Marko Mumm
Hannes Veskimäe “Vabariigi vaenlased ehk meenutusi vastupanuvõitlusest Skandinaavia kapitalismi kolonialismi vastu Eestis aastatel 2006-2018”.
Hannes Veskimäe
Hannes Veskimäe töötas aastatel 2006-2018 erinevates Eestis tegutsevates Rootsi pankades – algul Swedbankis, hiljem Nordeas. 15. veebruaril ilmub tema Rootsi panganduse telgitaguseid paljastav raamat pealkirjaga “Vabariigi vaenlased ehk meenutusi vastupanuvõitlusest Skandinaavia kapitalismi kolonialismi vastu Eestis aastatel 2006-2018”. Eesti Ekspress avaldab sellest ühe peatüki. Hannes kirjutas sellele saateks nii: “Peale 2008.a kriisi nägin ja osalesin Eesti kõige suuremas pangaröövis. Vahe oli selles, et pank röövis meid. See, mida ma pealt nägin, oli kuritegu. See oli organiseeritud, seega siis organiseeritud kuritegevus. Indrek Neivelt on toonud välja kurioosumeid küla kurnamisest panganduses. Minu raamatus selgub, kui jõhker ning süüdimatu see on olnud ja on siiani. Konkreetne peatükk, mille Eesti Ekspress avaldab on ainult üks näide, kuid raamatus on neid sadu. Kui ma poleks antud sündmuste tunnistajaks olnud, siis ma ei usuks neid isegi.

Kogu raamat on dokumenteeritud, ja kui “Vabariigi Vaenlased” korjatakse raamatupoodide riiulitelt, siis seda suurem on huvi antud loo vastu Euroopas. Mäss pankurite ja maailma oligarhide vastu on alanund. Brexit, Trump, kollased vestid jt. Kui see on lugu, mida rääkida, ma teen seda. Lõpuni.”

Peatükk raamatust "Vabariigi vaenlased"

Ektornet - sisetehingute ema ehk kinnisvarade hulgirööv ehk keegi läheb vangi

2009. aasta sügiseks lõi Swedbank Grupp ettevõtte Ektornet AB ehk „keha“, mis pidi üles ostma enamuse kinnisvaratagatisi, mille Swedbank Baltikumis kiirmüüki paiskab. Kuna kinnisvara ost on tugevalt mõjutatud rahastamise kättesaadavusest, siis peale pankade endi, kes olid kriisi tekitanud, polnud turul palju tegijaid, kes suutnuks enampakkumistel varasid osta.

Ektornet kujundati Rootsi pankade 1990ndate kogemuse järgi. Nimelt olid pangad Rootsis 90ndate algul pärast dereguleerimist korraldanud laenubuumi ja sellest tulenevalt kinnisvarabuumi, mis lõppes lokaalse krahhiga. Pangad lõid eraldi ühisettevõtte, ostsid kõik tagatised ise odavalt üles, säilitasid ja haldasid neid kuni turu taastumiseni ja müüsid siis kolmandatele osapooltele suure vaheltkasuga edasi. Seega, kontrollides tsükli mõlemat osa, teeniti kasumeid nii kasvu kui ka languse pealt. Nagu hasartmängurid teavad: maja ei kaota kunagi. Mis aga toimus kriisi käigus teiste osapoolte omakapitaliga, võite isegi arvata. See haihtus lihtsalt õhku. Ektorneti Baltikumi „kehad” kuulusid Hollandisse ja Luksemburgi registreeritud holdingettevõtetele. Ektornet Eestil polnud väidetavalt Swedbank Grupiga muud pistmist peale selle, et viimane oli tema rahastaja ning rentis sellele Swedbank Eesti kaudu ruume - peamajas, korrus kõrgemal otse BFRRi (ingl Baltic Restructuring and Recovery Unit, eesti k Balti restruktureerimise ja taastamise üksus) kohal, kui ma õigesti mäletan. Ektornet stabiliseeris kinnisvaraturgu, ostes üles enampakkumisel olevad varad, hoolitses nende eest heaperemehelikult ning päästis kinnisvarahindade jätkuva languse eest kõik kolm Balti riiki. Nad olid väidetavalt lihtsalt ühed turuosalised, kel polnud teistest rohkem informatsiooni, kuna Ektorneti ja Swedbanki vahel oli „tulemüür“.

