CAMERON GETTY

Californias sirgunud Justin Vallesteros toob 5. novembri õhtuks Tallinna, klubisse Rock Cafe oma trillerdava ja sillerdava, samas ka veidi nukrameelset muusikat viljeleva ansambli Craft Spells. Viis aastat tegutsenud bänd, mille muusika, sõnad ja muud liigutused mõtleb Justin välja ainuisikuliselt ja mis on maineka Brooklyni plaadifirma Captured Tracks üks nimekamatest artistidest.

Mina veedan reede õhtu hilise tunni talle helistades. Justin valmistub minema bändiproovi ja võtab enne seda aja, et mulle vastata.
Kui meil on sissejuhatavad jutud räägitud – muu hulgas rääkis Justin, millises suunas ta parasjagu valmiva kolmanda plaadiga muusikaliselt liigub ja seda lugege Ekspressi paberlehest –, teen talle ettepaneku: „Ma loeksin sulle ette arvamusi, mida kriitikud sinu kohta öelnud ja kirjutanud on, ning sina siis palun vastaksid, et kas sa nõustud nende väidetega või mitte.“
„Jah, miks mitte, teeme nii,“ on Vallesteros minu rõõmuks asjaga päri.

Okei. Alustame.

Esimesed kaks väidet on siiski minu omad. Esiteks: kui ma varasema Craft Spellsi peale mõtlen, siis mulle kangastub ennekõike melodramaatiline diskoansambel. See tantsukus teid teistest kitarribändikestest just eristas.

Jah, ja see oligi asja tuum.
Ma olin siis väga noor, 23aastane, ja energiast pakatav, kui esimesi plaate tegin. Ma kirjutasin muusikat kui päevikusissekandeid ja selline ma olingi: hästi energiline, aga samas melanhoolne.

Ja kui alustasin teise plaadiga – siis ma olin 25aastane –, ma enam sel viisil energiast ei pulbitsenud ja oli päris palju igasugu keerulisemaid läbielamisi. Nii et teine plaat – „Nausea“ – tuligi täpselt selline välja, milline ma ise sel hetkel olin. Ta pidigi just selline välja tulema. Kui ma oleks valmistanud ka järgmise plaadi tantsulise, hausilise või midagi esimese albumiga „Idle Labor“ sarnanevat, oleks see mulle endale mannetu tundunud. Ma kirjutan muusikat alati sellisena, nagu mu enesetunne on, ja teise plaadi ajal ma ei tundnud end kõige paremini. Ma ei saa endale valetada. Kirjutasin midagi, mis mulle endale kaunis tundub, mitte ei püüdnud a la italo disco’t tabada.

Aga nüüd ma olen jälle energiat täis! Positiivsem, mõjudele rohkem valla ja väga elevil.

Aga teiseks: see eufoorilisus ja balearic-miljöö jõudsid mingil kujul ka teisele albumile.

Jah, see tuli selline üsna puhkeasendis plaat. Väga kaunite helidega. Pigem üksipäini kõrvaklappidega kuulamise plaat, mitte koos sõpradega mingi bluetooth-süsteemi taga kuulamiseks. Selline eneseanalüüsi plaat. Mul on hea meel, et ma selle endast välja sain. Sisemusest välja, eest ära. Sest saan nüüd märksa lõbusamatele asjadele keskenduda.

Niiviisi, edasi tulevad mõtted, mille olen teiste kriitikute suust või tekstidest välja noppinud: „Justin Vallesteros kannab enda mõjutajaid varjamatult särgikäistel, kuid samal ajal õnnestub tal siiski originaalselt kõlada.“

Jeeh, vau, hehehehee! See on küll väga kena kommentaar.

Eks see ole vahest kuidagi sellest, et ma tüdinen väga kiiresti, olen tohutu muusikafänn ja tean väga hästi, mis muusikas toimub. Ja on teatud tase lugude kirjutamisel, mida ma ületada tahan – et see ei oleks see igav indierock, igav kitarrivärk. Püüan alati lisada elemente, mis mind sellest keskmisest rokivärgist eristaks.

