Mait Malmsten on näitlejate suguvõsast pärit näitleja, kes elab koos näitlejate suguvõsast pärit näitlejannaga. Ta on staar, eriti alla peaosa ei mängi. Kriitikud kiidavad teda kooris. Kui annabki intervjuusid, siis räägib tööst, tööst ja veelkord tööst. Märtsikuus annab ta nädalavahetustel kaks etendust kahes teatris ühe õhtu jooksul: kell 19 on Draamateatris „Tango“ ja kell 23 Vanalinnastuudios „Bent“. „Tegemist on inimkatsega!“ teatab peaosaline. Kas tegu on eksitusega? Kas Malmsten on robot, imepeen vigur, mis pannakse pärast etenduse lõppu rekvisiidina nurka järgmist päeva ootama? Kas tegemist on veatu igiliikuriga? Kus on inimene või mis on näitleja?

Raamid

1992. aastal lavastab Ingo Normet lavaka 16. lennuga „Biloxi Bluesi“, kus peaosa mängivad vaheldumisi Indrek Sammul ja Mait Malmsten. Samal aastal kuuleb Tarmo Männard möödaminnes pealt telefonikõnet Draamateatri valvelauatädi ja Anonüümse Neiu vahel:

„Tere, öelge palun, kas homses „Biloxi bluesi“ etenduses mängib peaosa Mait Malmsten, või siis see teine?“

„Ei, homses etenduses mängib peaosa üks teine tudeng, Indrek Sammul.“

„Ahah, noh, siis... Eee... Aitäh ja head aega!“

2003. aastal ütleb rootsi lavastaja Georg Malvius oma uue töö „Bent“ pressikonverentsil, et ta tahtis seda etendust teha just nende näitlejatega, ilma Andruse ja Maiduta ta seda ette poleks võtnud.

Homoseksuaalsus ja vägivald

1996. aastal on toob Malvius lavale Tony Kushneri gay-näidendi „Inglid Ameerikas“. See on nende esimene koostöö Malmsteniga, kes mängib meest, kes jätab maha oma AIDSi sureva armukese (Taavi Eelmaa), hakates keelt kõrva ajama hoopis eksmormoonist mehele, kelle naine ja pikkamisi hulluks keerab. „Inglid Ameerikas“ on 1996. aasta Tallinnas lavastus, mida iga trenditeadlik inimene käib vaatamas rohkem kui üks kord.

Taavi: Veendunud heteroseksuaalidena tundsime end suhteliselt karmi punkbändina, mis ühiskondlikke tabusid purustab. See tõendab et Maidu natuuris on kaine mõistus heas tasakaalus rajaleidja ja konkistadoorivaimuga. Talle sobib tegeleda ohtlike teemadega, sest ta ei lähe sellest liiga arust ära ja säilitab loova distantsi.

Mait Malmsten on näide selle kohta, kui väike on eesti keele ruum. Kui ta mängiks mõnes maailmakeeles, oleks ta maailmakuulus.
Ingo Normet

Mait (naerab): Jah, me käisime Taaviga selle etenduse jaoks palju homoklubides, et asjast selgemat pilti saada ja see oli väga punk, ma ei oskakski seda paremini öelda. Eks me seal plõnksutasime silmi siis ja paar korda läks asi isegi teravaks, aga me suutsime alati enne suuremaid konflikte jalga lasta.

Tarmo: Meie kursuse poisid olid kunagi kõvad taplejad. Kunagi kaklesin ma Ago Andersoniga sest olime kaklustes alati peksasaajad ja otsustasime selgitada, kes meist kõvem mees. Kursavend Riho Kütsar läks kah härga täis, ta oli Tallinnas kere peale saanud ja temagi tahaks kellegagi kakelda. Meil oli muidugi mõõt täis. Viimases hädas pöördus Riho Maidu poole: „Mait, PALUN läheme kakleme.“ Mait keeldus kategooriliselt. Ja nüüd järele mõeldes oli Mait ainus, keda ma kunagi kaklemas ei näinud.

Andrus: Mait on täiesti vägivallavaba tüüp! Niipalju kui mina tean, ei tee ta kärbselegi liiga!

Mait: Ma arvan, et absoluutselt kõiki asju saab lahendada ilma vägivallata. Ma ei kujuta ette niisugust situatsiooni, et ma löön kellegi mättasse ja olen siis rahul, et küll nüüd, raisk, sai oma õppetunni kätte! See, et ma laval olen jõhkardeid või vägivallatsejaid mänginud, ei tähenda seda, et ma oleksin tahtnud vägivalda lähemalt näha.

