Kevadel ilmutas Ekspress vendade minevikust ja taksojuhi mõrvaga seotud sündmuste käigust põhjaliku loo, mille nüüd taasavaldame. Artikkel ilmus Ekspressis esmakordselt 18. mail 2016.

Tapmises kahtlustatavad vennad Benjamin ja Filip-Artur Hiienurm on sõlminud kokkuleppe ja ütlusi ei anna.

Pärnu, Rüütli tänav. 31. jaanuaril kell 20.30 ootab Coco Loco baari ees kliente terve rodu taksosid. See on linna ainus karaokebaar. Kaks noort, erakordselt pikka kasvu, ligi kahemeetrist meest suunduvadki taksode poole. Just sel hetkel saab järjekorra alguses seisnud takso juht telefonikõne kliendilt, kes kutsub ta endale järele. Takso sõidab ära ja järjekorras esimeseks nihkub 2006. aasta E-klassi Mercedes-Benz. Selles ootab kliente taksojuht Lembit (65).

Saatuse tahtel istuvadki noormehed nüüd sellesse taksosse.
Vendade esimene kohtumine politseiga leidis aset 14. jaanuari öösel Pärnu-Ikla maanteel. Politseipatrullile silma tee ääres peatunud Ford Focus. Igaks juhuks kontrollis politseinik andmebaasist Fordi numbrimärk – see number pidanuks kuuluma hoopis ühele Audile.

Lembit on kahe täiskasvanud lapse isa ja ühtlasi vanaisa, kes on taksojuhiametit pidanud viimased kaheksa aastat. Varem töötas Lembit aastaid legendaarses kõrtsis Kuldne Lõvi kelneri ja baarmenina. „Osav ja väga hea suhtleja – seda need ametid kõik eeldavad. Ja väga heatahtlik inimene,“ kirjeldab Lembitut tema poja äi Edgar Põldme. Juhtumisi on Põldme ise samuti taksojuht firmas Pärnu Takso, kus Lembitki töötas.

Aga need kaks noormeest, kes Lembitu taksosse istuvad, on halbade kavatsustega. Neil võib plaanis olla suurem seadusrikkumine, hoiatas 16 päeva varem Lääne prefektuuri Aime Kask, Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse inspektor. Tal oli selleks arvamuseks piisavalt alust, sest mõni aeg varem oli politsei vendadega kohtunud ja nad vahi alla võtnud.

Maskid ja vilkurid autos

See esimene kohtumine leidis aset 14. jaanuari öösel kell 2.30. Pärnu-Ikla maanteel Tahkuranna kandis jäi politseipatrullile silma tee ääres peatunud Ford Focus. Auto tuled põlesid. Patrull sõitis esmalt mööda, kuid igaks juhuks kontrollis politseinik andmebaasist Fordi numbrimärki. Register näitas, et see number peaks kuuluma hoopis ühele Audile. Patrull keeras otsa ringi ja sõitis tagasi. Selleks hetkeks oli Fordil ees juba teine, Suurbritannia registrinumber. Ka auto ise oli sealt pärit, parempoolse rooliga.

Auto juures seisid kaks noort meest, vennad Benjamin (18) ja Filip-Artur Hiienurm (20). Vennad olid küll Eestist pärit, kuid kolisid juba 2007. aastal koos emaga Inglismaale ja elasid Londoni äärelinnas Cheshamis. Ema oli Eestis olnud naiskodukaitse Jõgeva jaoskonna esinaine, ent poiste lapsepõlv kulges keeruliselt, sest isa lahkus pere juurest ning vilistas elatist nõudvale kohtuotsusele. Mullu detsembris, mõni päev enne aastavahetust jõudsid Benjamin ja Filip-Artur oma Fordiga Eestisse.
PÄRAST VAHISTAMIST: Benjamin ja Filip-Artur Hiienurm.
PÄRAST VAHISTAMIST: Benjamin ja Filip-Artur Hiienurm. POLITSEI

Üks politseinikest valgustas taskulambiga autot ning nägi tagaistmel Colt-püstolit.

„Relv autos!“ teatas ta kolleegile ning vendadel pandi kohe käed raudu. Läbiotsimisel selgus, et tagapingil oli veel Kalašnikovi automaat, uksetaskust leiti Makarovi püstol.

„Õhkrelvad,“ väitsid vennad, kuid politseinikud ei jäänud neid uskuma. Hiljem selgus siiski, et need olid nn airsoft-relvad ja relvamaketid, mille väliskuju on identne tulirelvadega, kuid mis tulistavad suruõhuga 6millimeetriseid plastkuule.

