Kuidas me Venemaalt kastitäie sigarette ostsime
Narva tüdruk Julia käis viis aastat tagasi Ivangorodis (Jaanilinnas) ülikoolis. Selleks pidi ta iga päev üle piiri Eestist Venemaale minema. Kõrgkool asub veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel piiripunktist. Julial ei olnud raha, et õppemaksu maksta, ja laenu ta võtta ei tahtnud. Appi tõttas Julia vend, kel oli tööd pakkuda. Ainult et tööots, mille vend leidis, ei olnud põllega kohvikus ega praktikandina büroos. Julia hakkas sigarette smugeldama.
Ta ostis Jaanilinna poest 10–15 pakki sigarette, pistis need koos loengumaterjalidega mapi vahele ja jalutas pärast loenguid üle piiri Eestisse tagasi. Kord paari nädala jooksul saatis tudeng saagi Cargobusiga Tallinna. Seal asus püsiklientuur, keda Julia kunagi ei näinud.
Nelja kuu jooksul jäi Julia vaid korra piirivalvurile vahele. „Tee mapp lahti!“ käsutas mees ja võttis üleliigsed pakid ära, kaks jättis alles. Täpselt nii palju tohtis sel ajal iga päev Venemaalt Eestisse tuua. Trahvi narvalanna ei saanud, vaid sammus rõõmsalt kodu poole edasi. Ikka juhtub!
Julia teenis umbes 64 eurot (1000 krooni – tollal suur summa tudengile) lisaraha kuus. Odavaim maksustatud suitsupakk maksis Eestis umbes 2,30 eurot, salasuitsupakk aga 1,46 eurot. Hinnavahe 84 senti oli piisav, et ostjaid alati leiduks. Julia sai poole ühe aasta õppemaksust ära maksta.
„Enam see nii lihtne ei ole,“ ütles punaste juustega rohelises kleidis näitsik Narva kaubanduskeskuse kohvikus, kus kohtusime. „Venemaalt smugeldatakse Eestisse suitsu siiani, aga palju vähem ja tavaliselt vaid enda tarbeks.“
