Kadi Viik Foto: Vallo Kruuser

Milline on olnud #metoo efekt Eestis?

Positiivne on, et ahistamisse suhtutakse nüüd tõsisemalt: avalik huvi on suur ning avalikkuses seda taunitakse. Ilmselt on avalik huvi suur ka seetõttu, et need lood võivad mõne inimese karjääril hoo maha võtta või selle lausa rikkuda.

Kui ausalt ja otse öelda, siis mõne inimese puhul tulebki karjäär ära rikkuda, sest karjäär on olnud viis, kuidas ta on ohvreid leidnud ja pikalt tegutseda saanud. Tartu psühhiaater Lembit Mehilase kaasuse ajendil kirjutas üks üsna prominentne poliitik sotsiaalmeedias, et ta ei saa aru, miks Mehilase karjäär rikuti, oleks võinud teeneka psühhiaatri väärikalt pensionile lasta. Mina ütlen, et tema karjäär pidanuks lõppema ammu. Töö kaudu ta oma ohvreid leidis. Juhtumi meediakajastus näitas, et kliinik oli probleemidest teadlik, kuid oli vastutuse delegeerinud administraatorile, kellel paluti noori naispatisente teiste arstide vastuvõtule suunata.

Negatiivse poole pealt: veel enne kui #metoo Eestisse jõudis ja kogemuslood ilmusid, tekkisid kraaksujad, kes ütlesid, et teema on välismaa näitlejatelt imporditud või et lood on üle võlli ega seostu päris inimestega.

Justiitsminister Urmas Reinsalu sõnavõtud on näidanud, et tal puudub arusaam naiste igapäevasest reaalsusest.

Negatiivsed on olnud ka justiitsministri seisukohad. Ta on võtnud sõna pigem süüdistatavate kaitseks (kanakarja kambaka arvamuslugu) ja üles näidanud empaatiapuudust ohvrite suunas. Reinsalu ei pidanud vajalikuks seksuaalse ahistamise paragrahvi lisamist karistusseadustikku, kuigi ta vastutab naistevastase vägivalla eest õigussüsteemis. See lisati sinna riigikogu initsiatiivil. Tema sõnavõtud on näidanud, et tal puudub arusaam naiste igapäevasest reaalsusest.

Negatiivne on seegi, et inimesed endiselt ei julge rääkida vägivallast oma nime ja näoga. Sellel oleks ehk rohkem mõju ja see saaks katkestada ka nõiaringi, kus ohvrid tunnevad end ise süüdi, samal ajal kui vägivallatsejad saavad edasi tegutseda. Kui ohvrid julgevad rääkida, takistab see järgmiste ohvrite tekkimist. Aga ma mõistan vaikimist ja anonüümsust. Ohvri seisukohalt võib oma nimega välja tulek olla kõige hullem, sest temas hakatakse vigu otsima. Meenutame Mangi kaasust: Igor Mangi kohta arvati halvasti, kuid kiiresti tõusis arutelu keskmesse küsimus, kas pole mitte päris probleemiks naised, kes üldse esoteerika poole pöörduvad. Räägiti isegi psühhiaatria alarahastatusest, justkui need naised vajaksid psühhiaatrilist abi horoskoopide asemel. See oli väga inetu ja pole üldse raske mõista, miks ohvrid ei soovi avalikult enda kogemusest rääkida.

Kas ajakirjandus on teemaga piisavalt hästi hakkama saanud?

Uudiste poolne kajastus on olnud hea. Mulle tundub, et ajakirjanikud, kes on uurinud Eesti juhtumeid, on seda teinud väga professionaalselt. Arvamussfäär on aga teine. Seal on muidugi küsimus, kui palju ajakirjandus vastutab selle eest, mida tema veergudel arvatakse.

