Ma arvan, et olin 12 või 13... Jah, 13, pääsesin siis esimest korda võidusõiduauto rooli, võistlus oli liivaovaalil. Samal aastal nägin telekast esimest korda Le Mansi ja see meeldis mulle algusest peale väga-väga.

Nii et kui sa 2008. aastal Talvar Racingu karditiimis sõitsid ja mina olin tiimi fotograaf, siis sa juba teadsid, et tahad jõuda Le Mansi?

Jah, siis ma olin aru saanud, et tahan jõuda just Le Mansi ja mitte vormel-ühte.

Nüüd sa oledki siin. Aga kuidas see täpsemalt juhtus?

See on tegelikult päris huvitav lugu. Kohtusin ARC Bratislava tiimibossi Miroslav Konopkaga (kes on ka üks tiimi sõitjaist – TV) mullu oktoobris. Tulin Prantsusmaale Ginetta uut prototüüpi proovima, selle firma autodel ma sõitsin ka varem Euroopa Le Mansi-sarjas. Nad said valmis uue auto ja kutsusid mind sellega võistlema. Jõuan raja äärde ja näen, et mu tiimikaaslaseks on Miroslav Konopka – keegi uus minu jaoks. Saame tuttavaks ja ma mõistan, et mu paariliseks on ehe gentleman-driver. Teeme kvalifikatsiooni ära, läheme starti, mina olen roolis... Ja 30 sekundit hiljem on mul võidusõit läbi, sest esimesel ringil sõidab mulle keegi tagant täiega sisse, juba kolmandas kurvis. Ja ongi kõik, sellega saab kuuetunnine võistlus otsa. Mina satun haiglasse, Miro lendab kohe koju.

Aga järgmisel päeval Miro helistab. Küsib, kuidas mul asjad edenevad. Mina vastu, et perse valutab. Raske on kõndida, perse on lõhki. Tema: hmm, meil on järgmisel nädalal Aasia Le Mansi-seeria võidusõit. Mina: aa, kuule, tead, ma olen juba peaaegu terve, kõnnin juba päris hästi. Tema: tuled siis kohale? Mina: jah, tulen! Tema: noh, meil seekord ei tulnud midagi välja, sõida meiega üks võistlus, siis vaatame edasi.

Lendangi Aasiasse kohale, sõidame võistluse ära, Miro räägib: kuule, me teeme kaasa terve hooaja, kas sõidad meiega koos? Muidugi, suurima heameelega. Tema: hakkame võitlema Le Mansi pääsemise eest. Suurepärane – ma olen kogu elu unistanud seal võistlemisest. No vot, sõitsimegi Aasia Le Mansi-sarja kaasa, saime oma kahe autoga LMP3-klassis teise ja neljanda koha ja teenisimegi pileti Le Mansi 24 tunni sõidule.

KÕIK PULKADEKS: Auto võetakse enne starti peaaegu algosadeks lahti ning vahetatakse välja kõik, mis vähegi vajalik.

Nii lihtne oligi?

Näeb lihtne välja jah. Seejuures ei tekkinud see võimalus mingitest võiduloorberitest, vaid avariist. Sellest saigi kõik alguse.

Kuidas Lätis võeti vastu uudis, et sa Le Mansis sõidad?

Palju küsimusi tekkis.

Umbes nii, et mis on Le Mans ja kuidas seda süüa?

Just-just. Üldiselt pole siiski midagi muutunud. Hakati küsima, huvi tundma, isegi televisioon: mis? kuidas? miks? Aga midagi sellist, et kõnnin mööda tänavat ja mind hakatakse kinni pidama, ei ole. Ja jumal tänatud, et ei ole.

Millal sa esimest korda LMP2-auto rooli pääsesid?

Vist oli selle aasta märtsis, sellesama autoga, Monzas Euroopa Le Mansi-sarja testsõitudel.

Võidusõitudel pole autot veel proovida saanud?

Homme võistlen esimest korda. Seni olen ainult testinud.

KÕIK RAHVA SILME ALL: Võistluseelsel reedel on boksitee publikule avatud. 

Kuidas iseloomustada erinevusi LMP2 ja LMP3 vahel?

Väga suur, väga-väga suur vahe. Need on täiesti erinevad autod, sõidustiil on LMP2ga täiesti teistsugune. Auto on palju kiirem, tal on väga palju aerodünaamilist surujõudu, mõned kurvid saab läbida kiirusega 270 km/h. Ja pidurdab ta ka vägevalt! Kõige rohkem selle auto juures meeldibki mulle pidurdamine. LMP3-autol polnud pidurdamine päris hästi paigas, mulle selle pidurite iseloom ei meeldinud. Aga LMP2l on on süsinikpidurid, siin saab viimasel hetkel pidurile hüpata ja auto lihtsalt peatub. Vägev!

