Möödunud nädala Areeni koosolekul käisin välja mõtte, et võiks lehes suuremalt kui üksnes tavalise plaadi nädala albumi kohale tõstmisega, tähistada David Bowie uue albumi „Blackstar“ ilmumist. Märgid näitasid, et plaat võib tõenäoliselt väga hea tulla ja et see on pärast vahepealset loomingulist kohmetust ja kümneaastast pausi plaadistamises teine troonilolija vääriline kauamängiv. Mõtlen siis aastal 2013 ootamatult ilmunud plaati „The Next Day“ ja just nüüd, 8. jaanuaril ilmunud „Blackstari“.

Pakkusin, et küsime peotäielt inimestelt, kuidas nad esimest korda Bowie muusikaga kohtusid ja millist mõju see neile avaldas. Või siis las kõnelevad mõnest muust isiklikust Bowie kogemusest. Valdavalt sain inimestelt, kellelt Bowie kohta küsisin, vastused kätte enne täna hommikul maailmale teatavaks saanud kurba uudist.

Jan Kausi, Robin Juhkentali, Mart Avi, Ingrid Kohtla, Priit Hõbemäe, Heivi Saaremetsa „Mina ja Bowie“ meenutused ilmuvad selle nädala lehenumbris. Minu isiklik „Mina ja Bowie“ killuke sinna tuli selline.

„Mina olen David Bowie muusika asjus pigem dumbuser. Siiamaani satun olukordadesse, kus kuulen mõnd tema vanemat lugu, kuulen seda hoopis teistmoodi, kui mäletasin ja vakatun – olen poolenisti paralüseeritud: kas mu austus ei peaks olema pigem hoolikalt tudeeritud fänlus?

Esimest korda registreerisin ta nime 9aastaselt, Soome televisioonist kas „Let’s Dance“ või „China Girl“ videot nähes ja lugu kuuldes. Mõjusid üsna vapustavalt. Ma ei söenda spekuleerida, et miks. Mäletan, et ema ja isa kiitsid neil hetkedel teda ka innukalt ja see aitas kindlasti tal mulle meelde jääda.

Aga ükskord lootsin tänu David Bowiele saada pisut, kui ootamatult jõukamaks, kui ma olin.

Aastal 1999 komandeeris Ekspress mind Pariisi David Bowie pressikonverentsile ja minikontserdile (ja sellele järgnenud afterpartyle Mick Hucknallile kuuluvas ööklubis), mis oli korraldatud rahvusvahelisele pressile tema uue albumi „Hours...“ välja tulemise promomiseks.

Sellel pressikonverentsil sai esimesena sõna Prantsusmaa tollane kultuuriminister Cathereine Trautmann. Daam pidas piduliku ja ülistava kõne tema kõrval seisvale muigavale Bowiele ja andis seejärel üle kõrge tunnustuse, kinnitas muusiku rinda Commandeur Des Arts Et Des Lettres medali (Prantsusmaa orden silmapaistvate saavutuste ees kunstis, kirjanduses jne).

Ma olin sattunud saalis üsnagi esimestesse ridadesse, tõusin medali üle andmisel julgelt püsti ja pildistasin sündmust nigela koduse seebikarbiga. Mul polnud õrna aimugi, et sel pressikonverentsil oli fotografeerimise keeld. Ja tegin ligi paarkümmend klõpsu.

Enne, kui pressikonverents päris läbi sai, ujus mu kõrvale sosinal ja erutunult kõnelev prantslane. Ta uuris, mis ma just pildistatud kaadritega teen, ja kas oleks võimalik, et tema agentuur mult pildid ära ostab. „Nu mai tea...“ vastasin ma kahtlevalt, aga pärast pressikonverentsi sõitsin sama tüübi autos tema agentuuri kontori poole. Film võeti aparaadist välja, ilmutati kohe ära ja prinditi paberile välja. Ega need nüüd kõige paremad fotod polnud, ikkagi väike klõbisevast plastmassist seebikarp, aga mind ikkagi tabas rõõmustav tundmus, et olen tabanud paparatso jackpotti. Läänes mingi 15 000 krooni ühe eksklusiivse foto eest ikka makstakse ju? Mul oli neid pilte kümmekond! Ja kes teab kui mitmed väljaanded neid osta ja avaldada soovivad! Ikkagi kultuuriminister ja Bowie ja ainult minul maailmas on sellest pildid!

Andsin agentuuris kõik oma andmed, kuhugi vist kirjutasin ka alla ja pildid lülitati nende fotopanka. Negatiivi sain tagasi, ühtlasi tehti piltidest väljaprindid ka mulle.