Kompvekmees, Eesti Banderas!

1997. aastal on Eesti Vabariigis hoo sisse saanud kodumaiste seriaalide tootmine. Ajakirjanike elust pajatavas seebis „Waba Riik“ mängib Mait Malmsten macho-meest Hugo Bergi. Seebikangelasena on ta esimest korda ajakirjanike huviorbiidis. Ka Ekspressi trendikas lisa Magneet püüab kompvekmeest oma klantskülgedele meelitada, Malmsten keeldub, öeldes lakooniliselt: „Mul pole midagi öelda.“ * Ekspress leiab, et lugu tuleb siiski kirjutada, nii ilmubki terve rida ekspertarvamusi:

Barbi Pilvre: Malmsten on Eesti meesnäitlejate hulgas esimene arhetüüpne mees-seksiobjekt.

Kadi Herkül: Ilusa-poisi-imago võib mingi aja väga hästi töötada, aga see ei aita lõputult. Vähemalt mina ootan hetkel seda, et Malmsteni rollidesse ilmuks midagi nurklikumat ja teravamat, vahest ka vaieldavamat.

Harry Liivrand: Mehena võiks ta kindlasti olla edukas modell. Malmsten on Eesti Banderas, igasuguses väikeseski rollis muutub ta paratamatult seksisümboliks, inimeseks, kelle pärast üht või teist asja hakatakse vaatama.

Mait Malmsten on Eesti meesnäitlejate hulgas esimene arhetüüpne mees-seksiobjekt, ütleb Barbi Pilvre

Karlo Funk: Temaga võib varsti juhtuda see, et mida ta ka ei mängiks, ikka paistab see välja nagu seriaalikangelane. Võib-olla ei kuulu mitmekülgsus enam üldse hea näitleja renomee juurde.

Mait loeb arvamusi ja naerab ning punastab läbisegi.

Autor: Kuidas sulle endale ilusaks ülistamine tundus, kas see oli segav? Ma olen kuulnud lugu, et moefotograaf Toomas Volkmann tahtis sind kord endale modelliks meelitada, kuid sina olid keeldunud, öeldes: „Mina säran ainult laval!“ Pettunud Volkmann teatas seepeale, et tema pole sinu lavalist sära küll tähele pannud.

Mait (naerab nii et pisar silmas): Ei, ma ei usu, et ma kohe PÄRIS nii ütlesin! Aga midagi sinnakanti võis see olla küll. Ma ei ole iialgi tahtnud mingi modell olla. Ma ei ole ennast kunagi mingiks eriliseks ilueediks pidanud.

Lava-Mait ja teisi rolle

Kuus aastat hiljem on Malmsten pelgalt kauni gigolo imagost lahti saanud, vastupidi, on kuulda arvamusi, et ta on ehk liigagi karmiks muutunud ja tema rollides on teravust rohkem kui küll.

Ene-Liis Semper: Mulle on Mait alati hästi näitleja tundunud – ta on ülimas mõttes oma ametit väärt. Ka on ta teinud hästi erinevaid asju – „Väikesest õuduste poest“ „M Butterfly’ni“ ja „Bentist“ „Inishmore’i leitnandini“. Lava-Mait tekitab minus alati kerget aukartust, hoolimata meie pea kümneaastasest tutvusest.

Taavi Eelmaa: Oleme koos päris tihti paaristüüpe mänginud, ehk siis “kangelane ja ta sõber“. Minul oli temaga äärmiselt ladus ja kerge tööd teha ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Koos arutatud asjadest sündis nii mõnigi kord laval lisaväärtusi, mis mõne teise partneriga oleksid mõeldamatud. Eriti südamelähedane on mulle Draamateatrist Mati Undi “M. Butterfly“. Selles, nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt väga mitmetasapinnalises etenduses näitas Mait eriti avatult oma originaalse psühhofüüsise fleksibiilsust.

Ingo Normet: Mait Malmsten on näide selle kohta, kui väike on eesti keele ruum. Kui ta mängiks mõnes maailmakeeles, oleks ta maailmakuulus. Tal on kõik, mida vajab üks väga hea näitleja. Sarm, jõulisus, näitlejavahendite valdamine ja peamine – suurepärane analüüsi- ning improvisatsioonioskus, ruumitaju. Mait Malmsten on taas tõestamas vana tõde, et kool annab vaid aluse. Edasi tuleb enese peale loota. Praegu on küll nii, et mida edasi, seda huvitavam. Viimati nägin tema mitmekesist, energiast laetud mängu Tiit Ojasoo lavastatud „Inishmore’i leitnandis“. Mait oli suurepärane! Ta nakatas ka teisi - oma parima rolli tegi Maidu noor partner Tiit Sukk.

