Kas teate, kes on Vassel Randmets? See oli Muhu esimene krimikirjanik, kellele 1937. aastal ilmunud "Mõrv Metsamõisas" jäi ainsaks avaldatud teoseks ja kõik tema teised käsikirjad kadusid kahtlastel asjaoludel. Mis juhtus andeka kirjanikuga? Millised olid tema seosed kuulsa naabri Juhan Smuuliga?

Petrone Print
Vastust otsib Muhu teine krimikirjanik Katrin Pauts oma uues raamatus "Minu Muhumaa".

Kõlakaid olen varemgi kuulnud, need ringlevad Muhus juba ammu – Smuuli „Muhu monoloogid“ polevatki päris lõpuni tema enda omad. Ma ei mõista neist juttudest esimese hooga midagi arvata, sest eks anna ju keegi pidevalt kirjanikule inspiratsiooni ja jutuotsi, olen isegi mõnda siit-sealt kaasa haaranud. Ega siis ole kohe tegemist plagiaadiga, seda nimetatakse inspiratsiooniks. See ju pole ometi keelatud? Ajalehe KesKus peatoimetaja, suur kirjandussõber Juku-Kalle Raid rõhutab, et Smuulil olnudki kombeks rahva hulgas liikuda ja lugusid meelde jätta. See ju ei ole vargus, toonitab ta.

Ja ega ma taha ega tohigi Smuuli süüdistada. Smuuli oma käest ei saa ju enam küsida, milline on tema versioon Vasseli käsikirjadega juhtunust.

Leian aga andmeid, mis vihjavad, et Smuul kasutas Vasselit ehk ära siiski rohkem kui lihtsalt mõned tema suust kuuldud lorilood. Loen ühest brošüürist, et Vasseli väitel olla Smuul ühe tema käsikirja – „Hiiu röövel“ – põhjal kirjutanud tuntud näidendi „Kihnu Jõnn ehk Metskapten“. Viive tõdeb, et tema päris kindlalt ei tea, kas Smuulil oli Vasseli käsikirjade avaldamiseks tema luba või ei või kui soojad ja lähedased olid kahe mehe suhted tegelikult. Olid nad head sõbrad või käis Smuul lihtsalt põneva külamehe juures infot ammutamas? Laenas temalt käsikirju, et neid oma teostele aluseks võtta? Et just Smuul ise Vasselil külas käis, mitte vastupidi, selles on Viive üsna kindel. Ta oletab, et ehk andis „kodanlik igand“ Vassel Smuulile oma materjale lugeda tagasihoidlikus lootuses, et kõrgete pealinna sidemetega ja kommunistide ringkonnas lugupeetud kirjamees aitab ka temal trükki pääseda.

Sugulane Mihkel meenutab oma ema räägitut: olenemata, kas Vassel andis Smuulile käsikirju avaldamislootuses või paratamatusest (ta ju teadis, et tal endal on kodanliku tausta tõttu siiski vähe võimalusi trükki pääseda), meeldis talle tuttavate ees uhkustada, et Smuul tema jutud kirja pani. Ta aga olevat end tundnud puudutatuna, et Smuul teda oma juttude juures mitte kunagi tänutäheks mainida ei võtnud. Mihkel möönab, et Vasseli oma kirjutamisoskus võiski palju soovida jätta ja vaevalt olid ta lood avaldamiskõlblikud – tekstid olnud neid oma silmaga näinute sõnul hüplikud ja kohati segased, korralikult vormistamata. „Ehk võttis ta liiga palju korraga ette?“ oletab Mihkel.

Krimiromaane olnud Vasseli käsikirjahunnikutes veel mitu, aga neid ei avaldatud kunagi. Need olevat sugulaste sõnutsi siiski päris põnevad olnud.

Kuulnud Vasseli seisma jäänud krimikäsikirjadest, meenub mulle, et ka Smuul on avaldanud ühe põnevusromaani – „Mõrv Rannu teemajas“ –, mida keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste nimetab Loomingu veergudel rahvakirjaniku parimaks teoseks. Kirjaniku surma eel loodud krimka ei saanudki päris valmis. Ajakirjas Noorus avaldati kaks peatükki, kolmas jäänudki käsikirjaks, aga teos mõjuvat ikkagi juba terviklikult. Mul pole aimugi, kas Smuul võis olla siingi Vasselilt inspiratsiooni saanud, lihtsalt viskan selle mõtte õhku ja kirjandusteadlased ehk uurivad, kuidas oli tegelikult.

Olen Smuuli-kajastustest lugenud teda tundnud inimeste väiteid, et elu lõpuaastail käis kuulus kirjanik aina kiiremini alla. Alkoholism süvenes, eraelus tekkisid probleemid. Mida rohkem probleeme tekkis, seda rohkem elus pettunud kirjanik oma kannatuste korvamiseks jõi. Alatasa vaevas teda majanduslik kitsikus. Eesti Päevalehes ilmunud artiklis väidetakse, et Smuul, kes oli olnud üks Nõukogude Eesti jõukamaid kirjanikke, langes järk-järgult süvenevasse vaesusse, sest kuuekümnendatel ei avaldatud enam nii palju kordustiraaže kui varem ja ka uut materjali ei olevat eriti palju peale tulnud. Tema tuttavad meenutavad, kuidas Smuul tulnud kirjastusse ja kuulutanud pikemalt keerutamata: raha oleks vaja.

Minu kui krimikirjaniku deduktiivne vaist sosistab: kas polnud siiski võimalik, et kitsikuses piinlev alkohoolikust kirjanik vahel kergema vastupanu teed läks? Oleks ju päris huvitav tekstianalüüsi teha, kel on selleks pädevus ja oskused olemas.