Katkend Ilmar Taska uuest romaanist "POBEDA 1946"

Ilmar Taska on tuntud nii televisiooni, filmikunsti, teatri kui kirjanduse valdkonnas. "Pobeda 1946" on tema esimene romaan, mille aluseks on tema samanimeline novell, mis ilmus ajakirjas Looming.

POBEDA 1946

Ilmar Taska

Toimetanud Eda Allikmaa

Korrektuuri lugenud Eha Kõrge

Kujundanud Britt Urbla-Keller

308 lk, kõva köide

Romaan "Pobeda 1946" räägib raskest pärastsõjaaegsest ajast. On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.

Varem on Ilmar Taska avaldanud lühijutukogu „Parem kui elu“, seal ilmunud novell „Bannõi põiktänav“ valiti Dalkey Archive Pressi prestiižsesse kogumikku „Best European Fiction 2016“. Taska lühijutte on tõlgitud mitmesse keelde.

Katkend romaanist "Pobeda 1946":

Mis on juhtunud, mõtles poiss. Kuigi rännata oli olnud tore, oli see siin tema kodu. Praegu oleks ta tahtnud, et kõik oleks olnud nagu vanasti. Ema askeldamas pliidi juures ja isa suitsetamas tagatoas. „Lähme,” ütles tädi Johanna. „Meil pole mõtet siin uus­asukatega vaielda. Nad ei kolinud siia omal algatusel.”

„Ma ei lähe kuskile, see on minu kodu,” ütles poiss.

„Kuna nad vahetasid luku ja sa ronisid aknast sisse, võivad nad kutsuda miilitsa ja öelda, et me oleme sisse murdnud ja midagi varastanud... Meil ei ole vaja rohkem probleeme.”

„Ma ütlen neile, et olen siin kuus aastat elanud,” vastas poiss.

„Miilits ei kuula sinu juttu. Kui nad selgitavad välja, et su isa on vangis ja ema tagaotsitav, on jutt läbi.”

Tagaotsitav, mõtles poiss, mis juttu ta räägib? „Mina ei lähe siit kusagile,” korrutas ta.

Tädi Johanna ohkas. „Oleks võinud oma kodu varem hinnata. Sa ei tea, kuidas ma pidin sinu eest võitlema, et sind üldse Venemaalt tagasi tuua.”

Poiss vaatas tädi Johannale otsa ega uskunud tema juttu.

„Ma pidin isiklikult paluma julgeoleku ülemat, et sind tagasi saadetaks,” seletas tädi.

Jälle vassib ja valetab, mõtles poiss. „See oli onu, kes mu tagasi tõi,” lausus poiss tõredalt, „mitte sina.”

Tädi Johanna vaatas nüüd poisile pikalt otsa ja küsis: „Missugune onu? Kas see, kes teid emaga siin külastas?”

Poiss märkas tädi Johanna näoilmet, mis oli äkki muutunud ähvardavalt tõsiseks.

Poiss oli vait.

Jälle ütlesin midagi, mida poleks vaja olnud ütelda. Ta hoidis suud kõvasti koos ja pahandas selle üle, et suu nii kergesti lahti lipsas. Jutt voolas sealt vahel kiiremini välja, kui ta mõtelda jõudis.

„Kas see onu, kes Pobedaga sõidab?”

Poiss pööras tädi Johannale selja ja hakkas uuesti oma vanade riiete kallal sorima.

„Kas sa ikka veel kohtud selle onuga, kelle sa siia ema juurde koju tõid?” ei jätnud tädi Johanna oma juttu järele. Tädi Johanna tundus juba päris kuri.

Poiss mõtles, et ta ei saa jälle onu sisse rääkida. Ta oli lubanud vaikida.

„Ei,” ütles ta, „kus on mu traksidega püksid?” Ta jätkas riidekastis tuhnimist.

Tädi Johanna ei paistnud teda kuulavat ja õiendas edasi.

„Kõik sinu mured algasid sellest onust. Nii isaga kui emaga... ja nüüd peidab su ema end tema eest.”