On veel üks aspekt ja tulen nüüd ringiga Mangi juurde tagasi. See, et Mangil oli nii palju ohvreid, on meedia teene. Mang ei oleks Mang, kui poleks olnud meediahaipi. Meedias väideti, et Maalehes teati tema probleemist, kuid ikka vahendati Mangile naiste numbreid, kes toimetusega ühendust võtsid ja Mangiga kontakteeruda soovisid. Maaleht on otseselt Mangile naisi ette söötnud ja ma loodan, et nad on tegelenud tõsise sisekaemusega pärast seda juhtumit. Ajakirjanduse roll on selle juhtumi puhul hoopis suurem kui vaid meediakäsitluses.

Eraldi tasuks mõelda ka "avalike saladuste" peale. Põigates korraks USAsse ja meenutades Harvey Weinsteini juhtumit: on kõhe teada, et mitmete ahistajate puhul on nende teod olnud pikalt avalik saladus. Weinsteini lood lähevad tagasi 20 aastat! Ja meedia oli sellest teadlik. Ka Mangi puhul oli see teadmine olemas. Loodan, et tulevikus hakatakse kahtlustusi uurima tunduvalt varem.

Milline muudatus poliitikas või seadusandluses on veel selle teemaga seoses tegemata?

On inimesi, kes arvavad, et kõik suhted lähtuvad seksuaalsest pingest. Neile ei mahu pähe, et mõni inimene soovib töö juures lihtsalt tööd teha.

Seksuaalse ahistamise seadusesäte karistusseadustikus on lahja, sest hõlmab ainult füüsilist ahistamist. Mittefüüsilisel ahistamisel on samuti suur osa. Vägistamine jälle eeldab vägivalda või ohvri seisundi ärakasutamist, näiteks, et ohver on teadvuseta. See tuleks vastupidiseks pöörata – vägistamine on vägistamine, kui puudub inimese nõusolek. Ka Amnesty on sellele tähelepanu juhtinud ja kaheksas Euroopa riigis juba kehtivad seadused, kus vägistamine on defineeritud läbi nõusoleku.

Ühtlasi võiksime arutada seda, kas seksuaalse ahistamise ja ka vägistamise puhul ei ole väär- ja kriminaaltegude aegumistähtajad liiga lühikesed ning karistusmäärad liiga leebed?

Mulle paistab, et #metoo on Eestis segunenud (nagu ka maailmas) avalikus arutelus üldise naiste õiguste ja võrdsuse küsimusega. Aga ma ei tunne, et see teema oleks n-ö lõpuni läbi arutatud.

Tähelepanu soolise ebavõrdsuse teemale on tõesti üldiselt kasvanud. Mina olen teemaga tegelenud 1998. aastast ja mäletan, et toona oli poliitikute ja meedia huvi väga madal. Kui keegi soolisest ebavõrdsusest televisioonis rääkis, oli tavaliselt taustaks kankaani tantsivad tüdrukud. Eesti elas mingis paralleelreaalsuses. Nii et ma väga tervitan seda, et teemat rohkem arutatakse, aga lõpuni läbi arutatud ei saa see ilmselt ükski ühiskondlik teema mitte kunagi olema.

Kas see on paratamatu, et ikka jääb mingi punt inimesi, kes küsib „kas enam flirtida ka ei või?“

Küsimus „kas enam flirtida ka ei või?” näitab, kui madalad on seksuaalse suhtluse oskused. Ahistamine pole normaalne osa seksuaalsusest, sest eeldab, et see on teisele osapoolele soovimatu. Kogu küsimus taandub suhtlusoskusele, teise inimese „lugemisele”, empaatiale jne ja sellest on meil vajaka. Olen ka kokku puutunud inimestega, kes arvavad, et kõik inimestevahelised suhted maailmas lähtuvad seksuaalsest pingest. Neile ei mahu pähe, et mõni inimene soovib töö juures lihtsalt tööd teha või koolis õppida või arstilt abi saada, ilma, et ta peaks silmitsi seisma ebasoovitud tähelepanuga. Neile ei mahu isegi pähe see, et kõik naised ei ole meestest huvitatud ja vastupidi.