Le Mansi testil kaks nädalat tagasi said sirgel tippkiiruseks 330 km/h. Kuidas see tundub?

Esialgu oli ikka väga hirmus. Sõitsin, käed sõna otseses mõttes värisesid. Mäletan, et ronisin autost välja ja esimesed sõnad tiimile olid, et ma olen veel noor. Aga hiljem harjusin ära. Praegu sõidan ja tunnen, et tahaks veel kiiremini.

Kas sa oled oma tiimis esinumber?

Nii kukkus välja, et olen jah. Algul me ei teadnud, kuidas jõudude vahekorrad on. Me Rikiga oleme mõlemad noored, aga esialgu olen mina kiirem.

Kes üldse on su hollandlasest tiimikaaslane Rik Breukers?

Ta on Lamborghini tehasesõitja, võistleb igasugustes GT-sarjades. Ta on 19aastane, aga juba väga kogenud sõitja. Üleeile istusime maas ja lugesime kokku: tal on seljataga juba seitseteist 24 tunni sõitu! Minul null.

Kas sa ööpäevasõiduks kuidagi spetsiaalselt ka valmistusid? Dieeti ka pidasid?

Ma tegelesin varem triatloniga, kuid tervise tõttu tipptasemel enam võistelda ei saanud. Aga hea põhi on mul all, ma tean täpselt, mida on mul vaja treenida ja mida selleks tuleb teha. Olen ise endale treener, ise panen toitumise paika. Viimased pool aasta, kui sain teada, et Le Mansis võistlen, valmistusin sihipäraselt. Vaeva tuli kõvasti näha.

Kael ikka peab vastu?

ALATI POSITIIVNE CALKO: Stardini jääb veel umbes 26 tundi.
Kaela tuligi kõige rohkem treenida, aga nüüd on see valmis. Testidel oli veel tunda, et kael „vajub ära“, aga nüüd on juba „töökorras“.

Kas prototüübi kinnises kabiinis palav ei hakka?

Aga meil on konditsioneer! Reglement näeb ette, et kui kabiinis tõuseb võistluse ajal temperatuur üle 32 kraadi, kutsutakse auto boksi ja enne edasi sõita ei saa, kui asi on korras. Aga see on puhas rõõm, sest põrgupalavuses on väga raske sõita. 32 kraadi on ka päris palav, ent siiski mitte 50. Palju-palju kergem on, kuigi higistama ajab ikka kohe.

ARC Bratislava on Slovakkia tiim, aga teie garaažis räägiti teisi keeli kah.

Meil on pool tiimi Slovakkiast, aga inseneripool on Inglismaalt... Või õigemini me oleme kõik slovakid, lihtsalt pool tiimi töötab Inglismaal.

KÕIK RÕÕMSAD JA RAHUL: Konstantins Calko annab autogrammi noorele fännile.
Mis eesmärgiga rajale lähete?

Kõige tähtsam on lõpuni jõuda. Autod on uued ja lagunevad palju, kõik on nendega hädas. Meie autol murdus kahe kvalifikatsioonipäeva jooksul kolm korda generaatori kinnitus.

Ligier on aeglasem ka kui Oreca või Dallara.

Suur auk on vahel jah. Loodame, et Balance of Performance’it muudetakse enne võistlust natukenegi Ligier’ kasuks. Muidu käib mäng täiesti ühte väravasse.

Kes teil stardib?

Rik. See oli minu otsus, ma tahan öösel sõita.

Kuidas pimedus ringiaegu mõjutab?

Öösel sõidame kiiremini. Nähtavus küll natuke halveneb ja selle arvelt veidi kaotame, aga mootor töötab jahedas paremini ja kokkuvõttes on ringiajad paremad.

Eesti sõitjate hulgas pole ma varem erilist Le Mansi lembust märganud, aga tänavu on mitmed noored sõitjad, ka sinu kunagised konkurendid, andnud märku, et tahaksid sinna sõuda. Mida sa neile soovitaksid?

Kunagi ei tohi käsi rüppe lasta, tuleb edasi pürgida, kasvõi peaga läbi seina. Eesmärk peab olema selline, et see pidevalt motiveeriks. Tuleb püüda-püüda-püüda. Kõige tähtsam on uskuda endasse ja valida endale õigeid meeskondi. Analüüsida tiimi ajalugu ja püüda mõista, mida sellest tiimist on võimalik välja pigistada. Praegusel ajal on see väga oluline, kui tahta Le Mansi jõuda.

Aitäh, Kostja, ja edu sulle!