Poiss ei tahtnud tädi juttu rohkem kuulata, ta korrutas endamisi: „Kus on mu nokaga müts? Kus on mu lühikeste käistega triibuline särk? Ja kus on mu kollased sokid?”

„See onu hävitas ära su perekonna. Keegi peab seda sulle ütlema,” kuulis ta läbi oma jutu tädi Johanna kõrgendatud häält.

„... müts, kollased sokid...” kordas poiss ja viskas kasti käest. Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Seal oli seisnud onu Pobeda. Ta tahtis, et onu oleks praegu tulnud ja ta siit minema viinud.

„Meie peres ei ole koputajaid ega äraandjaid,” kaikus jälle tädi jutt.

"Sa ei tea, kuidas ma pidin sinu eest võitlema, et sind üldse Venemaalt tagasi tuua.”

Poiss surus sõrmed sügavale kõrvadesse ja karjus: „Ma ei taha sind enam kuulda! Ära räägi rohkem. Sa oled rahvavaenlane!” Poiss jooksis uksest välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni. Ta tundis, kuidas pisarad kipitasid silmis. Siin tänaval oli hea. Jahe õhk puhus vastu nägu. Poiss vaatas puuriita, oma bussi, ja talle tuli meelde, kuidas ta oli siin istunud onuga ja Pobeda rooli käes hoidnud. See oli olnud õnnelik päev. Onu ei saanud olla halb. Nad olid raadiot kuulanud ja laulnud. Nad olid sõitnud majast mööda ja siis veel suurest autost ning poiss oli pööranud rooli vasakule. Maja ees oli seisnud siis kongiauto. Nüüd nägi ta selgesti sellest välja hüppavaid nahkjopes mehi.

Poiss ei tahtnud enam mõelda ega mäletada. Tädi jutt pole tõsi. Onu ütles, et mina olen kangelane. Poiss hakkas mööda tänavat edasi astuma, aga ta ei teadnud veel, kuhu. Ta kuulis selja taga tädi kontsade klõbinat, mis kajasid õhtusel tänaval vastu. Poiss ei vaadanud tagasi.

Rahvavaenlane, mõtles Johanna. Uue elu muinas­jutud...

Kui palju me tohime õpetada, kellegi silmi avada, küsis Johanna endalt. Sest avatud silmadega näeb asju, mida pole vaja näha. Sest nägija ei pruugi olla õnnelikum kui pime. Ta vaatas poissi enda ees kõndimas. Nähtamatute lohedega võitlemas. Ka muinasjutud on täis kurje lohesid ja tuld sülitavaid draakoneid. Kas mina olen see võõrasema, kes ootab oma mürgise õunaga? Johanna ohkas. Mu õun pole isegi mürgine, see on lihtsalt hapu. Miks peaksin mina poisi õnnelikku naiivsust hapendama, kui ta vanemad seda ei teinud? Ja nüüd on nad teadmata kadunud. Peidus, maapaos, laagris või surnud?

Ma peaks poisile ütlema, et päriselu draakonid on surmavamad kui muinasjuttudes ja tema on muutunud tahtmatult üheks nendest ning märklauaks teistele.

Johanna astus poisi järel mööda pimenevat tänavat ja ei teadnud, kuhu see tee neid viib. Ta kandis käes poisi riideid ja vilepilli, mis ta vineer­kastist oli leidnud. Kas poiss jookseb nüüd jälle minema? Unustab kõik?

Kes oli see kangelane Dostojevski „Sortsides”, kes oma pühas naiivsuses millestki aru ei saanud? Ta jäi ellu, sest kuna ta kurjust ei mõistnud, läks kurjus temast mööda. Kõik teised, kes seda nägid, hukkusid. Aga kui see, kes kurjust ei märka, ka teisi tahtmatult hävitama hakkab? Mida siis teha? Kuidas teda korrale kutsuda? Johanna ei teadnud, kas ta jõud käib poisist üle. Poisist ja süsteemist, mis teda toetab ja hukutab.

Ta kuulas oma kingade klõbinat, mis kaikus vastu pimeneva tänava tühjuses. Kolgata teel, universumi äärel... Kus veel kajavad sammud nii õõnsalt vastu nagu siin praegu?