Auto tagaistmelt leiti veel kaks silmaavadega musta suusamaski, pakiruumist aga kahe Eesti auto registrimärgid (mis osutusid samal ööl Pärnus Papiniidu tänavalt varastatuks). Kõige kahtlasem aga paistis fakt, et auto esiklaasi ülaossa oli paigaldatud kaks akutoitega sinist vilkurit. Kuna noorukid ei osanud nende leidude kohta selgitusi anda, palus politsei abiväge. Samuti kutsuti sündmuskohale treiler, sest Fordil olid all suverehvid. Vennad ise aga viidi Pärnusse politseijaoskonda.

Milleks relvad? Fotosessiooni jaoks!

Veel samal öösel otsiti auto põhjalikumalt läbi, sealt leiti muuhulgas ka marihuaanapurustaja koos toorainejääkidega ja pakike kanepiseemned.

Autot juhtinud Benjamin ja kaassõitja Filip-Artur on mõlemad Eesti kodanikud, kuid teesklesid, et ei mõista eesti keelt. Ülekuulamiseks läks tarvis tõlki.

Benjamin ei soovinud kaitsjat, samuti ei soovinud ta enda kinnivõtmisest kellelegi teatada. „I don’t wish to give a statement I understand,“ (ma ei soovi anda mingeid ütlusi, ma saan aru) kirjutas Benjamin väärteoprotokollile alla. Talle pandi süüks riikliku registreerimismärgita sõiduki juhtimist ja alarmsõiduki tähistuse ebaseaduslikku kasutamist. Teda ähvardas 400eurone trahv ja 30 päeva aresti.

Vanem vend Filip-Artur andis tunnistusi inglise keeles. Ta rääkis, et on eraettevõtja. Inglismaalt Eestisse sõitma hakates ei olevat nad teadnud, et siin on talverehvid kohustuslikud. Viimased kolm ööd olid nad elanud hotellis, Pärnus neil tuttavaid polevat. Relvade kohta ütles ta, et nad olevat teel fotosessioonile. Politseile tundus jutt ebausutav, kuid nad ei pööranud sellele rohkem tähelepanu, sest airsoft-relvade ega relvamakettide omamine pole keelatud.

Veel paar aastat tagasi oli noormees lootustandev noor disainer, kes otsis tööd. Tänagi seisab internetis tema ingliskeelne tööotsimiskuulutus: „Elan hetkel Eestis, kuid mul on korter Cheshamis. Ma saan hakata tööle kasvõi kohe. Mul on kolm aastat kogemust disainiprojektide ja klientidega.“
SÜNDMUSKOHT: Taksojuht Lembitu surnukehaleiti 1. veebruaril kella 11 paiku.
SÜNDMUSKOHT: Taksojuht Lembitu surnukehaleiti 1. veebruaril kella 11 paiku. Ardi Truija/Pärnu Postimees/Scanpix
ASITÕEND: Vennad tapsid taksojuhi ja sõitsid varastatud taksoga Leetu, kus nad kuus tundi pärast tapatöödkinni võeti.
ASITÕEND: Vennad tapsid taksojuhi ja sõitsid varastatud taksoga Leetu, kus nad kuus tundi pärast tapatöödkinni võeti.

Lääne prefektuuri kriminaalbüroo juht Nils Sempelson ütleb, et politsei jaoks olid need asjad siiski ohu märk ja igaks juhuks kontrolliti meeste tausta. Mobiilsideoperaatorite kaudu vaadeldi piirkondi, kus vennad Eestis käisid. Ühegi kuriteoga ei olnud neid alust seostada. EUROPOLi ja INTERPOLi andmebaasid ei sisaldanud vendade kohta midagi häirivat.

Väärteomenetleja Aime Kask rõhutas kohtualluvusse saatmise määruses siiski, et Hiienurmede maskid, relvataolised esemed ja vilkurid „on suuremate seaduserikkumiste toimepanemiseks“. Kase sõnul lõi Benjamin valede registrimärkidega tingimused, kus pole võimalik autot tuvastada. „Erisignaalseadmetega on võimalik jätta mulje alarmsõidukist,“ kirjutas Kask. Ta leidis, et trahvist üksi jääb väheks, ja nõudis noormehele 30 ööpäeva aresti.

Kohus Benjamin Hiienurme üle peeti juba 15. jaanuari pärastlõunal Pärnu kohtumajas. Benjamin tunnistas end süüdi. See polnud tal esimene kord kohtu ees olla. Alles mullu augustis (kui ta oli veel alaealine), määrati talle Inglismaal 160 tundi ühiskondlikku tööd vägivallateo eest.

Benjamin kohtus mingeid selgitusi ei andnud.

Kohus määras talle 400 eurot trahvi, aresti aga siiski vaid 15 päeva. Kohtus ei süvenetud põhjustesse, miks ikkagi olid autos maskid, alarmvilkurid ja kolm relvataolist eset. „Fotosessiooni“ kohta küsimusi ei esitatud.

Sempelson rõhutab, et arest oli tähtis, välistamaks vähemalt ühe venna riigist lahkumist. „Et võita aega info kogumiseks meeste plaanide ja tegevuse kohta,“ ütleb Sempelson.

