Mida saaks kirjutada Eesti järgmise presidendi kohta?

Midagi taolist?

Ameerika president

Nii saabus meie saatkonda süsimust, andekas ja erakordselt intelligentne noormees Imara Jones. Käisime koos Kongressis ja Senatis. Kui siis Robert Livingston hakkas jälle venelaste diskrimineerimise jama ajama, ajas mustanahaline suurt kasvu Imara Jones (kes oli suve Eestis veetnud) ennast sirgu ja teatas, et see on tema Lõuna-Aafrikas apartheidi-vastases võitluses hukkunud sõprade mõnitamine. "Mina olen Eestis elanud, mina tean täpselt, mis seal toimub," ütles ta. "See on vastik propaganda." Selline etteaste oli alati mõjus, üldiselt aga oli selgitustöö üsnagi tüütu ja väsitav" ("Washington 1993-96" - raamatus "Eesti jõudmine" lk 27).

Nii kirjeldab Toomas Hendrik Ilves oma "välisvõitlust" USAs Eesti Vabariigi suursaadikuna. Eesti oli siis veel väga vähetähtis ja mitte kuigi tõsiselt võetav riik. Igal hetkel pidi ennast tõestama, Ilves kandis hoolt, et kõigil saatkonna meestel oleksid tumesinised ülikonnad ja mustad kingad. Paljud Ida-Eroopa diplomaadid käinud tollal pruunides ülikondades ja sandaalidega. Nii mustad kingad kui eelmainitud must praktikant, kes oma nahavärvi tõttu võis valgete kongresmenide peale häält tõsta, seisid Eesti asja ajamise teenistuses. Tegelikult olid nad mõlemad metafoorid, mis aitasid meie riiki selgemaks ja usaldusväärsemaks muuta.

90ndate algus oli üldse suur metafooride aeg, mida meil väljendas kõige silmatorkavamalt muidugi sõnakunstnikust president Lennart Meri. Tema kõnepruuk oli pateetiline ja müüdistav, ta rääkis meie kelladest, millel jääb aega üha vähemaks, või et ajalugu on leidnud oma viimse pelgupaiga Eestis ja Poolas... Ta lõi endastki oma ootamatu ja kunstiliselt ettearvamatu käitumisega presidendimetafoori. Kirjanikest kirjutas presidendikõnedega kongeniaalseid tekste tollal Viivi Luik, tema "Ajaloo ilus" oli Ida-Euroopa Dracula-maa, mida valitsesid Brežnevi tankid. Viivi Luige ja Lennart Meri hoiatava ja oraakelliku keelepruugi sarnasus tuli mulle meelde, kui Ilvese värske artiklikogu, "presidendiraamatu" esitlusele oli kõnelejaks palutud just nimelt Viivi Luik.

Metafooridele on kalduvus ka president Ilvesel, võrreldes president Rüütliga on tema väljendusviis kindlasti Meri omale lähemal, aga samas ka dialektiliselt täitsa uuel tasandil. Kui Meri vaadete aluspõhi oli muinasluules, meteoriidilennu ürgmälus, viljapõllu igavikulisuses või eestlaste 12. sajandil paavstiga sõlmitud lepingutes, siis Ilves toetub värsketele moekatele mõtlejatele, Friedmanile, Fukuyamale, Huntingtonile. Ta tunneb ameerika neocon'e sama hästi, kui Meri tundis karupeiesid. Muide - Meri Fukuyamat ei sallinud, sest kuidas saab ajalugu lõppeda enne, kui meie oleme Soomele ja Ameerikale järele jõudnud. Kogu oma lääneliku imago juures uskus Meri vist ka mingit rahvusliku iseolemise ürgõigust. Nüüd on ajad ning Fukuyama ja Friedmani vaated ühes nendega muutunud ning näidanud, et tulevikulootused ja -starteegiad on petlikud, tuleb loota hästikoostatud paberitele, sõpradele, kellele saab helistada, kikilipsu ja kingade heale muljele.