Praegu on nii kohutavalt palju bände, tead ju küll, ja seetõttu peab enda suhtes väga range olema, et eristuda sellest kõigest. Ainus viis, kuidas igavad indie-rock-bändid suudavad ennast teistest põnevamana näidata, on enda iseloomu ja persooni esitlemine justkui millegi eriliselt huvitavana. Või siis püüavad kuidagi indimaailma celebrity’ks saada. Aga see ei ole mina. Minule on selline värk võõras. Tähtsuselt number üks on minu jaoks muusika tegemine. Millelegi muule ma tähelepanu ei pööra. Ma ei taha otsapidi tabloididesse jõuda, selle nimel pingutada, et mõne lollusega vahele jääda. Ma olen nohik. Minu jaoks seisneb asi muusikas, ma teen pingutusi ainult muusikas.

Kriitikud on tõesti üksjagu bände välja toonud, keda Craft Spells neile meenutab. Oled sa reeglina nendega päri või mitte?

Mul on tunne, et 80 protsendil juhtudest pannakse mööda. Esimese albumi puhul olen ma New Orderi paralleeliga muidugi nõus – ma olin väga kiindunud Factory Recordsi asjadesse tol ajal –, ka järgmise plaadiga võib see paralleel esile kerkida. Kui ma plaadile „Idle Labor“ jõudnud lugusid kirjutasin, polnud mul mingit kavatsust neid välja anda. Aga minuga võttis ühendust plaadifirma Captured Tracks, kes sel ajal just sedasorti muusikat kureeris – kõik need Wild Nothing, Beach Fossils –, ja Craft Spells sobitus nende arvates kenasti nende kõrvale. Kõik viljelesid muusikat, mis meenutas mingit vanema ajajärgu kraami. Aga nagu ma ütlesin, minu arvates on oluline sellest välja kasvada, seda taset ületada.

Nagu näiteks... Mäletad sellist bändi nagu Everything But The Girl? Nad olid korralik twee-bänd, mängisid kitarripoppi, lükkasid sisse bossanoovat. Ja siis, üks hetk, sai neist minimal techno ja big beat’i saundidega bänd. Nad tegid ülemineku, see toimus veatult ja sellel oli mõte sees. Ma tahaks ka midagi sellist teha.

Aga jah, on täiesti mõistetav, miks inimesed mind esimese albumi aegu New Orderiga ja taolistega võrdlesid. Kuid väga paljud teised võrdlused on olnud ajuvabad. Üldse: bändi võrdlemine mõne teise bändiga on... mitte eputamine, aga justkui võtaks riista välja ja vehiks sellega: „Oh, ma tean, see bänd kostab nagu see bänd, sest nad kasutavad kitarril neidsamu efekte!“ Hih-hih-hii, saad aru, eks.

CAMERON GETTY

Aga kuidas sul kui tõsisel muusikafännil on: kui sulle keegi mõnd plaati soovitab või loed mõnd arvustust, kas referentspunktid ei tule siis kasuks?

Ei ütleks. Enamasti on nii, et teiste kommentaarid eksitavad ja udustavad mu enda arusaama sellest muusikast. Ma ei loe, ma ei kuula eriti kommentaare, ma uurin ise. Ja kui ma omapäi uurimistöid teen muusika asjus, mis mind parasjagu huvitab, siis võõrad arvamused lükkavad mind õigelt teelt pigem eemale ega abista mind üldse. Ei ole hea mõte teiste kommentaare liiga tõsiselt võtta, need suruvad sind mõttetusse kasti.

