GRAAFIK: Elanike kaitsetahe, tapmised, laste vaesus - kuidas aru saada, et Eestil läheb hästi

Kolmapäevases Eesti Ekspressis kirjutas Sulev Vedler mõõdikutest, mille järgi hinnatakse Eesti Vabariigi edukust erinevates küsimustes.

Näiteks 2014. aastal oli valitsuse tegevusprogrammis 199 eesmärki, millest

· täielikult täideti 72 protsenti (143 eesmärki),

· osaliselt täideti 16 protsenti (33 eesmärki),

· täitmata jäi 12 protsenti (23 eesmärki).

Mõni nädal tagasi võttis Taavi Rõivase valitsus vastu riigieelarve strateegia aastateks 2017–2020.

Selle puhul pasundas meedia põhiliselt rahast, ent mõõdikutest räägiti vähe, kui üldse. Kuid ka see 125 lehekülje pikkune strateegiapaber sisaldab neid rohkelt.

Näiteks siseturvalisuse puhul võttis valitsus eesmärgiks, et tänavu tohib kuritegude ohvriks langeda kuni kümme protsenti elanikest.

Sellise eesmärgi täitmine paistab olevat reaalne, sest mullune tase oli kaheksa protsenti.

Strateegia näitab hästi, et mitmes vallas pole Eesti suutnud jõuda tagasi kriisieelsele tasemele. Näiteks absoluutses vaesuses elavate laste osa oli 2007. aastal 6,5 protsenti, kuid masu, täpe ja pupu all kasvas see kurb näitaja 11,4 protsendini. Tunamullune tase oli 9,1 protsenti. Eesmärk on, et 2019. aastaks ei ulatuks selliste laste osa üle seitsme protsendi.

Ehk 11 aastaga ei toimu mingit edasiminekut – puruvaesuses laste osa jääb isegi suuremaks kui masu eel.

Või võtame tootlikkuse, millest armastavad alatasa rääkida nii poliitikud kui ka majandustegelased kui analüütikud. Mida suurem on tootlikkus, seda kiiremini rahvas rikkaks saab.