Ja siis ma ootasin. Arvasin, et kui mitte päevade, siis on nädalate küsimus, millal hakkab mulle pangaarvele paparatso-sulli laekuma. Aga seda ei tulnud.

Kodus Tallinnas olles proovisin uurida, kas minu unikaalseid kaadreid kuskil Prantsuse ajakirjanduses avaldatud on, aga ei leidnud sellest märke. Tollal ei avaldanud ajakirjandus veel „VAATA GALERIID!“-materjale ka ebakvaliteetsete fotodega sedavõrd massiliselt – nii et äkki mu pildid ei ilmunudki. Ei tea. Aga äkki kuskil ikka ilmusid – keeruline oli selle agentuuri prantsuskeelsel saidil millestki aru saada... - ja ma sain tüssata. Igal juhul jäi see magus moosipurk mu ees suletuks."

Alljärgnevalt aastal 14. oktoobril 1999 Areenis ilmunud artikkel Bowie pressikonverentsilt.

Uue albumi "hours..." ilmumise tähistamiseks andis David Bowie 14. oktoobril Pariisis Pavillion Gabrielle'is pressikonverentsi ja kontserdi Elysee Monmarte'is. Siim Nestor vaatab, kuulab ja püüab ka küsida.

David Bowie ees ja kargu abil astub ligi 300 Euroopa (sealhulgas New Musical Expressi, Q, Guardiani, MTV, Radio 1 jt) ning ühe Brasiilia ajakirjaniku ette väljaväänatud jalaga Prantsuse kultuuriminister Catherine Trautmann.

Proua Trautmann esitab üle kümne minuti kestva kõne, mille detailsus - ta nimetab pea kõiki David Bowie karjääri müürikivisid (teater, muusika, kino...) - on lausa hämmastav; tema kahetsus, et ta ei saanud koos Sonic Youthi, Robert Smithi ja Lou Reediga Bowie 50. juubelipeol viibida, seda hämmastavam. Milleks Prantsusmaale veel popmuusikaminister?

Ülekuldavate väljenditega -"sinu nägemuslik vaimusuurus", "austus ja imetlus", "kallis David" - kõne lõpus kinnitab ta Bowie kaela Prantsusmaa prestiižikaima kultuurialase aumärgi: Comman-deur Des Arts Et Des Lettres.

"Gosh!" reageerib Bowie. Kõne ajal sügas ta häbelikult nina ja põrnitses põrandat.

Ja muutub silmapilkselt joviaalseks, kui minister on ruumist lahkunud. "Milline veetlev ehe, või mis?" mõnuleb Bowie pressi ees.

Kahtlane oleks iseloomustada sinust kümne meetri kaugusel ning saalitäie küsijatega silmitsi seisvat inimest, kuid Bowie suhtumine on selge ja varjamatu. Kõik - peale tema - siin saalis on intellektioponendid, kelle elukogemused ka kokkuliidetuna pole võrreldavad tema omaga. ("No-one knows the trouble I've seen!" laulis ta pressisündmust lõpetades.)

Kolmveerandtunnise pressikonverentsi jooksul haarab ta kinni igast jutu naljaks pööramise võimalusest. Ta bravuuritseb briti tabloidide ja rumalate küsimistega. Ka seetõttu, et küsija inglise hääldus muudab jutu sisu. Muidugi pole ta seejuures sõjakas. Bowie irvitab, kuid on sulav ja sõbralik.

Sul näib olevat mingisugune eriline suhe Prantsusmaaga. Mis on see suur ühendus sinu ja Prantsusmaa vahel?

Tegelikult, see on mul juba teine autasu Prantsusmaalt. Esimese sain eelmisel aastal. Siis mind arvati Order of Arts and Lettersi liikmeks. Nüüdsest on mul vist terve komplekt koos.

Ausalt öeldes on nad armsad (silitab medalit). Prantsusmaa auhindadel on see hea külg, et nende saamiseks ei šantažeeri nad sind kindlasti kohale tulema. Selliseid on maailmas väga vähe.

Olen märganud, et enamasti helistatakse ja küsitakse: kas sa ikka tuled? Ja auhinna annavad nad sulle ainult sel juhul, kui sa tõepoolest kohale viitsid sõita. Tavaliselt keeldun ma kohale tulemast.

Jätaks need võltsid auhinnad...

Võlts??? SEE (tirib medalit) on siis sinu arust võlts!?! Ma...

Olgu-olgu, sinu ja Prantsusmaa side personaalsel pinnal?

