Reformierakonna juht Kaja Kallas kommenteerib EKRE meeleavaldust: „...kuidas tasahilju jõuti selleni, et juute aeti ahju – alguses tõuklemine tänaval, siltide külge kleepimine, mõnitamine, märgistamine, kellegi näiline võllatõmbamine. Inimesed ei öelnud ega teinud midagi ja nii läkski vaikselt sinnamaani, mida me ajaloost teame.“

Keskerakonna juhatuse liige Raimond Kaljulaid kirjutab: „Kolmekümnendate aastate Saksamaa tume udu on laskumas Eesti kohale.“

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski soovitab Lääne Elu külgedel ekrelastel – iroonia võtmes – luua enda SA ehk Sturmabteilung. Pruunsärklastest SA oli natside rünnakrühm, kelle ülesandeks oli muuhulgas poliitmiitingutel korra pidamine.

Samalaadseid argumentum ad Hitlerum tüüpi näiteid võib viimastel päevadel leida mitmetelt teistelki tuntumatelt või vähemtuntud kommentaatoritelt.

See on aga mõttelaiskus ja ajalooline ebapädevus. Viidata EKRE puhul gaasikambritele ja koonduslaagritele on samasugune ülevõlli demagoogia nagu EKRE jutt, kuidas miljonid migrandid Eestisse marssima hakkavad.

Natsism ei olnud „täna lööme jalaga tagumikku, homme ehitame gaasiahjusid“. Stardipakkudest alates olid nad programmilised totalitaristid, antisemiidid, antidemokraadid ja antivabariiklased. Juba oma esimeses manifestis 24. veebruaril 1920 – tollal kandis partei veel nime Saksa Tööliste Partei – olid kõik need punktid üles loetletud. „Juudiküsimust“ oli Hitler detailsemalt lahanud juba aasta varem. Lõppeesmärgina sätestas ta juutidest lahti saamise – „Sein letztes Ziel aber muss unverrückbar die Entfernung der Juden überhaupt sein.“ Natsid olid algusest peale vägivaldsed. Hitler paugutas kõnesid pidades püstoliga, kui miski ei meeldinud. Kui oli vaja, et rahvas saalis kuulaks, seati üles kuulipilduja. Paramilitaarne ning aja jooksul relvastatud SA pidi mitte ainult natsimiitinguid turvama, vaid ka konkurentide miitinguid segama, piltlikult öeldes Tarandit tegema ehk vastastel mikrofone käest kiskuma. Käidi peksmas teisi poliitikuid, ajakirjanikke, ebameeldivaid ärimehi, streigimurdjaid (tegu oli ikkagi ju sotsialistidega), aga ka omaenda parteikaaslasi. Siseopositsiooni taltsutamiseks kõlbasid ka mõrvad.

Natsism ei olnud „inimesed ei öelnud ega teinud midagi ja ajaloost teame, kuidas lõpuks läks“. Tehti ja öeldi palju. Rahatrahvid, vangistused, esinemiskeelud ja igat sorti muud karistused saatsid natsiliidreid algusest peale. Hitler ise oli enne 1933. aasta võimuhaaramist kaks korda vangis istunud, sealhulgas riigipöördekatse ja riigireetmise eest (1923. aasta putš).

Natsism ei olnud „inimesed ei öelnud ega teinud midagi ja ajaloost teame, kuidas lõpuks läks“. Tehti ja öeldi palju.

Eesti ei ole Weimari vabariik ja EKRE ei ole NSDAP. Hüperboolide ülekasutamine ei aita ebameeldivaks muutnud debatti maha rahustada. EKRE juhid pööravad sedalaadi väited ka kohe teistpidi. Mõned päevad tagasi ETVle intervjuud andes Mart Helme näiteks tegigi seda. Saatejuht Johannes Tralla teatab Helmele, et see külvab hirmu, Helme vastu, et hoopis EKRE suunas külvatakse hirmu. Lõpuks jõutakse seisu nagu karjapoiss Aisopose valmis, kes iga asja peale karjus „hunt tuleb“, aga kui hunt lõpuks ka päriselt tuli, ei uskunud karjapoisi appihüüdeid enam keegi.

Midagi ebameeldivat on Eestis juhtunud küll. Indrek Tarandi löömisega võrreldes olid ehk veelgi vastikumad need „Mikser võlla“ taolised plakatid. Rüseluse peale saab öelda, et palju inimesi koos, emotsioonid laes, provokatsioon ka otsa ja läkski korraks asi käest. (Teatud mõttes oli muidugi lõbus vaadata, kuidas AvtoVAZi logoga suusamütsides „patrioodid“ karjuvad „Nahhui!“) Kohaletassitud võllapuud ja muu taoline kraam näitavad aga planeeritud tegevust. See ei ole „hetkeks kaotasin kontrolli“, vaid kõik selle oli keegi ehitanud, kavandanud, ette mõelnud.

Vägivaldsed sõnad ja plakatid ei too iseenesest totalitaarset riigikorda. Indrek Tarand teab seda omastki käest. 2005. aastal käisid nad koos Juku-Kalle Raidiga ringi, „Kommarid ahju“ kirjaga särgid seljas. Gaasiahjusid sellest kerkima aga ei hakanud ja kolmteist aastat hiljem on Tarand hoopiski kaamerate ees ning räägib „kui verbaalne keskkond läheb vägivaldseks, järgneb füüsiline vägivald“. Esimestel Eestis peetud Euroopa parlamendi valimistel 2004. aastal läksid sotsid ja keskerakondlased kaklema selle pärast, kumb saab esimesena nimekirja üle anda. Asja kutsuti lahendama politsei. 2012. aastal korraldati kampaania „Aitab Valelikust Poliitikast“ raames proteste, kus lehvitati plakateid kirjadega „Ansip võlla“ ja „Savisaar võlla“ plakateid.

