See ettekujutus, eelarvamus ja ootus johtus ilmselt eelkõige klassikalisest arusaamisest „soomuse“ või „turvise“ mõistest. Seda kuuldes või lugedes kangastub vähemalt minul kõigepealt silme ette keskaegse rüütli raudrüü. Ning peale seda ilmselt juba tänapäevane soomustatud sõjatehnika. Olgu kohe öeldud, et klassikalist turvist või soomusrüüd näitusel praktiliselt ei kohta. Näituse toimumispaigas, Kiek in de Köki tornis, korrus või paar kõrgemal, seisavad küll kaks keskaegset raudrüüd, mis taolise häälestatuse tekitavad, ent nemad ei ole siiski selle näituse osa. Mõeldes aga tänapäevasele kõrgtehnoloogilisele soomusele, meenuvad esmalt ühed hiljuti loetud read, mida siinkohal sõnasõnaliselt osundaksin:

Lapranovi Burja Null-üks oli jõudnud kahekümne viie meetri kaugusele puude vahele, kui kõlas tema tanki laserihoiatussignaal. Ta karjus juhile, et see suunaks tanki sügavamale metsa, ning T-90 taandus, pilbastades mände. Hetk hiljem avas Null-Ühe automaatne tõrjesüsteem tule. Kapten ei saanud teha muud, kui haarata toest pea kohal ja pigistada silmad kinni. Arkadi Lapranovit haaranud paanikasööst ei pannud teda kaasa tundma nendele meestele ja naistele, kelle majad ta samal hommikul hävitanud oli. Ta kössitas komandöri juhtpuldi taga ja lootis kõigest hingest, et ’Arena’ ta päästab.

Tõrjeraketid kaitsesidki teda kaks korda, kuid kolmas rakett murdis läbi ning lajatas vastu plahvatavat reaktiivsoomust ’Kontakt-5’, õhkides kaitsekatte, mis pidi neutraliseerima tabanud raketi purustusjõu, kuid Hellfire läbistas viiekümnetonnise teraskolossi nagu kuul inimkeha. Kolm meest tankis surid mõni mikrosekund pärast Hellfire’i lahingupea detonatsiooni, T-90 torn paiskus otse üles ligi viiekümne meetri kõrgusele ning tank ise löödi kummuli nagu betoonteele virutatud plastlelu. See plahvatas, soomusetükid vuhisesid läbi metsa ning teiseste plahvatuste leegid ja must suits tuprusid külma taeva poole.“

Tegemist on stseeniga Põlva lahingust, kus NATO liikmesriiki Eestisse tunginud vene tankid ameerika liitlasvägede poolt hävitavalt puruks lüüakse. Lahing, mis reaalsuses loodetavasti kunagi teoks ei saa, toimub USA menukirjaniku Tom Clancy poliitilise thriller’i „Command Authority“ (e.k. „Käsuõigus“) alguses. Ning see tekst illustreerib muuhulgas ilmekalt meile tegelikult hästi teada tõsiasja – turvalist ja läbistamatut soomust ja kaitsekihti ei ole olemas. Kui õnnestub see ühel hetkel luua, siis luuakse varem või hiljem ka relv, mis selle ikkagi läbistada ja hävitada suudab.

Nii on ka Clancy raamatus vene tanke kirjeldatud vägagi muljetavaldavalt: Venelaste maismaarünnakut juhtisid tankid T-90, täielikult moderniseeritud viiekümnetonnised terasmürakad, mis olid relvastatud 125 mm tornisuurtüki ja kahe raskekuulipildujaga, neid kaitses plahvatav reaktiivsoomus ning tõhus automaattõrjesüsteem, mis tuvastas lähenevad raketid ja hävitas need õhus, saates neile vastu tõrjeraketid. Ent ikkagi suutis ameerika rakett lõppeks läbistada selle superrelva soomuse „nagu kuul inimkeha“.

Ent nüüd näituse juurde. Seal välja pandud taiesed on tõepoolest väga erinevad ning pakuvad huvitava sissevaate kunstnike mõtte- ja tundemaailma ning arusaama sellest, mida tähendab nende jaoks turvis kitsamalt või ka turvalisus laiemalt. Kui alustada pisut kaugemalt, siis turvalisust ja julgeolekut on laias laastus kahte liiki – tugev ja pehme. Tugev julgeolek tagatakse relvade, raua ja soomusega, pehme julgeolek aga läbi n-ö pehmete väärtuste edendamise (sotsiaalne turvalisus, puhas keskkond, mõtte- ja tundemaailma selgus ning sellest tulenev lojaalsus teatud väärtustele, jms). Sama on ka julgeolekut ohustavate teguritega – vastast saab rünnata küll tankide ja kahuritega, kuulide ja pommidega, aga ka sõnumite ja tekstidega, interneti ja televisiooniga, küberrünnete ja igasugu õõnestustegevusega, ning mitte viimases järjekorras ka inimlike nõrkuste ja näiteks ka lihtsalt naiseliku (või meheliku) võluga.