Professionaalses keskkonnas võib ka edaspidi romantika tekkida, aga tuleb silmas pidada, et ei riivataks kellegi väärikust. Loomulikult tuleb igasuguse flirdi puhul kindlaks teha, et see on soovitud. Ja on olukordi, kus flirt ei ole okei ka siis, kui on soovitud – näiteks psühhiaatri ja patsiendi suhtes.

Olete Feministeeriumis avaldanud Mina Ka rubriigis 60 anonüümse inimese kogemusi ahistamise teemadel. Mis neist lugudest enim välja paistab? Kas mehed on ka lugusid saatnud?

Enamus lood on naiste omad, mõned mehed on ka lugusid saatnud, aga neid on kõvasti vähem.

Idee tuli kaasautor Kristina Birk-Vellemaalt, kes töötab seksuaaltervise liidus. Mõte oli selles, et jagamine aitab paraneda. Seda nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil: ohver näeb, et ta pole üksi, sest lugudes on korduvad mustrid. Meie üllatuseks (sest see pole meie tavapärane sisu) on nende lugude loetavus üpris suur.

Millised on need mustrid? Paljud juhtumid räägivad lapseeas või eelpuberteediku- ja puberteedieas toimunust. Esimene kokkupuude seksuaalvägivallaga võib toimuda väga vara. Häirivalt sageli on toimunul pealtvaatajad, näiteks ühistranspordis. Vägivalda mõistetakse väga laialt, lugusid on nilbustest kuni vägistamise ja pedofiiliani välja. Toimepanijad on partnerid, võhivõõrad ja vahepealsed. On halle tsoone, mida mingi seadus ei kata, kuid mida ühendab üks asi – ohvri vastikuse- ja häbitunne.

Võiksime arutada, kas seksuaalse ahistamise ja ka vägistamise puhul ei ole karistusmäärad liiga leebed?

Sagedased lood räägivad sellest, et kui viimaks julgus kokku võeti ja kellelegi juhtunust räägiti, ei olnud sellest kasu. Näiteks: „rääkisin emale, aga ta ütles, et olen selles ka ise süüdi“ või "rääkisin sõbrannale, tema arvas, et see ei olnud vägistamine". Läbiv on häbitunne: „Miks mina? Mida ma ise valesti tegin?“ Seda mõtlevad nii need, keda on viie, 15 kui ka 25aastaselt ahistatud. Alles tagantjärele saadakse aru, et häbi peaks tundma tegija. Aga isegi see ei taga, et enda häbitunne kaob.

Palju on ka tänaval ja pidudel ahistamist. Meenub, et kuidas olin Arvamusfestivalil ühes debatis koos Urmas Reinsaluga. Ta arvas, et Eestis pole tänavaahistamist. Selle peale kostus publikust – kus olid enamuses naised – et on ikka küll. Ta oli üllatunud, sest teda, üle 40aastast meest, polnud tänaval ahistatud. Sellist mõtlemist on muidugi palju – kui minuga pole juhtunud, siis järelikult pole olemas –, aga antud juhul võiks ühelt ministrist eeldada laiemat arusaamist ühiskonnas toimuvast.

Oleme Feministeeriumis omakeskis arutanud, et Eestis on nii meestel kui ka naistel käia pikk tee selles, mis puudutab ootusi naiste naudingule ja seksuaalsusele. Hea seks pole lihtsalt see, milles vägivald puudub, see on see kõige madalam tase. Tunnen kaasa neile, kes end kehtestada ei suuda. Kuid ma ei taha siin langeda retoorikasse, mida olen kuulnud Liisa Pakostalt: mind pole ahistatud, sest minu vanemad õpetasid mind enda eest seisma. Ei, ohvriks langemine ei näita oskuste puudumist, see võib juhtuda ka kõigi oskuste olemasolul. Lisaks on olukordi, kus niinimetatud enesekehtestamine võib viia veel hullemate tagajärgedeni – saad kiviga pähe, kui karjumist ei lõpeta. Seega olen väga ettevaatlik jagamaks nõuandeid, et naised peaksid end rohkem kehtestama. Muidugi on hea, kui ennast väärtustad ja sul on olemas oskused enda eest seista. Aga alati see ei aita ja viimane asi mida vaja, on see, et ohver ennast veel rohkem süüdistaks.