Kui Benjamin 29. jaanuaril arestimajast vabanes, polnud politseil enam alust teda kinni pidada. Miski ei viidanud, et plaanitakse kuritegu. Ei tema minevik ega olevik.

Endine kriminaalpolitseinik ja siseminister Andres Anvelt ütleb, et omal ajal aitas sisetunne tal paljusid kuritegusid lahendada, aga et sisetunne aitaks kuritegusid ennetada?

„Selleks peaks olema selgeltnägija. Eelaimdus võib olla, kuid sellega pole midagi peale hakata. Põhjuseta inimest kinni hoida ei saa,“ ütleb Anvelt.

Vabanedes lubas Benjamin autole hiljem järele tulla, kuid seda ei juhtunud kunagi.

Sindi kaudu Lätti ja Leetu

Kaks päeva hiljem istusid vennad Pärnu kesklinnas Lembitu taksosse ja palusid end sõidutada 15 kilomeetri kaugusele Sindi lähedale Pulli külla. Lembit andis kohe dispetšerile pikast otsast teada. See oli väljakutse nr 38.

20 minutit hiljem, umbes kell 20.50 kuulis dispetšer raadios imelikku plõksatust. Miski justkui kahises, ent keegi midagi ei rääkinud. Mõni minut hiljem soovis üks klient taksot ning dispetšer nägi, et see koht jääks sobivalt Lembitu teele. Ta püüdis raadio teel Lembituga ühendust võtta, too ei vastanud. Samuti ei vastanud Lembitu telefon.

Tagantjärele saab öelda, et see kahin võis raadiost kosta just hetkel, mil vennad Hiienurmed taksojuhti ründasid. Tõenäoliselt püüdis Lembit abi kutsuda, kuid ebaõnnestunult. Võitlus oli pikk ja raevukas, sest taksojuhi kehalt leiti esialgsete andemete kohaselt (kohtuarsti lõplik akt pole veel valmis) 90 torkehaava.

Kella üheksa paiku märkas üks Sindi noormees sealses tanklas seismas Pärnu taksot. Noormees imestas, et takso on nii kaugele tulnud.

Tõenäoliselt olidki need Hiienurmed, kes pool tundi hiljem röövitud taksoga Iklas Eesti-Läti piiri ületasid. Sel hetkel polnud politsei veel taksojuhti otsima hakanud.

Teade kadunud taksojuhist jõudis politseisse kell 21.10.

Umbes kuus tundi hiljem, 1. veebruari öösel kella kolme paiku öösel peeti Hiienurmed kinni. Nad olid röövitud taksoga juba Leetu jõudnud. Takso oli seest verine, üks vendadest oli viga saanud.

Eestile loovutamise tingimus

Kui teade vendade kinnipidamisest Eestisse jõudis, taotles Pärnu Lääne ringkonnaprokurör Gardi Anderson nende vahistamist kohe ka Eesti kohtult ja koostas Euroopa vahistamismääruse Hiienurmede välja­andmiseks Eestile.

Siis aga tekkis üllatav olukord. Vennad Hiienurmed – kes polnud sel hetkel isegi mitte kahtlustatavad – teadsid, et neid võib oodata eluaegne karistus. Tuli välja, et Leedus ja mujal Euroopa Liidus saab eluaegne vang taotleda vabastamist 20 aasta pärast, Eestis aga on seadused ühtlustamata ja vabastamist saab taotleda alles pärast 30 aastat. Leedu kohus seadis väljaandmise tingimuseks, et Eesti seadused viidaks muu Euroopaga kooskõlla.
Karolina Pansević/Delfi.lt
Karolina Pansević/Delfi.lt

Anderson selgitas leedulastele, et Eestis saab iga süüdimõistetu kohe järgmisel päeval presidendilt armu paluda. Sellest piisas, Hiienurmed ei vaidlustanud väljaandmist Eestile. Filip-Artur toodi Eestisse 8. märtsil, Benjamin päev hiljem.

Filip-Arturi riiklik kaitsja, vandeadvokaat Vladimir Sadekov ütleb, et on kliendiga paar korda kohtunud. Kas Filip-Artur on väljendanud kahetsust? „Ma ei saa midagi öelda, vara veel. Ta ei anna ütlusi.“

Advokaadi sõnul teeb ta täna (18. mail - toim) kohtule avalduse oma kliendi vahistatuse põhjendatuse kontrollimiseks.

„Kaks kuud on vahistamisest möödas. Saan aru, et menetlus on menetlus, kõik võtab aega, kuid teen kõik, et tema olukorda pehmendada,“ ütleb Sadekov.

Prokurör Anderson aga ütleb, et kumbki vend ütlusi ei anna.

„Neil on kokkulepe – ei sõnagi,“ teatab Anderson.