Sel sügisel, 6.−15. oktoobrini toimub Teater NO99s viiendat korda kunstifestival Artishoki Biennaal. See tähendab seda, et kümnel õhtul järjest avatakse ühe biennaalil osaleva kunstniku teos, millega kaasneb kümne kriitiku poolt sellest teosest kirjutatud tekst. Seega - kümme kunstnikku, kümme kirjutajat, kümme päeva ja kokku sada teksti.

Biennaalil astuvad üles kunstnikud Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, SKATKA (Rainar Aasrand ja Mikk Madisson), Taavi Suisalu ja Sigrid Viir. Iga kunstniku loodud teost kirjeldab kümme teksti, mille koostavad Liisi Aibel, Marika Agu, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissrov, Alvar Loog ja Hanno Soans.

Biennaali kuraator on tänavu Evelyn Raudsepp.

Artishoki Biennaal toimub sel korral teatris. Miks?

Kuraatorina olen teatriteaduse ja kunstiteaduse taustaga ning tegutsenud mõlemas valdkonnas. Nii teatris või laiemalt etenduskunstides kui ka kunstis huvitun kaasaegsest loomingust ning otsin ja loon ka ise nende kohtumisvõimalusi. Tundus, et ruumi vahetus võiks pakkuda mingisugust elevust ja mängulist väljakutset visuaalkunstnikele, samuti on kirjutajatel nüüd kasutada väga mitmed erinevad kirjelduspagasid. Kuna Artishoki Biennaal on eksperimentaalne formaat, siis see sobib suurepäraselt sellisteks katsetuseks.

Kuidas valisid kunstnikud ja kirjutajad?

Biennaali kunstnikud on noored või juba püünele astunud kujutava kunsti taustaga loojad, kes on oma teostes vihjanud ruumikatsetuslikkusele ning on avatud interdistsiplinaarsetele kohtumistele. Biennaalile ei ole kutsutud etenduskunstnikke, sest neile ei ole ruuminihestus enam väljakutse. Kirjutajad on erinevatest põlvkondadest ning valitud nii teatri-, kunsti- kui ka laiemast kultuurivaldkonnast, et võimalikult avaralt ja mitmekesiselt mõtestada tekkinud uusi suhteid biennaalil.

AB2016: Osa 2016. aasta Artishoki Biennaali osalevatest kunstnikest ja kirjutajatest. Paremal teises reas kuraator Evelyn Raudsepp.

Kas kunstnikele on mingid kriteeriumid ka seatud, millele nende teos peaks vastama?

Artishoki Biennaal ei ole temaatiline näituseformaat, vaid struktuur / süsteem (10+10+10) – näitusele palutakse igal kunstnikul esitada üks uus originaalteos. See annab kunstnikele suurema vabaduse keskenduda sellele, mis just ennast hetkel huvitab või vormistada ära mõni tulevikuks sahtlisse tallele pandud idee.

Teatrisaal loob muidugi täiesti omaette tasandi, mida eirata ei saa, kuid see avaldub osalevate kunstnike puhul erinevalt – kes vastab sellele vormiliselt, arvestades teatrietenduse traditsiooni, kes tegeleb sellega ka teose sisus.

Mille poolest seekordne biennaal sinu kui kuraatori arvates eelmistest eristuda võiks?

Seekordne biennaal on esimene kahe kunstivaldkonna väljapeetud kohtumine – teater ja kunst. Kaasaegsed kunstivaldkonnad võiksid rohkem omavahel suhelda, see rikastab ja avardab neid. Biennaali teatris toimumine toob ka eriti selgelt välja selle formaadi piirid – ainult kümme päeva ja ainult igal õhtul üks teos koos kümne kirjutisega.

Millist kohta Artishoki Biennaal Eesti kunstiväljal täidab, mis tema roll on?

Artishoki Biennaali eriline formaat toob värskust kunstimaastikule ja loob alternatiivi kunsti institutsionaalsetele või juba mugavaks saanud käikudele (k.a. ülemaailmsele popile biennaalindusele). Artishoki Biennaali eesmärk on ka rõhutada kunstikriitika rolli kunstiteose kõrval (mitte üleval ega all) ning katsetada kunstist kirjutamise võimalustega.

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat.

Seni toimunud biennaalid:

2008, Tallinna Linnagalerii, kuraatorid Maarin Mürk ja Margus Tamm

2010, Tartu Kunstimaja, kuraator Kati Ilves

2012, EKKM, kuraator Liisa Kaljula

2014, Riia Mūkusala Kunstisalong, kuraatorid Indrek Grigor ja Šelda Puķīte.