Kuidas teile paistab, kas etteheited, et #metoo on kohati muundunud pimedaks meeste vihkamiseks, peavad kuidagi paika?

#metoo on ju välja toonud juhtumeid, kus ka mehi on ahistatud, laiemas plaanis seisab see parema, vägivallavaba ühiskonna eest. Nii et ma ei nõustu sellega, ammugi mitte Eestis.

#metoo on lihtsalt näidanud kuivõrd mastaapselt on halvad kogemused levinud. Kui suur on naiste arv, kui sagedalt ning mis situatsioonides ahistamist juhtub. Samuti, kuidas see võib hävitada enesekindlust ja elu. Ka meie kogemuslugudes räägitakse, et pärast vägivallakogemust ei suudeta mitu aastat normaalset seksuaalelu elada, mõnikord enam mitte kunagi. Mõni ei julge enam avalikus ruumis ringi liikuda.

Meeste ja hirmude teemal... Mehed ja naised tunnevad hirmu erinevate asjade üle. Näiteks öösel pimedal tänaval kõndides võib mees karta, et saab peksa. Naine kardab seksuaalrünnakut. Seksuaalse alandamisega kaasneb alati lisamõõde.

MeToo-ga seoses võib meestele hirmu tekitada, et räägitakse aastaid tagasi juhtunud lugusid, mis mõjutavad tulevikku. Mõne mehe puhul on see ju nii ka läinud. Nad olid võibolla teismelised kui midagi tegid, ja nüüd, 30 aastat hiljem, on nad oma karjääri tipus, kui vana lugu kaevatakse välja. Aga lugude jagamine on paraku sageli ainus vahend, mis ohvritel on ebaõiglusega võitlemiseks. Masendavalt sageli tuleb välja, et pärast juhtunut ei saanud naine õiglust või kaitset. Seega pole muud vahendit, kui oma lugu ära rääkida. Seda võimalust ei saa keegi temalt ära võtta.

Kas ei ole liiast, kui 20-30aasta taguste lugude pärast nüüd sanktsioneeritakse? Peame silmas pidama ka toonast konteksti, norme, nii ebaõiglased kui need ka polnud.

Tõesti, inimest ei saa süüdi mõista tänaste seaduste põhjal selles, mis toona ei olnud seadusega keelatud. Aga ahistamisest on räägitud ja seda on uuritud 40 aastat. On müstiline, et selle nähtuse ulatus nüüd kellegile üllatusena tuleb. Tajun aga, et praegu on toimunud hoiakuline nihe: ohvri suhtes on tekkinud empaatia.

Mis edasi?

Ma ei tea, mis saab #metoo mõju olema pikas perspektiivis, aga ma loodan, et on naiste õiguste ja seksuaalvägivallaga seonduvad küsimused on nii päevakorda tõusnud, et nad ei kao enam ära.

Mis on muutunud inimese jaoks, kes täna ohvriks langeb? Võib-olla on tal julgem politseisse pöörduda, juhtunust kodus rääkida. Tal on seadusepügal, millele tugineda.

Tunnen Eestis puudust sellest, et erinevad ameti- ja ühiskonnagrupid oleks #metoo tekkimise tuules oma valdkonnas probleemi läbi hekseldanud. Analüüsinud, kogemusi jaganud, nendest järeldusi teinud, paremat töökeskkonda nõudnud. Milline on olukord akadeemias, koolides, meditsiinis, kultuuris? See jätaks mõju pikemaks ajaks võrreldes mõne kuulsusega, kelle „pead on veerenud”.