Kõigele vaatamata on kindlasti aga tõsi, et EKRE toetajad on viinud verbaalse ründamise uuele tasemele. Seda on kvantitatiivselt oluliselt rohkem, see on sisult agressiivsem ja personaalsem, tihti lihtsalt labane ja ropp. Totalitaarset riiki ei tule, aga erakordselt vastik õhkkond on üleval ja potentsiaal vägivallaks on olemas.

Neli aastat on üks seltskond üha kõvemalt nõudnud, et EKRE tuleb igast asendist hukka mõista. On see aga tulemust andnud?

Tundub vastupidi. Kaevikud on kaevatud üha sügavamaks ja ainsa lahendusena nähakse ühe poole täielikku alla andmist.

Mõned aastad tagasi vaatasin, kuidas Fox Newsi saatejuht Sean Hannity grillis ühte USA moslemit. Põhimõtteliselt nõudis, et see vabandaks islamiterrorismi ees. Külaline ei tahtnud vabandust anda. Iga neutraalne telekavaataja (vähemalt mina) elas saatekülalisele kaasa „ära anna sellele raisale järele, ära vabanda“, sest kohe oli aru saada, et Hannityt tegelikult ei huvita absoluutselt see vabandus. Ta tahtis lihtsalt saatekülalist alandada, panna ta ebamugavusest vingerdama, tahtis tema täielikku kapitulatsiooni.

Eelmisel nädalal, kui Johannes Tralla intervjueeris ETVs Mart Helmet, hõljus õhus sama vaib. Hetkeks küll tundus, et uks läheb kergelt paokile, kui Helme ütles, et nad võtavad Facebookist maha eriti räigeid postitusi, aga nad lihtsalt ei jõua kõike teha. Paistis, et siin võiks olla avanguvõimalus, justkui kaudne tunnistus Helme poolt, et asjad pole hästi ja nad üritavad midagi muuta. Aga ei, siis löödi uks pauguga kinni. Ei jäänud muljet, et Tralla reaalselt sooviks konflikti rahustada, ta tahtis ikka Helmelt kapitulatsiooni Selle peale kaevus Helme muidugi üha sügavamalt sisse ning vastas iga asja peale: aga Tarand, aga vaadake, kuidas meiega käitutakse, aga vaadake, mida meie kohta öeldakse.

Sotsidelt ja teistelt poliitikutelt poleks tükki küljest võtnud, kui oleks öelnud, et teise erakonna poliitüritusele provotseerima minna pole ka okei.

Kui keegi arvab, et EKRE on päriselt NSDAP ja gaasikambrid juba ootavad ukse taga, siis õõnsa hukkamõistu asemel tuleks politsei ja sõjavägi peale saata. Kui aga seda päriselt ikkagi ei mõelda ja päriselt soovitakse konflikti deeskaleerida ning vastikut õhkkonda rahustada, võiks kaaluda ka mõnda teist lähenemisviisi.

Indrek Tarandi lööjaid tuleb karistada (vastavalt muidugi sellele, mida politsei ja prokuratuuri uurimine leiab). Sotsidelt ja teistelt poliitikutelt poleks aga tükki küljest võtnud, kui oleks öelnud, et teise erakonna poliitüritusele provotseerima minna pole ka okei. See ei vabastaks lööjaid vastutusest, aga näitaks tarkust ja vastutustunnet. Mõttes võiks korraks testida: mis juhtub, kui kõik hakkaksid samamoodi käituma? Kui Jaak Madison hakkaks sotside üritustel – valmishooaeg on ju tulemas – trollimas käima?

Võib-olla leiab ka EKRE seast neid, kasvõi hiljuti nendega liitunud Jaak Valge või Leo Kunnas, kes pole ennast veel nii sügavalt kaevikusse kaevanud, et oleksid valmis ütlema, kuidas konkureerivate poliitikute – isegi kui nendega ei nõustuta – vägivallaga ähvardamine on väga-väga vale. Võib-olla saab rõhuda ka EKRE liidrite ratsionaalsele enesehuvile. Üha kõrgemaks kruvitud pinged võivad ju tugevdada olemasolevate toetajate lojaalsust, aga aitab see ka uusi valijaid juurde võita?

See rong on küll juba läinud, kuid edaspidiseks mõtlemiseks, kui tulevad lauale Marrakechi kompakti sarnased asjad, võiks korraks hoogu maha võtta ja lisada võrrandisse kaalumiseks ka teisi muutujaid. Isegi kui a) Eesti kõrvalejäämine rahvusvahelistest protsessidest on halb, siis b) halb on ka see, kui asju tehakse vastu suure osa valijate tahtmist, järelikult c) seekord eelistame kõrvale jääda.

See ei tähenda nõustumist, vaid elutervet kompromissi. Paljudele näiteks ei istu Tallinna linnavõim, sest nad on nii korrumpeerunud ja muudkui varastavad, aga vähemalt üks hea külg on sel nähtusel küll. Tallinn on koht, kus Eestis elav vene vähemus saab tunda ennast võitjana. Ühiskondlik tasakaal ja kodurahu aga vajavad seda, et kõik saaksid ennast vahel tunda võitjana.