Asi sai alguse kevadel 2015, kui üks nigeerlane palus aprillis 2015 Ungarist varjupaika väitega, et tema kodumaal võidakse teda seksuaalse sättumuse tõttu taga kiusata.

Ungari võimud lasid talle teha psühholoogilise ekspertiisi, mis ei kinnitanud, et tegemist on omasooihraga. Aafriklase taotlus jäi rahuldamata.

Nigeerlane ei jätnud aga asja sinnapaika, vaid kaebas Ungari võimude peale. Ta väitis, et psühholoogilised testid rikuvad raskelt tema põhiõigusi ja ei võimalda hinnata tema seksuaalse sättumuse usutavust.

Szegedi haldus- ja töökohus pöördus seepeale Luksemburgi.

Euroopa Kohus teatas, et liikmesriigid võivad teha ekspertiise, kuid „siiski peavad ekspertiisi võimaliku kasutamise tingimused olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigustega, nagu õigus sellele, et austatakse inimväärikust, ning õigus sellele, et austatakse era- ja perekonnaelu. Selles kontekstis ei saa välistada, et kui hinnatakse varjupaigataotleja avaldusi tema seksuaalse sättumuse kohta, osutuvad teatud liiki ekspertiisid taotluses esitatud faktide ja asjaolude hindamisel kasulikuks ning neid on võimalik läbi viia taotleja põhiõigusi kahjustamata.“

Euroopa Kohus rõhutab, et “taotleja poolt oma seksuaalse sättumuse kohta tehtud avalduste hindamisel ei või liikmesriigi ametiasutused ja kohtud oma otsust rajada üksnes eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning need järeldused ei saa olla neile siduvad.“

Kohus märkis ka, et niisuguste testide puhul on eelduseks, et asjaomane isik annab nende tegemiseks nõusoleku. Samas ei pruugi nõusolek olla ilmtingimata antud vabalt, kuna see on antud olukorra sunnil, milles varjupaigataotleja viibib. „Neil asjaoludel on taotleja seksuaalse sättumuse kindlakstegemiseks psühholoogiaekspertiisi kasutamine käsitatav sekkumisena isiku õigusesse eraelu puutumatusele.“