Seda variatiivsust ja turv[al]i[su]se mitmetist jagunemist peegeldavad ka näitusele üles pandud taiesed. Neist paljude valmistamiseks on kasutatud traditsioonilist turvalisust pakkuvat materjalit – rauda, terast, vm metalli – teiste puhul aga hoopis muid n-ö ’pehmeid’ materjale. Vastavalt sellele peaksid esimesed neist pakkuma kaitset traditsioonilise „raudse“ rünnaku eest, ülejäänud aga pigem sel puhul, kui peale tungitakse „pehmelt“. Lisaks materjali valikule on ka kunstnike fantaasia ja tõlgendusruum liikunud erakordselt laia ampluaad pidi, ning tulemuseks on väga mitmekesine galerii taieseid, millest nii mõnegi puhul võiks seos näituse teemaga jääda hämaraks või lausa hoomamatuks, kui taieste juures ei oleks selgitavaid tekste.

Nagu öeldud, siis traditsioonilist soomusrüüd näituselt ei leia. Kõige lähemale sellele jõuab ehk Katrin Kosenkraniuse raudseelik (millest pikemalt allpool), aga ka see ei ole siiski kaugeltki päris see. Küll aga pakub näitus laia valikut turvise või soomuse laiemaid tõlgendusi, ühtlasi meenutades

Ka siis, kui inimene oma tsivilisatsiooniga peaks kaduma planeedilt Maa, läheb elu oma muudes vormides siin ikka edasi.

meile ka mõningaid sügavaid elutõdesid. Triin Kukk ja Kadi Kübarsepp näiteks keskenduvad oma taiestega sõnumile „parim kaitse on rünnak“, Kukk rõhutab sealjuures just n-ö pehmete, inimlikke tundmusi mõjutavate vahendite efektiivsust ja olulisust. Kairin Kooviti taies rõhutab ja meenutab ka sõjandusest hästi teada-tuntud kaitsevärvuse ehk kamuflaaži tähtsust – kaitset ja turvalisust pakub see, kui jääda vaenulikele jõududele märkamatuks. Kätrin Beljaev on pakkunud välja kilbi, millega saaksime kaitsta end üha kõikehõlmavamas infosõjas. Ettel Poobus aga pakub imetlemiseks välja kaasaegse raudrüü meie mõtete ja identiteedi kaitseks informatsioonilise ja psühholoogilise mõjutustegevuse vastu nii tava- kui sotsiaalmeedias. Ehk küll läbi kunstilise tõlgenduse, on mõlemad tänapäevastel hübriidsetel sõjatandritel erakordselt olulise tähtsusega, ning mul on väga hea meel, et ka meie kunstnikud on seda enda jaoks olulisena teadvustanud ning püüavad seda teadmist edastada ka oma vaatajatele.

Mõned kunstnikud on liikunud veel pehmemate väärtuste ja meetodite kajastamise suunas. Urmas Lüüs kujutab taimede ja lillede ning laiemalt naiselikkuse ja armastuse väge (Chateau d’amour), mis suudab võita turvistes ja relvastatud meeste rünnakud ning lõpuks haarata enda alla kogu planeedi ja tsivilisatsiooni. See sõnum on tegelikult laiem ja väljub julgeoleku[poliiti]lise diskursuse raamest – loodus ja elu domineerib tegelikult alati surma ja hävingu üle ning jääb kestma alati ja igavesti. Ka siis, kui inimene oma tsivilisatsiooniga peaks kaduma planeedilt Maa, läheb elu oma muudes vormides siin ikka edasi. Naiselikkuse, erootika ja tundemaailma võimsust nii kaitse- kui ründerelvana kujutavad oma loominguga ka kunstnikud Darja Popolitova, Katarina Kotselainen ja Marita Lumi.

Anneli Oppar on oma taiesega ja sellega kaasneva sõnumiga aga jõudnud juba küberkaitse piirimaile. Vahel võib edu (k.a. lahingus) määrata üksainus kontakt, ning just taoliste kontaktide toimimisest ja dünaamikast oleneb edu või ebaedu kübermaailmas (tulemus sõltub sellest, kas arvuti protsessorisse jõuab „üks“ või „null“). Ent mitte ainult seal. Ka Tom Clancy raamatus vaid üheksainsaks hetkeks vene tanki tabanud ameerika kopteri laserikiir tähendas tankile ja selle meeskonnale surmaotsust – neil jäid elada veel vaid loetud sekundid, enne kui rakett kohale jõudis ja tanki reaktiivsoomusest nagu nuga võist läbi läks.

