MIDA KUNINGANNA TEEKS? Elizabeth II seisukoht läheb Ühendkuningriigis korda paljudele. Märtsis väitis tabloid The Sun "kindlale allikale" toetudes, et kuninganna on Brexiti pooldaja, kuid Buckinghami palee lükkas selle väite ümber. Reuters/Scanpix

Euroskeptikute kirjus maailmas on esindatud kõik mõttevoolud – keegi tahab lahti saada Brüsseli diktaadist, keegi teine sotsiaaltoetusi kuritarvitavatest idaeurooplastest.

Alustada võiks sellest, et Sherlok Holmes on Euroopa Liidu poolt. Õigemini on seda meelt näitleja Benedict Cumberbatch, kes kehastab ülipopulaarses BBC sarjas legendaarset detektiivi. Ta pole ainus briti kultuuritegelane, kes andis oma allkirja avalikule kirjale, kus pooldatakse Suurbritannia jäämist ELi. Kahesaja viiekümne näitleja, muusiku ja kirjaniku hulgas on ka John le Carré, paljude romaanide autor, kes on tuntuse saavutanud kõikvõimalike ilukirjanduslike vandenõuteooriate loojana.

Muidugi said nad kohe EList väljaastumise pooldajatelt külge sobiva sildi – „leftwing luvvies“, mida võiks tõlkida kui „vasakpoolsed näitlejahüsteerikud“.

23. juunil on kõik Briti kodanikud oodatud osalema rahvahääletusel nn Brexiti küsimuses. Seda on juba nimetatud Euroopa Liidu senise ajaloo kõige olulisemaks rahva­hääletuseks. Kired möllavad jõuga, mis kummutab kõik klišeed briti külmast mõistusest ning tasakaalu­kusest.
EUROLIIDU VASTANE RAHVAMEES: Endine Londoni linnapea Boris Johnson sõidab kampaaniabussiga mööda riiki, sööb kohalikega jäätist, joob õlut ja kuulutab, et Euroopa Liit läheb Suurbritanniale maksma 350 miljonit naela nädalas.
DARREN STAPLES/Reuters/Scanpix

Londoni endine linnapea Boris Johnson ei pidanud paljuks võrrelda tänast ELi projekti Hitleri hegemooniapüüdlusega. Vastuseks sellele teatas peaminister David ­Cameron, et Suurbritannia ­lahkumise üle tunneks heameelt nii Vladimir Putin kui ka Lähis-Idas märatsev terrori­organisatsioon ISIS. Muidugi kõlas seepeale Brexiti pooldajate ning vastaste leerist vastastikuseid süüdistusi, et sellise retoorikaga ollakse piiridest väga üle läinud.

Ei säästeta isegi kuningannat. Kõmuleht The Sun väitis märtsi alguses, et majesteet olla paaril eraviisilisel õhtusöögil toetanud Brexitit. See juhtunud mõned aastad tagasi, ajaleht toetus oma väidetes nimetamata jäänud allikatele.

Lugu põhjustas korraliku tormi, sest kuninganna on kuuekümneaastase valitsemisaja kestel tõestanud oma alamatele, et moodsa monarhia suurimaks vooruseks on diskreetsus – keegi pole kunagi kuulnud teda tegemas mõnd poliitilist avaldust. Eriti õhtusöögil, kus laua ääres istub ridamisi briti poliitikuid.

Suurbritannia ning ELi suhted on väga pika ajalooga teema, aga praegune segadus on tagasi viidav 2013. aasta jaanuari, kui Cameron alustas parlamendivalimiste kampaaniat (valimised toimusid eelmisel aastal) kahe lubadusega: ta avab Brüsseliga läbirääkimised eesmärgiga saavutada Suurbritanniale paremad tingimused ELi sees ning pärast seda korraldab ta referendumi, kus kodanikelt küsitakse, kas nad pooldavad ELi jäämist või sealt lahkumist.
TÄITIS VASTUMEELSET LUBADUST: Peaminister David Cameron on Euroopa Liitu jäämise poolt, kuid vandus 2013. aasta valimiskampaania ajal, et korraldab selle küsimuse osas referendumi.
FRANCOIS LENOIR/Reuters/Scanpix

Cameroni erakond saavutas valimistel ülihea tulemuse, mis lubas konservatiividel moodustada valitsus koalitsioonikaaslasteta. Aga see tähendas Cameronile ka seda, et ta asub oma lubadusi täitma. Kusjuures ta ise on kindlalt seda meelt, et Suurbritannia peab jääma ELi liikmeks.

Ent mis loeb peaministri tahtmine, kui nii paljud kaaskodanikud on teistsugusel arvamusel, ja seda koguni nii ägedalt, et ei kõhelda isegi kuningannat oma leeri tirimast?