Avalike suhete osakonna genereeritud tekst ei vastanud muidugi tõele. Ektornet polnud loodud selleks, et päästa Eesti või naaberriikide kinnisvaraturge edasisest kukkumisest, kuigi see võis olla kõrvalmõju. Ektornet oli loodud selleks, et teenida kasumit. Kõik varad osteti üles, isegi need, mille puhul tekkis enampakkumistel konkurente. Mõned andekad Eesti investeerimispankurid nägid sama võimalust, nagu Swedbankki – osta odavalt, oodata mõned aastad ja müüa kallilt peale turu järkjärgulist taastumist. Aga Ektornet, kelle jaoks raha oli teistest turuosalistest odavam (Swedbank pumpas Ektornetisse odavalt vajaliku summa) ning kel oli teistest rohkem informatsiooni (sic!), ei jätnud pea ühtegi Swedbanki enda tagatist ripakile ja ostis üles kõik, millel oli vähegi väärtust.

Olin ise tunnistajaks, kui ühel enampakkumisel istus Ektorneti juht vastakuti Eesti investeerimispankuritega, kes tahtsid osta üles suuremat korterelamuarendust, kus oli kümneid valmis kortereid ning ühe mitmekümne korteriga hoone karkass. Ükskõik, mida närvilised Eesti investorid ka ei pakkunud, Ektornet pakkus selle üle. Lõpuks ütles Ektorneti juht Meelis Shokman neile otse umbes nii: „Mehed, ehk aitab juba. Vahet pole, mida teie pakute, mina pakun teid ikka üle.“

Eestlased loobusid edasistest pakkumisest ning oksjoni võitjaks kuulutati Ektornet, mida kajastati esialgu lakooniliselt ka ajakirjanduses. Need Eesti investorid tõstsid hiljem põhjendatult kisa meedias, süüdistades Ektornetit huvide konfliktis (sisuliselt, et neil oli kinnistu väärtuse kohta rohkem informatsiooni, kui teised pakkujad olid pankrotihaldurilt saanud, ning et pangad sekkuvad turukonkurentsi domineerivate osapooltena, kellel on juurdepääs odavamale rahale, kuid see ei vasta meie liberaalse majandusmudeli loogikale, kus peaksid valitsema võrdsed võimalused kõigi turuosaliste jaoks – autori tõlgendus). Shokman vastas süüdistustele AK uudistes silmagi pilgutamata „tulemüüri” argumendiga: „Hangime kogu oma informatsiooni samamoodi avalikest allikatest, osaleme avalikel oksjonitel“. Niinimetatud tulemüüri tegelikult muidugi polnud. Vastupidi, BFRRi ja Ektorneti vahel toimus enne oksjoneid tihe infovahetus ja Ektorneti töötajad olid detailideni kursis iga kinnistu olukorraga, kuna tihti viisid BFRRi töötajad ise neid kinnistutega tutvuma. Miks ma seda nii kindlalt väidan? Sest see oli BFRRis meie töö. Vara väärtus, konserveerimiseelarved, isegi arenduseelarved olid juba enne enampakkumisi paika pandud. Ektornet planeeris oste mitmeid kuid ette ning koordineeris ostude pipeline’i Swedbank Grupiga, kust telliti vastavad sajad miljonid kroonid, et kinnistute eest pankrotipesadele õigeaegselt tasuda.
Ektornet avaldas BFRRile isegi omajagu survet, et tagatiseks olnud kinnisvara kiiremini müüki suunataks. Ja seda me ka tegime, just nagu kästud. Ehk siis tegemist oli massilise inside trading’uga Ektorneti ja Swedbanki poolt ning kogu Baltikumi kinnisvara tõmmati enda „kehasse”, et hiljem taastunud hindade pealt kasumit teenida. Inglise keeles kasutatakse selle kohta tabavat väljendit asset stripping. Ja see ulatus Baltikumis tõenäoliselt sadadesse miljonitesse Eurodesse.

Raamatut "Vabariigi vaenlased" esitletakse 15.veebruaril kl 17.30 Tallinnas Viru Keskuse raamatukaupluses Rahva Raamat.