Pisut pikemalt taiesest, mis mind isiklikult kogu nähtust ehk kõige enam kõnetas. Katrin Kosenkranius oli ehitanud valmis tõsise turvaseeliku, mis pidi sümboliseerima elu jooksul iseenda ümber ja kaitseks ehitatud turvamüüri. Selliseid müüre ehitavad meist paljud ja tihti, paraku kipub neist ajapikku saama kängitsev ja ahistav hullusärk. Tõepoolest, turvised, soomused ja müürid, mis peaksid meid kaitsma, võivad teinegi kord meile hoopis lämmatavaks puusärgiks kujunema. Millekski, mis ei lase meil elada täiel rinnal, mis ei lase proovida ja saavutada (ja sellega käsikäes vahel ka eksida), tunda vaheldumisi võidurõõmu ja kaotusekibedust. Ehitame enda ümber kõrged ja ületamatud müürid, mille taga tunneme end justkui turvaliselt, ent läbi mille ei jõua meieni lõpuks ka enam elu ise oma rõõmude ja muredega. Sellesama nähtuse pani kunagi aastak[mnete eest väga ilusasse muusikalisse keelde duo Simon & Garfunkel oma lauluga „I am a Rock“: “I’ve built walls. A fortress steep and mighty. That none may penetrate.“ Ja edasi: „I am shielded in my armour. Hiding in my room. Safe within my womb. I touch no one and no one touches me.

Ka ajaloos, sõjanduses ja julgeolekus ei ole turvised ja soomused sugugi mitte alati turvalisust ja pääsemist tähendanud – mõnikord hoopis vastupidi. Kergemate relvade vastu on tankisoomusest abi, ent kui ’õige’ tõrjerelv sellest läbi suudab murda, muutub tanki sisemus lõõmavaks tulepõrguks, milles meeskond ebameeldivalt kõrgel temperatuuril elusast peast ära põleb (samas

Ka ajaloos, sõjanduses ja julgeolekus ei ole turvised ja soomused sugugi mitte alati turvalisust ja pääsemist tähendanud – mõnikord hoopis vastupidi.

kui näiteks soomustamata jalaväelane, kes snaipri kuuliga pihta saab, sureb suhteliselt kerget ja valutut surma). Keskaegset rüütlit kaitses tema soomusrüü nii mõnegi kergema matsu eest – ent kui ta oma hobuse seljast maha tõmmati, ning omaenda soomuse raskuse all isegi püsti ei suutnud tõusta, oli väga mugav ta odadega läbi torkida või talle keeva vett või tõrva kaela kallata. Ja selle kõige vastu oli ta peaaegu täiesti kaitsetu.

Huvitavat lisaväärtust pakuvad ka taieste juurde lugemiseks välja pandud selgitavad tekstid. Kiek in de Köki ülakorruse muuseumitädi rääkis, et teda oli nende lugemine häirinud ja eksponaatide nautimist seganud. Minu enda jaoks, vastupidi, aga aitas see nähtu mõistmisele kõvasti kaasa. Nii mõnigi kord tuleb just tekstist välja, mida antud taiesega on tahetud öelda või miks miski on just selline, nagu see on. Ning tekst ja taies hakkavad hästi kokku kõlama, moodustavad vaat’ et kvalitatiivselt uue terviku. Ilmselt tasuks kõigepealt vaadata silma taiesele ning püüda see enda jaoks kuidagi kõnelema panna, ning alles seejärel lugeda teksti. Ent muidugi võib ka vastupidi – maitse asi.

Ka tekstide seas valitseb üsna suur variatiivsus. Mõned kunstnikud kirjutavad suhteliselt kuivalt näiteks pelgalt materjali valikust, teised aga paotavad üsna laialt ukse oma tunde-, mõtte- ja sisemaailma. Siin joonistub välja ka teatav sugudevaheline erinevus – meeskunstnike tekstide seas on pisut rohkem kuiva ratsionaalsust ja naiskunstnike seas tundelisust ja emotsionaalsust, ent erandeid leidub mõlemas suunas.

Turvalisus ja julgeolek on tõsised teemad, seda eriti praegusel rahutul ja heitlikul ajastul, ning ei jäta puudutamata kedagi meist. Loomulikult ka mitte kunstnikke. Oli äärmiselt huvitav ja värskendav näha ja kogeda, kuidas just nemad sellest teemast aru saavad ja seda läbi oma loomingu tõlgendavad. Näitus on avatud veel järgmise nädala alguseni (15.05). Minge vaatama ja oma isiklikku vahetut muljet saama!