KULTUSFILM BERIAST: Tengiz Abuladze "Patukahetsus" (1984).

Gruusia kino rahvusvahelisest edust annab tunnistust alles mõned päevad tagasi, 15. novembril Lissaboni filmifestivalil žürii eriauhinna saanud ja meilgi tuntud režissööri Otar Iosseliani värske film „Talvelaul” (Chant d'hiver).

TALVELAUL: Otar Iosseliani mängufilm võitis Lissaboni filmifestivalil žürii eriauhinna.
OUTNOW.CH

PÖFFil on fookuses alati üks riik, tänavu Gruusia. Gruusia parimad filmid on lõunamaiselt vallutavad ja kalduvad sageli mõistukõnelisusse. Täheldame neis heatahtlikku suhtumist inimestesse ja võimet märgata n-ö hariliku inimese elamist. Euroopa tsivilisatsiooniga on sel Kaukaasia riigil hea läbisaamine. Lumiére'ide kinematograaf jõudis Gruusiasse juba 1896, aasta pärast avalikku demonstreerimist Pariisis. Eestis nägime seda alles 1897. Samaaegselt Johannes Pääsukesega võttis Vasil Amašukeli üles dokumentaali „Akaki teekond” (1912), kuid see oli juba täispikk mastaapne panoraam. Aleksandre Tsutsunava alustas juba 1916 kirjandusklassiku Egnate Ninošvili vaese ja õnnetu, kuid väärika naise elu käsitleva romaani ekraniseerimist täispikaks mängufilmiks "Qristine".

Avatseremoonial näidatud Kote Mikaberidze ekstsentriline komöödia „Minu vanaema” (1929) kuulub nõukogulike agitfilmide hulka, milles oli turvaline pilada väikekodanlust ja karjerismi.

Virtuooslikult tehtud kombineeritud plakatfilmis peegeldub tollane konstruktivistlik kunst. Tunneme ära Majakovski punaidealistlike luuletuste vaimu (muide, ka Majakovski sündis Gruusias). Kahjuks mängis suurepärane Gruusia Filharmoonia orkester satiirilisele tummkomöödiale peale surmtõsist saatemuusikat, üritades sellest teha tõsist draamat, kuid saavutades ainult igavust.

Arvukatest gruusia filmidest linastub PÖFFil 14 klassikasse kuuluvat. Jätan siin kõrvale mitu grusiinlast, kes Moskvas, „Mosfilmis”, lavastasid südamlikke grusiinlaslikke komöödiaid (Georgi Danelia näiteks), juhin praegu tähelepanu vaid Tengiz Abuladzele, kellelt näeme kaht filmi: „Soovide puu” (1977) ja „Patukahetsus” (1984). „Soovide puu” restaureeriti ja digiteeriti mullu Eestis. „Patukahetsus” oma allegooriaga diktaator Beriast pani kõikuma tollaste kommunistide võimu ja tõukas tagant perestroikat. Sellest sai omamoodi kultusfilm. Tollases bürokraatias osutus film võimalikuks, kuna see oli Gruusia televisiooni oma toodang, ei allunud Moskva Goskinole ja seda soosis tollane Gruusia kompartei esimene sekretär Ševarnadze. Hiljem sai ta veel žürii Grand Prix' ja FIPRESCI auhinna Cannes'is ning oli võõrkeelse filmi Oscari nominent.

Omaette pika ja perversselt värvika peatüki on gruusia filmikunsti sisse lavastanud Stalini ihurežissöör Mihheil Tšiaureli (1894-1974). Tema „Tõotus” (1947) ja „Berliini langemine” (1950) on parimad ülistuslaulud Stalinile, mis kunagi tehtud. Esimene sai peapreemia Veneetsias, teine Karlovy Varys. Stalini sünnipäevaks valminud „Berliini langemist” soovitan tingimata vaadata. Sakslastelt sõjasaagiks saadud Agfa värvifilmile üles võetud vaenlaste demoniseerimist on arendatud äärmuseni. Hitlerist ma ei räägi, aga ka saksa sõdurid on kidurad ja kõverad. Stalinit mängis Mihheil Gelovani (1893-1956), gruusia aktsendiga. 1930-1950. aastail oli Gelovanil monopol mängida punadiktaator Stalinit ja ta tegi seda paljudes filmides. Tšiaurelist Gruusia kinojuhid praegu häbelikult vaikivad. Nad võivad ka öelda, et Tšiaureli oli küll grusiin (muide, väga paljuandeline, lõpetas kunstikooli, tegutses skulptorina Saksamaal, mängis hiljem näitlejana teatris ja ka lavastas seal), kuid et tema Stalini kultuse ülistuslikumad tööd on tehtud Moskvas „Mosfilmis”, ja need ei kuulu otseselt Gruusia filmilukku. Ja neil on õigus.

Gruusia on õnnelik, et on taas pärast 200 aastat iseseisvaks saanud. Ent kunagine filmide suurtootmine on kokku kukkunud.
Gruusia on õnnelik, et on taas pärast 200 aastat iseseisvaks saanud. Ent kunagine filmide suurtootmine on kokku kukkunud. Ja tulekahjus aastal 2006 hävis paljuski filmistuudio arhiiv. Meenutades: 1980. aastate lõpul tehti stuudios „Gruzijafilm” 14 täispikka mängufilmi (neist kuus Moskva televisioonile) ja seitse animatsiooni. Võrdluseks: „Tallinnfilmis” valmis aastas neli täispikka mängufilmi (neist üks televisioonile) ja kuus animatsiooni. Praegu tundub gruusia kino elavat üle aega, mis on tuttav meie 1990ndate algusest. Aastas tehakse kolm mängufilmi ja tänapäevaseid kinosid on külaliste andmeil Gruusias vaid kolm (!). PÖFF on hea võimalus grusiinidel avada veel üks uks Euroopasse.

Värskeimad filmid on põhiprogrammis võistlev „Külmunud purskkaevude suvi” (2015), Gruusia teatri- ja filmiülikooli lõpetanud noore režissööri Vano Burduli teine film, mis annab läbilõike praegusest Tbilisist, ja alguses mainitud ning Lissabonis äsja auhinna saanud Otar Iosseliani „Talvelaul”.

"Külmunud purskkaevude suvi" linastub 19. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas ja 24. novembril Tartus Cinamonis.

"Pirosmani" linastub 19. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas ja 26. novembril Tallinnas kinos Artis.

"Mina olen Beso" linastub 21. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas, 24. novembril Tallinnas Viimsi kinos ja 29. novembril Tallinnas Apollo Kino Solarises.

"Masin, mis kaotab kõik" linastub 22. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas.

"Kolm maja" linastub 22. novembril Tallinnas Apollo Kino Solarises.

"Soovide puu" linastub 24. novembril Tallinnas Viimsi kinos ja 28. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas.

"Pruudid" linastub 26. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas.

"Pimekohtingud" linastub 27. novembril Tallinnas Coca-Cola Plazas.

"Hällilaul" linastub 28. novembril Tallinnas kinos Artis.

"Teine kallas" linastub 29. novembril Tallinnas kinos Artis.

"Sinised mäed" linastub 29. novembril Tallinnas kinos Artis.

"Patukahetsus" linastub 29. novembril Tallinnas kinos Artis.