Shutterstock

Noorena tundub kõik lihtne ja ilus. Elu on veel ees. Joonistame endale mõtetes pildi ideaalist. Oleme terved, tublid, meil on hea töökoht, armastav abikaasa, lapsed, ilusa aiaga maja, autod ja idüllilised reisid soojale maale ning oma või kaasa vanemate juures toimuvad pühapäevalõunad. Ideaal. Kui mitte päris üks-ühele nii, aga midagi sarnast siiski?

Ühel hetkel, keskeas, kui on aeg korraks järele mõelda, ei pruugi reaalsus enam sugugi selline olla. Kas hakkavad meid kimbutama tervisehädad, ülemused on pole kõige terasemad (nagu kiputakse arvama), lapsed on enda ja uue abikaasa omad või pole neid üldse, aiaga maja asemel on korter, auto on liisingus, üks vanematest on surnud ja teist käid hooldekodus vaatamas. Võib-olla pole pilt nii karm ja kindlasti on ka neid, kes elavadki just sellist unistust, nagu kunagi keskkoolis olles sai kirjandisse kirjutatud.

Lapse kaotanud vanemal on paratamatult mõtteis küsimus: miks? Miks see kõik juhtus? Miks minu laps? Miks nii noorelt?

Kas see, kui kõik ei lähe päris nii, nagu olime ette kujutanud, tähendab, et meie elu ei ole elamist väärt? Kas peaksime masenduma, ikkagi püüdlema ideaali poole või tuleks kõigele käega lüüa? Maitsev õhtusöök sõltub kindlasti kokast. Kuid kas suures plaanis oleme meie ise oma saatuse sepad?

Tänases ego-keskses ühiskonnas nii kipumegi arvama, kuid kas see on nii? Kas tõesti pole meist kõrgemat jõudu, Jumalat? Oleme Jumalast võõrdunud, otsime muid jumalaid ja kohati tundub, et otsime seda jumalat, kes meile annab seda, mida meie oma egodega saada tahame.

Olles kaotanud natuke üle kolme aasta tagasi toona kolmeaastase poja vähile, ei osanud ma tükk aega elust ega ideaalidest midagi arvata. Lapse kaotanud vanemal on paratamatult mõtteis küsimus: miks? Miks see kõik juhtus? Miks minu laps? Miks nii noorelt? Miks just nii? Vastuseid nendele küsimustele ei ole. Ja kui tõesti mõni küsimus ka saab vastuse, siis last see tagasi ei too.

Rasmusel, meie pojal, oli vähk. Asjata ei ole vähi sünonüümiks kasvaja. Sest kasvaja kasvab. Vähki põdeva lähedase kõrval ei ole lihtne. Tekib paratamatult küsimus, et kas neid kannatusi ei saaks kuidagi lõpetada? Jah, neid saab leevendada ja tänane meditsiin peab oskama ära võtta valu. Olen nõus sellega, et kunstlikult ei pea pikendama elu, millel elulootust ei ole. Kuid meil ei ole õigust elu lõpetada. Sest see kõik, ka valu ja kannatused, on osa elust. Ja on nii määratud kõrgemalt poolt. Ja nii see peab jääma.

Laupäeval, 16. veebruaril toimub Oleviste kirikus mälestusteenistus „Hingesillad“. Teenistus on pühendatud kõikidele meie hulgast lahkunud lastele, lapse vanusest, surma põhjusest ja ajast sõltumata. Oodatud on lapse kaotanud vanemad ja lähedased, et koos saada tuge muusikast, jumalasõnast ja mälestada küünalde süütamisega üheskoos neid armsaid, keda meie hulgas enam ei ole.