktsemaks ja nende taha otsitakse juba olemasolevat kunsti, või pigem isegi, valitakse teemad staarkunstnike järgi. Kunstnik kujundab trendi. Kuraatorite võim on kukutatud.

Mis võiks olla Juske kui legendaarse ja arhetüüpse kriitiku suurim panus Eesti kunstiajalukku? „Nii palju artikleid - tervelt 14 - ühe näituse kohta, nagu oli 1994. a minu kureeritud „Kunsti piirid“, ei ole varem ega hiljem ilmunud. See oli küll midagi, mis paradigmasid murdis. See oli üks esimesi näitusi, kus kriitik astus kunstniku rolli. Tekkis teoreetilise diskussiooni, kus sekkusid literaadid, Väljataga, Kaplinski; Berstein kirjutas, et see näitus tekitas intellektuaalset elevust.“

Päris ilma poliitikata ikka ei saa. Mõtlevat osa kunstiinimestest erutab praegu küsimus, kes saab järgmiseks Kunstimuuseumi direktoriks, EKA rektoriks, Kunstnike Liidu presidendiks ja Kaasaegse Kunsti Keskuse juhiks. Nende kõigi ametiajad hakkavad täis saama. Küsin seda ka Juskelt.

„Vat see on küll nüüd pähkel. Eestis sõltub kõik väga palju isiksustest või isikutest. Mingisugust stagnatsiooni on tunda ja see on paljuski kinni isikutes, kes institutsiooni juhivad. Tahaks näha uusi nägusid. Täiesti sümpaatne nähtus on Reiu Tüüri näide Kunstihoone intendandina.“

Mina: „Ise kandideerid kuskile?“

Juske: „Mul on kaks pool aastat raudselt veel olla Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor, siis võin uuesti kandideerida. Samamoodi võib kandideerida uuesti Ando Keskküla EKA-s. Ma arvan, et olukord jääb enam-vähem samaks. Väike kahtlus on, et Kunstimuuseumi direktori kohaga hakkab mingisugune kunstipoliitiline või üldpoliitiline kangutamine. Kui muuseum valmis saab, siis hakkab kõva rebimine, mitte ainult direktori kohale.“

Avaldan arvamust, et siis saab suurest hulgast noortest alternatiividest lahti – lähevad sinna ametisse ja etableeruvad.

„Aga näiteid on juba praegu küll. Anders Härm (Tallinna Kunstihoone kuraator - toim), Hanno Soans (Eesti Kunstimuuseumi kuraator - toim.), Mari Laaniste (Kunst.ee peatoimetaja kt - toim), kõik on soliidsetel kohtadel. Nende vanuses ma olin katlakütja.“

Küsin, kas rektoriamet on huvitavam kui lehetöö. „Töö on muidugi pingeline. Lehetööst (Päevalehes - toim) tekkis mul täielik siiber, töötasin seal 7 aastat. Kolleeg Johannes Saar Päevalehest ka juba ägab, et on ennast tühjaks kirjutanud, ise pole veel kolme aastatki olnud. Imestan, et teine kolleeg Harry Liivrand on Ekspressis juba peaaegu kümme aastat vastu pidanud. Muidugi rektorina on väga palju tülikat tööd. Väike kool ka, siis pead alates majandusasjadest kuni seadusandluseni kõigega kursis olema. Osa ministeeriume on ikkagi Tallinnas. Kodu on Tallinnas. Olen ka mitmetes nõukogudes. Rekord on vist 5 korda nädalas Tartu-Tallinna vahet sõita. Viimasel ajal sõidan rongiga. Lasen silma looja, ärkan Tapal. Ma saan aru küll, et ma rongis olen, aga kuhu poole ma sõidan, selle üle tuleb oma 15 sekundit mõelda.“

Olen sageli mõelnud, et Tartu Kunstikool on küll rakenduslik, aga kui seal on sellised väljapaistvad loomeinimesed nagu Peeter Linnap ja Raivo Kelomees, kuidas siis on ikkagi võimalik, et sealt ei tule kujutavkunstnikke? Kunsti natuke tuleb, aga kunstnikke ei tule. Kas nad tõesti nii elu eest tahavad rakenduda?