Kui Meri oli rahvajuht nagu Väinämöinen, siis milline on Ilves?

Siim Nestor: "Pärast aplausi käis minust kõigepealt läbi lapselik emotsioon, et nüüd tuleb rohkem pingutada. Arnold Rüütli autoriteet ei olnud nõudlik, valitses juriidiline minnalaskmine, tegevusetus, mis muutunud nii rutiinseks, et seda ei tajunudki enam. Milleks pidanuks keegi pingutama kui juht oli sedavõrd loid. Oodatavasti see nüüd muutub.

Teiseks on nüüd ka EW presidenditool jõudnud eakonnani, kes läbi imbunud popkultuurist. Muidugi kannab mulgikuues džentelmen Ilves endas ka klassikalist maitset ning lugupidamist traditsioonidesse, kuid vast tekitab uut turvatunnet, et nüüd on presidendilossi fonoteegis lisaks Monteverdi, Brahmsi, Pärdi ja Tormise ka Radiohead, Lou Reed, The Ramones, The Fountains of Wayne ja U2 liikmete poolt signeeritud album "to the Rolling Estonian". See link teeb Ilvese nö cool'iks, justnagu saksofon Clintoni."

Margit Tõnson: "Ilves toob Marjamaale billclintonliku esiperemudeli. Õnnesuudluse vahetus abikaasaga ja poja õlalepatsutus olid väga nunnud. Juba ootasin, et lähevad kõik koos lavale. Abikaasa nagu roosiaia kuninganna, jätkub presidendiametiga kaasnev kohustuslik kodukaunistamise kampaania. Härra ise mulgi kuues taluperemees. Nagu lastelaulus: "Old McDonald had a farm...""

Harry Liivrand: "Oma presidendiks valimisega lunastab Ilves kogu poliitilise väliseesti liikumise, mis seisis ligi 50 aastat EV järjepidevuse eest ning mille üle kodu-eestis viimastel aastatel järjest enam ironiseeriti. Ilves on maailmakodanik ja patrioot üheskoos. Kahju, et Andres Küng ja Tõnu Parming seda päeva ei näinud."

Niisiis meie Bill Clinton. Ameerika president. Leedus ja Lätis juba on Ameerika presidendid. Paistab, et ajastu või vähemasti selle kümnendi trend. Ameerikas on presidentiinstitutsioonist välja kujundatud terve mütoloogia, mille ühes otsas on Walt Whitmani Lincolnile pühendatud luuletus "Kapten, mu kapten" ja teises otsas lõputud lööma-, seksi- ja naljafilmid. Olla president on iga tegusa mehe loogiline lagi. Kui Tom Sawyer oli oma Becky õnnelikult koopast välja aidanud, uskus tema kodukandi rahvas, et ta võib ehk presidendikski saada, kui enne võllasse ei satu.

Bill Clinton oli presidendina korralik inimene. "Boriss, ma ei saa sulle lubadust anda, et Balti riigid kunagi Natosse ei pääse," ütles ta Jeltsinile kord ühel saatuslikul hetkel. Talle osaks saanud erootiline jälitamine ja tagakiusamine, mida juhtis endine piiblimüüja Kenneth Starr, on ajalooliselt midagi nii pretsedenditut, et pakub ajaloolastele tulevikus ilmselt tublisti tööd. Vahest kuulutas see ette George Bushi ajastut?

Küsisin raamatu esitlusel Ilveselt, miks ta toda, suurt, erakordselt intelligentset ja süsimusta Imara Jonesi Eestisse kaasa ei võtnud. Ilves: "Ta ütles, et Eesti on nii rassistlik maa, et ta ei taha siia tulla."

Ega iga ameeriklane siia tulla taha. Aga Ilves tuli ja sai presidendiks. Ühe Läänemere-äärse väikeriigi Bill Clintoniks George Bushi ajastul.