Marko Raat: Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle intelligentsed näitlejad meeldivad. Animaalne power ja metsgeeniused on ka toredad nähtused aga kuna mind huvitab rohkem tsivilisatsioonist rikutud inimeste hingeelu, on Mait vastupandamatu.

Andrus Vaarik: Mait on üliandekas, näitlejana on tal emotsionaalsed ja vaimsed impulsid paigas, ta visualiseerib psüühikat väga hästi. Ta on pea ideaalne, ta on vaataja jaoks väga hästi loetav, mõnikord isegi liiga hästi, näiteks väikeses saalis. Mina olen Maidult õppinud eneseaustust. Ma nägin Maitu paar aastat tagasi jooksu pealt, eelmisel päeval oli olnud „Kõrboja peremehe“ kontrolletendus ja ta kihutas telemaja võtetelt esietendusele, ma küsisin, kuidas eelmisel päeval läks, ta mõtles hetke ja ütles: „Einoh, minul läks väga hästi!“** Ta on siiras ja positiivne, ta ei ole eneseimetleja, aga ta on aus.

Mul oli lapsepõlves kõrvahargiga paha kogemus ja nüüd ma kardan siiamaani kõiki elusolendeid, kellel on rohkem kui neli jalga.
Mait Malmsten

Autor: Kas on olnud niisuguseid olukordi, kus sa ise ei ole oma rolliesitusega eriti rahul, aga kriitikud kiidavad ikka?

Mait (naerab Vaariku jutu peale): „Kõrboja peremehega“ oli jah nii. Ma tõepoolest tundsin, et mul läks seal hästi! Muidugi on olnud ka selliseid rolle, mille üle ma erilist uhkust ei tunne, aga ega mind nende eest kiidetud ka ei ole.

Autor: Sind võib ilma igasuguste liialdusteta staarnäitlejaks nimetada, kui sa juba kuskil mängid, siis need ei ole mingid väikesed kõrvalosad. Mis sa arvad, kas sa oleksid näitleja ka siis, kui sul oleks elus vähem vedanud ja sinust oleks saanud eluaegne väikerollinäitleja?

Mait: Sellises olukorras ma ehk ikka loodaksin, et asi hakkab paremuse poole minema ja püüaksin endast kõik anda, et see nii läheks. Aga ei, ma ei usu, et ma oleksin ainult kõrvalrollides rahul, kuigi ega see pole mingi eesmärk omaette, et ma peaksin igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunu olema.

Autor: On sul olnud ka selliseid rolle, mille puhul tekib tunne, et sellest oleks pidanud loobuma? Et tundub näiteks liiga tühine ja lame või siis liiga raske?

Mait: Mul on olnud igasuguseid rolle, ka selliseid, mis ei nõua ehk erilist pingutust ja seega ei paku ka suuremat pinget. Aga ma ei ole mingi äraütleja tüüp! Ma armastan oma tööd ja ma usun, et iga asi pakub midagi, tuleb sellele lihtsalt erinevate nurkade alt läheneda. Lausa niisugust olukorda pole olnud, et ma teen midagi sellist, mida tegelikult üldse teha ei tahaks. Ma püüan igast tööst suhkrutüki üles leida. Kõige raskem töö on minu jaoks praegu „Tango“. Pärast seda olen ma alati kohutavalt läbi.

Autor: Sinu antud intervjuudest on jäänud mulje, et sa oled ohjeldamatu tööloom. „Agent Sinikaela“ võtete kohta ütlesid sa uhkusega: „Tegime 16-tunniseid tööpäevi täie auruga!“ Kuidas niisugune asi välja näeb? Kas sa hõikad, et proovime nüüd veel ja rohkem tööd, rohkem tööd!?

Mait (ajab naerdes tagasi): Ei, see asi nüüd nii hull ka ei ole! Ma olen tegelikult täiesti laisk! Kui mul on vaja olnud palju tööd teha, siis see on lihtsalt puhas juhus. Samas ei meeldi mulle eriti asju juhuse hooleks jätta.