Okei. Minu Prantsusmaa-kogemused ulatuvad 60ndate algusesse, kui käisin siin ühtjagu oma sõbraga. Me ostsime turult klaasist - mille sees oli erinevat värvi küünlavaha - ehteid kokku ja sahkerdasime need teisel pool kanalit maha. Teenisin taskuraha.

Aga samas ma ka nautisin neid. Neid nädalalõppe. Neid õhtuid, sööke...

Millal sa tuurile lähed?

Tuuri tuleb veel vähemalt 18 kuud oodata. Alustasin New Yorgis just kahe teatritüki kirjutamist ning ega ma selle kõrvalt millekski muuks aega ei raatsi näpistada. Üks neist, "Ziggy Stardust", mille tegevus on viidud aastasse 2000. Ja teine, mida ma äärmise elevusega teen, on päris uus asi.

Kui saan need tükid valmis, tuuritan ümberkukkumiseni.

Oma intervjuudes oled sa viimased üksteist aastat rääkinud, et oled õnnelik inimene. Ent uue plaadi "hours..." sõnad ei näi sugugi rõõmsat elu nautiva inimese omadena. Kuidas on võimalik, et õnnelik inimene kirjutab sellise laulu nagu viimasel albumil leiduv "Survive"?

Lihtsalt. Ma kirjutan neid lugusid väljamõeldud tegelase perspektiivist. Kui ma poleks suuteline sinna meloodiaid juurde tegema, siis, ma olen kindel, tähendab, ma loodan, et mul jaguks siis piisavalt julgust ja tahtmist panna kokku raamatuke lühijuttudest.

"Kui tegelen loominguga, olen ma l00protsendiliselt loominguline. Olles ärimees, olen ma sajaprotsendiliselt ärimees."

Pean ennast väga põhjalikuks kirjutajaks. Teinekord joonistan sõnadele ka pildid juurde. Ja need lood pole kirjutatud/joonistatud mitte ainult isiklike kogemuste, vaid ka minu ümber toimuvate kogemuste põhjal.

Kuidas tulevad omavahel toime sina kui kunstnik ja sina kui ärimees?

Kui tegelen loominguga, olen ma l00protsendiliselt loominguline. Olles ärimees, olen ma sajaprotsendiliselt ärimees. Siin pole tõesti midagi ülikeerulist. Uskuge mind!

Album "Outside" kuulutati välja kui esimene osa triloogiast, mis pidi lõppema koos sajandiga. Millal see idee läbi kukkus ja kas on loota edasisi ühistöid Brian Enoga?

Ohh... Ausalt öeldes: materjali meil on. Küsimus on selles, et üks või teine meist - võibolla, et mõlemad - peaks tõsiselt õppima distsiplineeritust. Et me istuks lõpuks maha ja töötaks selle materjali läbi.

"Outside'i" lindistades sai meil kokku 24... peaaegu 25 tundi katkematut muusikat. See ei pruugi teab mis paljuna kosta, aga uskuge mind: kui te vajuks tugitooli ning seda kuulaks... see kestab igavesti! Tõesõna.

Ma kujutan ette, et päris suur osa sellest materjalist on ületöötamise tagajärg. Toimetamisel oleme - nii mina kui Eno - totaalselt kasutud. Samuti on meil kaunis lühike keskendumisvõime.

Tõesti, me peaks ennast kätte võtma.

Kuidas saad sa läbi sinu enda loodud tegelaskujudega?

Üsna suvaliselt. Me kohtume nii harva kui võimalik. Mulle nad eriti ei meeldija ma ei usu, et mina neilegi meeldin. Meil pole just palju ühist. Meil on selgelt eristuvad vaated oma elule, kusjuures igaüks meist väidab ennast selle ainuomanik olevat. Ja see on asja juures kõige tüütum. Meie sõprus on läbi.

Kaks viimast albumit - "Outside" ja "Earthling" - tähendasid sinu loomingus muusikalist edasiminekut. Eksperimenteerisid palju, muu hulgas tantsumuusikaga. Uues albumis 'hours...' nähakse aga tagasipõiget 70ndatesse, "Hunky Dory" aegadesse. Kuidas sa suhtud neisse "tagasivaate"-süüdistustesse?

Kindlasti on see töö kaunis traditsioonilise kõlaga. Juba arranžeeringud on väga konventsionaalsed. Samuti on sõnad väga lihtsustatud. Ma tahtsingi, et sest tuleks kergemeelne ja südantliigutav. Omas pessimismis. Mis ta näib ka olevat (naerab)! Plaat on lõbus, mina aga kurb! (naerab) Ma nõustun teiega, uuel plaadil on vastutulelik muusika.