Järgmine tsitaat ongi mul midagi sellist: „„Idle Labori“ albumi kaanekujundus oli selge ja häbenematu viide New Orderi albumile „Power, Corruption & Lies“.“

Jah, jah, tõsi.
Aga ausõna: kui ma selle plaadiümbrise tegin, siis see ümbrise kujundus oli väga omal kohal ka ilma New Orderi seoseta. Tõesti, lilled ja värk – see oli enne seda, kui lilled plaadikaantel väga populaarseks said ja kõik hakkasid lilli ümbristele panema, umbes aastal 2010 siis – see kõik sümboliseeris minu jaoks perfektselt selle plaadi muusikas toimuvat. Erinevalt Peter Saville’ist, kes New Orderi albumile ümbrist kujundades ei mõelnud plaadil kõlavale muusikale, mina mõtlesin. Saville on lihtsalt üks kõige kõvemaid graafilisi disainereid, kelle poole ma alt üles vaatan, ja see oli ka tõeliselt kaunis albumikaas. Aga jah, ma tahtsin tõesti midagi, mis sümboliseeriks muusikas toimuvat, mitte poleks lihtsalt tuimalt kena.

Nii. Järgmine väide: „See muusika (Craft Spellsi muusika – Aut.) on liiga uje, et olla emotsionaalselt tõeliselt mõjus.“

Mh-mh. Nojah. Aga selline ma olengi, see on minu isikupära. Eriti just 20. eluaastate alguses. „Idle Labor“ – puhastamata kõla, vokaalid on mksis hästi madalal, ma häbenesin laulda. Ja nagu ma ütlesin, kirjutasin ma muusikat siis tegelikult vaid enda lõbuks. Ma ei mõelnud üldse, et see võiks mõnd plaadifirmat huvitada. Häbenesin neid laule isegi sõpradele ja perekonnale mängida. Aga inimestele meeldis ja sealt see läks.

Kui ma esimese plaadiga tuuritasin, siis muutusin selle käigus veelgi ujedamaks, aga järgmisel plaadil, „Nausea“, tõstsin vokaale miksis esile, kasutasin vähem reverb’i ja delay’d, proovisin mitte peljata näidata asju sellisena, nagu nad on. Ka teise plaadi laulutekstid olid juba märksa isiklikumad. Mul on hea meel, et kasutasin teist albumit kui enesekindluse harjutust. Nüüd, kui tegelen kolmanda plaadiga, võin kahe esimese plaadi iseloomud kokku segada ja lisada sinna midagi juurde. Uus plaat tuleb enesekindlama kõlaga. Rohkem in-your-face.

Edasi. „Justin on süütusse mähitud unelaulusepp, kes võib neil aladel liikuda ilma iroonia ja teeskluseta.“

Ma olen muusika asjus tõesti väga siiras inimene. Mulle meeldib muusika väga, ma ei soovi mängida mingit kurba meest. See ei ole mingi isiksus, mida ma nimme muusika jaoks loon. Ma olengi olnud selline, see on päris tunne, kurbus on väga levinud tunne, väga paljud inimesed ju ongi kurvad.

Teesklev olen ma muusikas olnud vaid 15aastaselt grunge-bändi tehes.

Hästi. Järgmine – „Justin teeb muusikat inimestele, kes istuvad kodus voodil ja unistavad sellest, et nad oleksid sotsiaalsed.“

Hehehee, jess, wow. Ma viljelen tõesti unistamise muusikat, kui sa tahad sellest tingimata sedasi mõelda. Ja muusikat inimestele, kes on kuidagi saamatud või tunnevad end imelikuna. Noh, saad aru, kui sa oled noorem, siis sa tunned end superimelikuna – kuidas oma tunnetesse suhtuda, sa ei taha oma tundeid tagasi hoida ja varjata, aga samas ei taha neid justkui ülemäära ka valla päästa. Nii et see peaks olema perfektne kesktee inimestele, kes veedavad üksjagu aega üksinda, kes reisivad üksinda, tunnevad end üksinda. Sellistele inimestele ma tahangi muusikat teha. Inimestele, kes vaatlevad enda sisemust. Neile peaks see päris ehe asi olema. Ja ma olen rõõmus, kui kuulen, et mu muusika pakub kergendust depressiooni põdevatele inimestele. Kuigi laulusõnad on kurvameelsed, siis üldine kõla ju on mul optimistlik.