Tiit Ojasoo: Tahtsin Maidul paluda ühes „Inishmore’i leitnandi“ läbimängus pisut teistmoodi proovida ja küsisin temalt, kas sul plaan on tänaseks läbimänguks? Ja tema vastas, et tal on alati plaan. Minu meelest pole midagi meeldivamat, kui näitleja, kellel on igaks prooviks oma plaan.

Mait: Ma ei ole improviseerimises eriti tugev, kui ma olen laval kindlas tükis, siis ma tahan, et kõik laabuks enamvähem plaanipäraselt. Võib-olla sellepärast ei ole mul kunagi eriti castingutel ka hästi läinud – ma lihtsalt ei oska improviseerida!

Autor: Kuidas esimene suurem filmikogemus tundus? Mis tunne oli ennast üleelusuuruses kinoekraanil vaadata?

Mait: Kehv tunne! Ma kartsin seda filmiasja nagu tuld! Ma kartsin, et kaon Kosmose kinosaalis istme sisse lihtsalt ära. Aga kokkuvõttes ei olnudki nii õudne.

Autor: Kas sa oleksid valmis teatri filmi vastu välja vahetama? Kui tänu Raadi filmile mõni Hollywoodi režissöör sind märkaks ja sind oma filmi kutsuks, kas sa läheksid?

Mait: Jaa, kindlasti. Aga enne tahaks ikka stsenaariumit näha, päris igasse filmi siiski minna ei tahaks, et peaasi et oleks film ja oo, Hollywood. Teatrist ma ei tahaks samuti päris lõplikult loobuda.

Autor: Kujuta endale ette niisugust olukorda, et sul mingil põhjusel ei ole enam võimalik olla näitleja, ütleme, et see oleks füüsiliselt võimatu. Mis oleks sel juhul asendustegevus, millega sa oma aega täidaksid?

Mait: Ma arvan, et ma hakkaksin õppima vanu keeli. Ausalt öeldes võiks selle plaani võtta, ma ei taha kunagi 40 aasta pärast oma elule tagasi vaadates kahetseda, et midagi jäi tegemata, mida oleks võinud teha veel siis kui selleks jõudu oli.

Martin Kõiv: Mait Malmsten oli meil ka õppejõud, andis näitlejameisterlikkust. Kõik tema tunnid olid väga asjalikud ja arukad, tema tundides oli hea käia, meie arvame, et ta võiks veelgi loenguid pidada, aga kahjuks on tal selleks praegu liiga vähe aega.

Mait: Ma ei tundnud ennast õpetajarollis üldse hästi! Ma vaatasin kogu aeg kella, et millal see aeg otsa saab ja mul oli niisugune tunne, et mida tarka mul neile ikka öelda on, sest mul on ju endalgi veel nii palju õppida vaja. Ma olin enda arust hästi ebakindel ja isegi niipalju, et ma kohati kahtlesin, et see ongi nüüd läbikukkumine.

Autor: Sa oled mänginud ka muusikalides, aga sa ei ole tüüpiline laulev näitleja, kes, kitarr kaenlas, vabadel hetkedel viisijuppe sepistab. Kuidas sa sinna sattusid, kas juhtusid lihtsalt viisi pidama?

Mait: Nii jah! Muusikalides mängimine on minu jaoks palju raskem, kui tavaline näitlejatöö. Aga seda ma ei kujuta endale üldse ette, et ma, kitarr kaenlas, laval seisaksin ja laulaksin nagu mõned teised näitlejad. Ma ei saaks niisuguse asjaga hakkama, ma kardan seda.

Autor: Ja Sa oled flööti mänginud.

Mait (naerab): See oli iiri tinavile! Ma lihtsalt leidsin selle kodust. Õppisin mõne kuuga paar lugu selgeks ja õige pea viskasin pilli nurka. Kitarri olen ma ka mänginud, aga see on nüüd kolimiste käigus kuskile kaduma läinud, jumal tänatud. Ma olin ükskord bändis asenduslaulja. Päris laulja oli haige, aga oli vaja atesteerida ja ma siis püüdsin tema asemel laulda, kõrvad tulipunased ja käed värisemas. Ei, niisugust asja ma korrata ei taha!

Puhates ja mängides

2001. aastal kolis Malmsten Kalamajja. Samas kandis elavad Liina Tennosaar ja Sten Zupping.