David Bowie

Kas sa kartsid fännide pärast?

Ma ei karda midagi ega kedagi!!

Sina seal, oled ju fänn! Jah? Ma tunnen su ära. Sa ei tohiks siin muide üldse olla! Kas need ülejäänud fännid on ka siin? Ma. Ei. Karda. Teid!

Uus plaat räägib ajast, sinu ajastust ja generatsioonist. Kas võib siit siis välja lugeda sinu kui kunstniku reaktsiooni sellele nii väga moodsale nooruse-haibile?

Ei. Mitte sugugi. Kogu selle asja käimalöövaks jõuks oli ju arvutimäng "The Nomad Soul".

Nemad tellisid mult muusika. Ning andsid lähenemiseks väga vara tegutsemismaa.

Seda kirjutades hoidsin end meelega eemale üldisest arusaa¬mast arvutimängude muusikast. Mis on muide tavaliselt industrial. Minu eesmärk oli teha midagi palju kinemaatilisemat. Et kui sa ei teaks, et see on arvutimängu muusika, arvaks sa, et tegu on pigem filmimuusikaga.

Ühesõnaga - see oli hoopis midagi muud.

Freud on öelnud, et looming on alati millegi matmine. Mille sa matsid oma viimase albumiga?

Kõigepealt peaksin selle maksiimiga nõustuma. Ma pole sellega nõus. Nii et - pole siin mingeid matuseid.

BowieNetis väljakuulutatud laulusõnade võistlusele tuli tuhandeid ja tuhandeid töid. Kas sa tõesti lugesid need kõik läbi ning miks valisid albumile just Alex Granti sõnad?

Hmm... Ma jagasin selle hunniku enda, Thin White Duke'i, Ziggy Stardusti ja Young Americani vahel ära. See oli üks harvu juhuseid, kus me kõik kokku saime ning nõustusime midagi üheskoos tegema. Lugesime tekstid läbi ja minule jäi valida allesjäänud 600 laulusõnast...

Tõepoolest, ma lugesin lõpuks läbi umbes 600 lauluteksti. Ja Alexi oma oli neist see õige.

Elimineerimise protsessist võtsid tegelikult osa BowieNeti kasutajad. Nende antud häälte põhjal tehti esimene selektsioon ning nii vähenes mu töömaht vastuvõetavamaks.

Mul tuli muidugi tohutult lugeda. Seepärast pean nüüd muide prille kandma. Rikkusin nägemise ära. Õigemini selle, mis sest alles on. See (osutab vasakule silmale), nagu te teate, on ainult dekoratiivne.

Kuid ma ka õppisin palju. Mitmed laulutekstid olid harukordselt head. Ma olin hiljem pikalt-pikalt rahutuse ja kadeduse krampides. Olgu, mitte väga pikalt.

Aasta tagasi kõlas uudis, et sa oled seotud ühe Salzburgis ettekandele tuleva ooperi tegemisega. Kas see on edasi lükatud või ära jäetud?

Kannatus katkes. Mina ja Robert Wilson töötaksime hea meelega koos edasi. Kuid selle tüki kokkupanemisega olid seotud ka teatud inimesed, kellega ma ei leidnud mitte mingisugustki ühist keelt. Ja nii otsustasime, et külmutame projekti seniks, kui minul ja Robertil on võimalik sellega teistmoodi ja teises kohas tegeleda.

Mitmed plaadipoodide ketid boikoteerisid "hoursi..." müügile panemist, tänu sellele, et album oli varem internetist kättesaadav. Kuidas on see probleem lahenenud?

Ei boikoteerinud meid keegi. Press tegi sellest suure numbri, seda küll.

Albumi väljaandmine internetis oli kõigi suuremate jaemüüjatega varem läbi arutatud, kooskõlastatud. Ja ainsas riigis, kus boikoteerimist ette tuli... see oli vist Hollandis, ka nemad on nüüdseks meie ees vabandanud. Kahju, et nad pole seda avalikult teinud.

Kes on kes plaadi kaanel? David Bowie ja tema...

Oh, kurat... (lämbumise häälitsused)

See on omamoodi sci-fi, või mis?

Mina olen valmis sealt ükskõik mida välja lugema... Huhh...

Hea küll. Ma kopeerisin Pietad. Kuid kuna ma ei tahtnud taas kleiti selga panna, tegime tast mehe...

Aga võib-olla on see elu ja surm, noorus ja vanadus... See võib olla ükskõik milline pluralistlik situatsioon. Oh, siit ta nüüd tuli! Jumal tänatud, et on olemas pluralism!!!