Juske: „Ma olin kevadel kolmes koolis hindamiskomisjonis, Gratas, EKA-s ja oma koolis. Nägin 94 kaitsmist. Sain täieliku pildi järelkasvust. Ei ole midagi öelda, meie Tartu Kõrgema Kunstikooli tase ei jäänud mitte millegi poolest alla teistele. Ja need sadakond on ainult kolmandik, kui me võtame veel juurde erakunstikõrgkoolid…“

Mina: „Kas on olemas erakunstikõrgkoole?“

Juske: „Jaa, mingisugused disainikolledžid.“

Mina: „Kujutavat kunsti ometi mitte?!“

Juske: „Koole hakatakse kokku lööma. Kas see hakkab ülevalt poolt, et osa kaotavad oma litsentsid, või pigem altpoolt - sest see laste vähenemine, iibe langus, mis oli, see jõuab aastal 2006 juba kõrgkoolidesse. Siis ilmselt esimesena kaotavad tasulised, igasugused kassi- ja korterikoolid. Niuksed mõisted on olemas.“

Mina: „Milline see kassikool on? „Meie kiisul kriimud silmad“?“

Juske: „Minu teada on olemas ka selline (ma ei tea kas ta nimetab end ka rektoriks), kes oma korteris koolitab kümmet tudengit.“

Kohutavalt, optimeerimata kõrgharidusmaastikult suundume märksa soliidsemasse akadeemilise tegevuse sfääri. Üks asi, mis mind veel on Juske puhul hämmastanud, on see, et oma põhjalikemates uurimustes on ta tegelenud küll perspektiiviprobleemiga, küll lastejoonistustega, aga mitte kaasaegse kunstiga, millega tal ju kuraatori ja kriitikuna kõige enam pistmist on olnud.

„Mu esimene artikkel, mis ajalehes ilmus, oli 1980. a „Edasis“. Paratamatult läheb see aeg jooksva kunstielu kriitikuna kõigil mööda. Millal kirjutasid Sirje Helme või Jaak Kangilaski viimati mõnest näitusest? Hiljuti kaitsesin doktori ära, palju auru läks selle peale. Nüüd on mul valmis käsikiri laste joonistuste psühholoogilistest, diagnostilistest, psühhoanalüütilistest aspektidest. Tahan selgeks teha, et miks laps joonistab niimoodi. Vähemalt magistritöö mahus tekst on valmis, kogun materjali, jälgin oma lapselaste ja nende joonistuste arengut. Mul on kolm lapselast muide“

Mina: „Ma saan aru, et see lastejoonistuste värk on väga huvitav, aga kes siis peab näiteks Jaan Toomikust monograafiat kirjutama?“

Juske: „Mõnest oma põlvkonna kunstnikust korralik monograafia - sellise töö ma võtaks küll ette, selle asemel, et kirjutada lehtedesse mingisuguseid nupukesi – alati öeldakse, et ära üle 3000 tähemärgi tee. Ja järgmine etapp oleks selline Põldroosi variant. Mul oleks juba praegu niipalju mälestusi kirjutada. Sellest, kuidas me Lapiniga igal pool koos käinud oleme ja mis nalja on saanud, saaks juba eraldi mälestusteraamatu.“

Wiiralti kohvikusse siseneb meesterahvas ja hõikab Juskele: „Juhtme lasin seinast välja tõmmata, et see inin lõpeks. Tegin väikse paranduse.“ Juske nimetab meest, kes ilmselt tuleb ülevalt Kunstihoonest „Mina ja Teine“ näituselt, kunstihuligaaniks. Sõbraliku huumoriga. Mis see undas, küsin, mingi video või. „Seal taga oli, mingi mulks-mulks-piiks. Kaks tädi olid seal halli peaga, austa neidki vähemalt. Ma küsisin, kas teil on hea olla seal, nad ütlesid, et alguses võib-olla, aga õhtuks… Tõmmake välja, ütlesin. Aga idee suurepärane. Juba hakkad maali näitama..“ Küsin Juskelt, kes see mees on. Selgub et tegu on Kalle Mälbergiga. „Ah tema jutt on alati nii, et kui pool usud, saad ka petta,“ kommenteerib Juske.

Jah, tõepoolest, kriitiku roll on olla vahendaja publiku ja kunsti vahel.

Ants Juske

Kes ta on? Olen Soboleviga sada protsenti nõus, et Juskest on saanud kunstikriitiku arhetüüp Eestis. Juske kirjutab sageli ja kirega jooksvatest näitustest (varem rohkem ja tihedamalt), sekkub kunstielu aktuaalsete küsimuste aruteludess, tekitab päevapoleemikat