Järgmine lause on öeldud albumi „Nausea“ arvustuses: „Craft Spells on jätnud sinnapaika „Idle Labori“ fantaasia universumid, et keskenduda märksa maisematele probleemidele, nagu haigused ja paranoia.“

Jah, absoluutselt. Teisel albumil, kindlasti. Mul oli üsna raske aeg. Põdesin üsna korralikku depressiooni. Ma polnud õnnelik. Ma polnud millegagi rahul. Ma ei olnud rahul ka sellega, kuhu olin muusikaliselt liikumas. Uut „Idle Laborit“ ma teha ei tahtnud, midagi säratut ma ka teha ei tahtnud. Tahtsin midagi lihtsalt kaunist valmistada. Aga siiski rääkida depressioonist, sellest, kuhu meid viib tehnoloogiline maailm ja sotsiaalmeedia, kuidas see meid eksiteele viib. Ja sellest kõigest on üsna raske kirjutada. Sellepärast saigi plaadi pealkirjaks „Nausea“ (eesti keeles „Iiveldus“; prantsuse kirjanikul ja filosoofil Jean-Paul Sartre’il on samanimeline filosoofiline romaan – Aut.), see on minu versioon sellest moodsa maailma vaimu- ja hingehädast, kuidas sotsiaalmeedia takistab sul aru saada, kes sa täpselt oled. Kas sa oled see, kellena sa end portreteerid, või tegelikkuses hoopis teistsugune. See on minu jaoks täiesti võlts. Selles on nii palju sitta. Nii paljud bändid kujutavad ennast ma ei tea kellena. Tahtsingi teha plaadi, kus ma räägin neist asjadest, isiksuse otsimisest. Ma ei taha olla lihtsalt mingi imago, ei taha portreteerida mingit bullshit’i, mida pole olemas – tahan olla kõigi jaoks tõene.

Kena. Järgmine – „Craft Spells on spetsialiseerunud samasugusele unelevale ja meloodilisele kitarrikäsitlusele, mille on enda tõmbenumbriks teinud ansamblid Real Estate ja The War on Drugs.

Ei. Seda ma küll kinnitada ei saa. Ma ei kuula ühtegi neist bändidest nii väga. Kogu see dreamy-värk on minu jaoks superigav. Ma ei saa sellest aru. Kusjuures minu arust kumbki neist bändidest pole üldse dreamy. Kui üldse keegi, siis Wild Nothing on dreamy. Kui sa Wild Nothingut kuulad, siis see viib sind reaalsusest välja. Aga kui sa kuulad Real Estate’i, siis see paneb sind reaalsuse sisse. Nii palju kui ma neid bände olen kuulnud, siis minu tõmbenumber on midagi täiesti muud.

Hea küll. Viimane – „Craft Spellsi muusika sobib perfektselt laiskadeks suvisteks õhtupoolikuteks, hubasteks talveöödeks, või mis tahes hetkeks, kui soovid muusikat, mis oleks õndsalt rahustav ja mahe, kuid mitte igav.“

Jaah. Mu muusika on hea puhkudeks, kui sa loed, õpid, tegeled kunstiga. See muusika ei kraba ega haara sind enda sisse nii, et sa oled võimetu samal ajal millegi muuga tegelema. See muusika ravib. Ta ravib ka mind, sellepärast ma muusikat kirjutangi, et ta ravib. Mu muusika on just nagu soundtrack. Ja inimesed mäletavad mind, kui mu muusika on saatnud neid elus olulistel hetkedel või aidanud leevendada olemist raskematel aegadel. Ja seda ma soovingi teha.

  • Craft Spells annab kontserdi 5. novembril klubis Rock Café. Kaasa teevad Imandra Lake ja Holy Motors.