Brittidel kui saarerahval on Mandri-Euroopaga muidugi oma sotid. Winston Churchill arvas kohe pärast sõja lõppu, et Euroopa riigid peaks moodustama midagi „ühendriikide“ taolist, kuid brittide osalust selles projektis ta ei pooldanud. Saarerahvas jäigi asjast esialgu kõrvale. Alles kuuekümnendate aastate lõpul, kui brittidele sai lõplikult selgeks nende kunagise hiilguse kadumine minevikku, hakati tegema pingutusi Euroopa ühinemise projektiga liitumiseks. 1973. aastal see juhtuski. Ning kohe tõstsid pead ka euroskeptikud (tollal olid need vasakpoolsed), kes saavutasid selle, et esimene referendum eurointegratsiooni asjus peeti maha 1975. aastal. Enam kui 67 protsenti osalenuist ütlesid Euroopale jah.

Aga rahunemist ei saabunud. Kaheksakümnendatel aastatel võttis peaminister Margaret Thatcher üles küsimuse, kas britid ei maksa Euroopa ühiskassasse liiga palju (probleem oli ühises agraarpoliitikas, mis tuli kasuks ennekõike Prantsuse talunikele ning üldsegi mitte saareriigi põllumeestele). Thatcher sai oma tahtmise – alates 1984. aastast saab London kaks kolmandikku Brüsselile netona makstust tagasi (mistõttu mõned mandririigid krigistavad sest alates Londonile tehtud möönduse peale hambaid või siis nõuavad ka endale mingeid eriõigusi).

Järgmine komistuskivi oli ­Schengeni leping, millest brittidel õnnestus 2005. ­aastani ­eemale jääda. Eurotsooniga pole nad tänaseni liitunud.

Võlakriisi puhkemine pole asja mõistagi paremaks teinud. Brexiti tugevaim pooldaja, UK Independence Party (Ukip) on saanud tuult tiibadesse sisserändajate probleemi tõstmisega, aga mitte „nende“ sisserändajate tõttu, kellega Eestis n-ö võideldakse, vaid „meie kandi mehe Korsakovi“ ehk siis arvukate idaeurooplaste tõttu, kes on saareriiki pärast 2005. aastat sisse rännanud.

Ukip saavutab üha suuremat populaarsust ja seetõttu on ka Cameroni-taolised eurosõbralikud konservatiivid võtmas üha karmimat seisukohta Brüsseli suhtes.

Tegelikult toimub seal kõik see, mis on meile tuttav ka koduselt mättakeselt. Muidugi eripäradega – neil on seal EList lahkumise poolt Ukipi populistide kõrval ka vasakpoolsed, nagu Boris Johnson, meil seevastu hoiavad vasakpoolsed eurotruudust pareminigi veel kui parempoolsed.
Briti ühiskonda raputavate debattide juures on huvitav veel üks asi – ekspertide seltskonna lõhenemine kahte lehte, kusjuures mõlema leeri hulgas on väga tõsiste teadmiste- ning kogemuspagasiga tegelasi. See puudutab just majandusteadlasi. Kõikvõimalikud mõttekojad ning ekspertide ühendused tegelevad palehigis arvutamisega, mida Brexit võiks kaasa tuua Suurbritannia pangandusele, tööturule, majandusele tervikuna.
Skaala ühes otsas on katastroofi­stsenaariumid, teises otsas muretu „ärge pabistage, elame üle“.

Skaala ühes otsas on katastroofistsenaariumid, teises otsas muretu „ärge pabistage, elame üle“. Kui üks leer hoiatab, et saareriigis on lausa 3 miljonit töökohta sõltuvuses ELi jäämisest (autotööstus ning finantssektor leiavad enim mainimist), siis teised sildistavad sellised arvutused müüdiks ning nõuavad lausa sääraste väidetega esinejate vastutusele võtmist.

On ka regionaalsed eripärad. Peaks inglased andma oma jah-sõna Brexitile, siis võivad šotlased ning Ulsteri iirlased leida, et nemad ei taha enam Ühendkuningriigiks nimetatavas moodustises kaasa teha. Šotlaste keskmisest suurem Brüsseli-meelsus on praegu tõsiselt arutatav asi.

Toetajaskonna protsente pole siinkohal mõtet tuua. Nii nagu pole usaldusväärsed nn majandusteadlaste arvamused, nii ei saa loota ka arvamusuurijate selgepilgulisusele. 2014. aasta Šoti iseseisvumisreferendumi nagu ka 2015. aasta parlamendivalimiste tulemuse ennustamisel panid saareriigi „Emorid“ ja „turu-uuringud“ täiesti puusse.

Seega: Brexiti toimumise võimalus on 50 : 50; see kas juhtub või see ei juhtu.