Liina: Mait on hästi helge inimene ja meie lemmiknaaber. Temaga tuleb lapsepõlvetunne ehedalt meelde. Vehime tundide kaupa mängida, Aliast, Sildimängu*** ja Kurja Kolme****. Kui mõnikord on jututeemad läinud eriti südamlikuks, emotsionaalseks või nukraks, on Mait öelnud, et peab nüüd ruttu koju minema, sest muidu hakkab nutma. Ta on hästi hell ja kui nad on koos Harrietiga meil külas, siis see pilt paneb südame sulama!

Autor: Kas seda, et sa nutma hakkad, juhtub tihti?

Mait (kohmetub): No ma ei tea, kas ma just tihti nutan, kui tihti on tihti? Seda on ette tulnud küll ja ju ma nutan sagedamini kui mõni teine mees. Ma ei ole ju mingi tuim tükk.

Liina: Sel suvel oli meil pappkast aias, keegi oli endale muusikakeskuse ostnud. Mait tuli külla ja me ütlesime talle, et Franz on juba kastis käinud ja kõik teised on ka juba kastis käinud, nüüd on sinu kord. Tegelikult ei olnud muidugi keegi kastis käinud, aga Mait roniski sellesse väikesesse kasti ja pani kaane ka veel peale. Ta tegi seda teiste lõbustamiseks suvel veel mitu korda ja Sten tassis teda kastis mööda hoovi ringi.

Mait (muheleb): Nojah, ma olen jah mõnikord selline lihtsameelne, et olen valmis kõike uskuma. Aga see oli minu arust lihtsalt ülilõbus mõte, niisama heast peast mingisse kasti ronida.

Liina: Mait ja Sten armastavad mõlemad süüa teha ja suvel on meil tihtipeale ühised lõunasöögid. Neile mõlemale meeldivad ka lõbusad sõnad, näiteks kord ostsid nad turu pealt linaskit. Kumbki ei teadnud täpselt, kuidas seda valmistada, aga linask oli lihtsalt liiga vastupandamatu sõna selleks, et seda mitte osta. Lisaks oleks olnud väga šikk mõnele juhuslikule helistajale öelda, et ah, grillime siin parasjagu linaskit!

Mait: Kord kooliajal hakkas mul peas kummitama sõna ’kärbes’. Ma kordasin ja kordasin seda mõttes, kuni see tundus nii naljakas, et ei suutnud naeru pidada.

Liina: Ja ta kardab muru-usse! Suvel ei võta ta ka palava ilmaga endal riideid seljast vähemaks, sest ta kardab, et tuleb muru-uss ja hammustab teda. Maitu ei või iialgi muru peal pikutamas näha.

Mait (naerab): Mul oli lapsepõlves kõrvahargiga paha kogemus ja nüüd ma kardan siiamaani kõiki elusolendeid, kellel on rohkem kui neli jalga. Mul on ka araknofoobia, kardan kohutavalt ämblikke. Ma ei ole mingi arglik tüüp, ma tunnen hirmu pigem abstraktsete ja hoomamatute, suurte asjade ees.

Autor: Lõpetuseks – kuidas sa ennast isarollis tunned? Kas Franz on sind ka millegagi üllatanud?

Mait: Ma usun, et ma tunnen ennast nagu iga keskmine isa – ei ole nii palju aega, kui võiks, et Franzuga tegeleda. Tema on siiani olnud minu kõige suurem kriitik, see oli väga lõbus juhtum – Franz oli vaevalt rääkima õppinud, kui ta ühel hommikul valju häälega teatas: „Issi, sa oled mõttetu mees!“ Ma olin hiljuti ärganud, mul olid sokid käes, ma panin sokid näo ette, et Franz aru ei saaks, et ma naeran ja põgenesin toast! See oli tohult lõbus.

Märkused:

* 2003. aastal püüab Mait esimese hooga Areenist pääseda sama taktika abil: „Mul on juba kõik öeldud.“

** Katku Villu rolli eest sai Malmsten hiljem parima näitleja preemia.

***Sildimäng – mängijad valivad teemavaldkonna ja kleebivad üksteisele otsaette sildid, kuhu on kirjutatud nimed. Näiteks: 7 kitsetalle, Punamütsike, Pan Kleks, Nukitsamees. Mängijad peavad ära arvama, mis silti nad kannavad. Vastata saab vaid jah või ei.

****Kuri Kolm - tuleb veeretada ühte täringut ja liita punktid kokku. Ise tead, millal loobud. Kui tuleb kuri kolm, siis on punktid nullis. Mängul puudub sügavam tähendus ja eesmärk.