Olete pärit väga loomingulisest kodust. Mis oli peamine, mille sealt kaasa saite?

Armastus sõna ja kunsti vastu – õppisin Yale’is maalimist ja kirjandust, sealt edasi tegelesin mõnda aega näitlemisega, kuni jõudsin kirjutamise ja lavastamise juurde. Ja kindlasti väga tugev tööeetika.

„Maggie plaan“ põhineb teie sõbra Karen Rinaldi avaldamata romaanil. Kuidas see filmiks sai?

See ei ole mitte ainult avaldamata, vaid ka lõpetamata raamat, nii et põhimõtteliselt sain Karenilt kolm tegelast ja algse kondikava ning palju loomevabadust. Kirjutasin mõned tegelased juurde ja muutsin sündmustikku siit-sealt, kuigi mitte palju. Filmi idee sain aga mõned aastaid tagasi, kui Julianne Moore rääkis mulle loo oma sõbrannast, kes jättis oma abikaasa maha, et kolida teise mehe juurde, kellel olid eelmisest abielust lapsed. Ja seitsme aasta pärast avastas see naine, et tegeleb peamiselt koolivaheaegade sisustamise ja sellega, kes ja millal lapsi kuhugi toob ja viib, ning et see polnud üldse see, millest ta algul oli unistanud. Minu meelest peegeldab selline situatsioon tänapäeva suhteid väga hästi.

„MAGGIE PLAAN“: Suhtekomöödia Maggiest, kes tutvub abielumees Johniga (Ethan Hawke, paremal), hävitades tolle abielu andeka, ent võimatu Georgette’iga (Julianne Moore, vasakul). 

Kas te arvate, et suhted on keerulisemad kui 20 aastat tagasi?

Jaa, kindlasti, sest perekonna struktuur on nii palju muutunud. Tänapäeval on märksa rohkem erinevaid peremudeleid, rohkem valikuid, ahvatlusi jne. Isegi romantika mõiste on muutunud. Sa võid elada koos mehega või naisega või hoopis üksi. Kui vanasti otsiti hingesugulast kogu eluks, siis tänapäeval ei ole see paljudele enam eesmärk. Ka lapse saamiseks on märksa rohkem võimalusi, mu endagi sõbrannade seas on nii neid, kes saanud lapse oma mehega, kui ka neid, kes saanud lapse spermadoonori abil. Nagu filmis öeldakse: igas suhtes on üks pool aednik ja teine roos. Mulle tundub, et vanasti kippusid naised olema aednikud, tänapäeval on seegi pea peale pööratud.

Kas erinevad suhted muudavad teie arvates inimesi?

Absoluutselt. Olen seda ise kõrvalt näinud ja see kajastub veidi ka Maggie tegelaskujus, et olles ühe inimesega suhtes, oled sa ühesugune ja partnerit vahetades muutud ka ise. Ja vahel meile ei meeldi see, kelleks me mõne inimese kõrval võime muutuda, ning siis ongi aeg midagi ette võtta.

Te ise olete siiski hingesugulase leidnud?

Jah, ma olen oma abikaasaga (näitleja Daniel Day-Lewis - K. P.-V.) koos olnud kakskümmend aastat, aga mulle tundub, et see on tänapäeval pigem erand kui reegel.

„Maggie plaan“ on teie esimene komöödia. Mis teid selle žanri juures paelub?

Mu eelmised filmid olid tõesti tumedama alatooniga, aga minu meelest ei olnud need täiesti naljavabad. Kuid mis mind komöödia juures paelub? Mida vanemaks ma saan, seda rohkem näen, kui palju on meie ümber masendust, nii et veidi huumorit ei tohiks kellelegi kurja teha. Vastupidi, naljavaene elu on kõige kurvem asi üldse. Arvan, et niikaua kuni inimkond suudab iseenda üle naerda, on meil lootust.

„Maggie plaani“ vaadates on selge, et kogu trupp ilmselgelt nautis selle tegemist. Ilmselt ei olnud ka võtted naljavaesed?

Kaugel sellest, meil oli kogu aeg tohutult lõbus, kuigi Kanadas filmides oli pööraselt külm. Eriti lõbus oli teine võttepäev, kui filmisime uisutamise stseeni ja kogu trupp, kes polnud üksteisega siis veel kuigi tuttav, pidi uisud alla panema ja kuidagimoodi jääl koperdama. Ka Julianne Moore, kes oli just võitnud Oscari ja tulnud Los Angelesest galalt. See vaene naine ei oska üldse uisutada, nii et mul oli vahepeal tõsine hirm, et nüüd murrab Oscari-võitja minu pärast oma jalaluud ära.

Millist etappi te filmiloomise juures kõige rohkem naudite?

Casting’ut ja kostüümiproove, päriselt ka. Ma olen sügavalt seda meelt, et kostüümid loovad karakteri. Riided räägivad tegelikult meist üldse rohkem, kui me vahel seda tunnistada tahaksime. „Maggie plaani“ kostüümikunstnik oli Malgosia Turzansk ja ma usun, et me kuuleme temast tulevikus veel palju. See oli minu esimene koostöö Malgosiaga, aga ta oli super.

Millised olid peamised märksõnad, mis te talle andsite?

Soovisin, et Julianne’i tegelaskuju Georgette oleks veidi ekstsentriline, Maggie aga väga newyorgilik, veidi hipster ja veidi vintage. Veidi jabur, aga samas tagasihoidlik.

„MAGGIE PLAANI“ TEGIJAD: Näitlejad (vasakult) Julianne Moore, Ethan Hawke, Greta Gerwig ja režissöör Rebecca Miller. 

Minu meelest on üheks filmi peategelaseks ka New York.

Just nimelt, mõnes mõttes on see film armastuskiri New Yorgile. Ma olen kolmandat põlve newyorklane ja tahtnud alati teha filmi, mis oleks sellele linnale pühendatud. Ma jumaldan New Yorki. Mul oli alguses plaan filmida sügisel, aga siis otsustasin talvise linna kasuks, talvehommikute karguses ja nende imelises valguses on midagi väga erilist.

Ja loomulikult tuli mul seda filmi vaadates meelde ka Woody Allen…

Tegelikult on nii, et seda filmi tehes ma ei mõelnud konkreetselt Woody Allenile, pigem George Cukori 1940. aasta filmile „Philadelphia lugu“. Samas, „Maggie plaan“ on tehtud New Yorgis ja seal on palju dialoogi, nii et paralleelid on ilmselt kerged tekkima. Ja tõsi on see, et ma ju kasvasin Woody Alleni filme vaadates üles ja ma igatsen tänaseni just neid tema New Yorgis tehtud filme. Ta on geniaalne režissöör, selles pole kahtlustki.

Tunnete teda ka isiklikult?

Jaa, ma töötasin kunagi tema juures lapsehoidjana. Nii et olin nagu spioon. (Naerab.)

Milline on teie kõige lemmikum romantiline komöödia?

Woody Alleni „Annie Hall“.

Kuna viimasel ajal on nii palju räägitud Hollywoodi meestekesksusest, siis ma ei saa jätta küsimata, kui kerge või raske on seal naislavastajana läbi lüüa?

Loomulikult on naisrežissööril Hollywoodis raskem läbi lüüa, seda tõestab kas või statistika. Seda enam arvan, et peaksime olema üksteisele n-ö eeskujuks – mida rohkem on naislavastajaid, seda tavalisemaks see muutub ja seda rohkem meid juurde tuleb. Ainult niimoodi saab meestekeskset suhtumist muuta. Aga mulle meeldiks, kui stuudiod ei mõtleks režissööri palgates, et oh, me tahaksime sellele või teisele filmile nais- või meeslavastajat, nad peaksid mõtlema, et tahavad head lavastajat, kes sobiks tegema just seda konkreetset filmi. Miskipärast võetakse näiteks märuli- ja spioonifilme lavastama mehed, öeldes, et nad on teemas rohkem sees. Mis mõttes? Kui paljud neist meeslavastajatest on ise spioonid või märulikangelased? Aga ma ei kurda, mul on vedanud, olen saanud elu jooksul teha täpselt seda, mida tahan. Raamatuid kirjutada, näidelda, lavastada… Raha on projektide jaoks alati keeruline leida, ole sa siis mees või naine.

Te ise ei vali inimesi oma võttegruppi soo järgi?

Ei, ma palkan alati kõige paremad oma valdkonna esindajad. Jah, tihtipeale on paljud neist naised ja ma ei eita, et mulle meeldib atmosfäär, mis naistega koos töötades tekib. „Maggie plaani“ võttegrupis oli mehi ja naisi umbes pooleks ja nad kõik olid minu jaoks parimatest parimad.

Julianne Moore’iga on see teil juba teine koostöö. Keda sooviksite tulevikus oma filmides näha?

Amy Schumerit, näiteks. Või Helena Bonham Carterit ja Emma Thompsonit.