Linnahall Madis Veltman

Autor Martti Preem oli Tallinna Linnaplaneerimise Ameti üldplaneeringute osakonna juhataja aastatel 2005-2012.

Lõpetas ju Tallinna linnahall 2000ndate aastate algul toonase abilinnapea Rein Langi ettepanekul aktiivse tegutsemise ja linn üritas seda kui mittevajalikku objekti maha müüa.

Müügist ei saanud asja, sest arhitektuurimälestise lammutamine oli välistatud. „Investoreid” huvitas aga vaid tulutoovate äri- ja eluhoonete ehitamine.

Pärast seda, kui linnahall oli mitmeid aastaid praktiliselt tühjana seisnud, otsustas linnavalitsus siiski uurida, kas hoone oleks võimalik rekonstrueerida. Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi TLPA) eestvedamisel töötatigi 2006. aastal läbi võimalused, kuidas luua linnahalli konverentsi- ja messikeskuseks vajalik ruumiprogramm.

Tuletame siinkohal meelde, et linnahall tunnistati 1997. aastal kultuuriministri määrusega arhitektuurimälestiseks. Tegemist on ainukese hoonega Eestis, mis on saanud rahvusvahelise arhitektuuriauhinna – Grand Prix Rahvusvahelisel Arhitektide Liidu biennaalil Interarch 1983. aastal ja lisaks ka 1984. aasta NSVLi Riikliku preemia. Eestis on NSVLi riikliku preemia saanud veel ainult Tallinna laululava ja Väike-Õismäe mikrorajoon.

2002. aastal koostas arhitektuuriajaloolane Piret Lindpere ekspertarvamuse, milles leidis, et Tallinna linnahalli kui arhitektuurimälestise tunnused on säilinud. Seal fikseeriti, et poolringikujuline 4800-kohaline amfiteatrina kujundatud kontsertsaal koos sellega avatult ühendatava fuajee-einelaua, garderoobi ja trepistikuga moodustab unikaalse tervikliku suurruumi, mis on ainulaadne nii Baltimaades kui Skandinaavias. Ja just see terviklik ruum vajab kaitsmist ja säilitamist. Aja- ja ressursipuudusel oli linnahallis jäänud välja ehitamata lavatehnoloogia, mis võimaldanuks saali ja lava transformeerida neljas erinevas suuruses ja variandis.

Samal aastal koostas TTÜ professor Karl Õiger linnahalli seisundi tehnilise uuringu, kus tuvastas, et põhikonstruktsioonid kontserthalli osas on heas seisus, kuid jäähalli säilitamine ei ole otstarbekas.

2004. aastal koostasid Piret Lindpere ja arhitekt professor Veljo Kaasik „Tallinna Linnahalli muinsuskaitse eritingimused”, mis jäid aga Muinsuskaitseameti kooskõlastuseta, sest ei arvestanud ameti ekspertkomisjoni märkusi ja täiendusi. 2006. aastal koostas uued muinsuskaitse eritingimused arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu, mille Muinsuskaitseamet ka kooskõlastas.

Pärast seda, kui Linnahall oli juba mitu aastat kasutusest väljas olnud, moodustati 2006. aastal töögrupp TLPA üldplaneeringute osakonnas, kuhu olid kaasa haaratud eksperdid Tallinna Ettevõtlusametist, Turismifirmade liidust, Hotellide ja Restoranide liidust, konverentsikorraldajatelt ja cateringiteenuste pakkujatelt.

Töögrupi analüüsi tulemusena koostati alljärgnev konverentsi- ja messikeskuse esialgne jäme ruumiprogrammi kirjeldus sellest, mis peaks ühes kaasaegses konverentsi- ja messikeskuses olema. Selle kirjelduse alusel kontrolliti, kas linnahallil üldse on potentsiaali neid vajadusi rahuldada.

Selle hindamisel arvestati ka muinsuskaitse eritingimustega ja positiivse tulemuse korral otsustati tellida täpsem arhitektuurne eskiis Linnahalli rekonstrueerimiseks.

Antud kirjelduse alusel telliti ka arhitektuurne esikiis linnahalli arhitektilt Raine Karbilt, kes arvestas oma töös muinsuskaitse eritingimustega, mis lubasid asendada jäähalli samas mahus uue ehitisega.

Pärast eskiisi valmimist (maksumus oli vist 40 000 Eesti krooni ehk vähem kui 3000 eurot), mis tõestas linnahalli sobiva rekonstrueerimise võimalust, valmistati 2006. aastal lõpuks ette linnavalitsusele eelnõu, millega kuulutada välja hoonestusõiguse konkurss linnahalli rekonstrueerija (ja hilisema opereerija) leidmiseks. Seejuures nähti kasumliku investeeringu võimalusena ette ka hoonestusõigus Linnahalli kõrval asuvale ja linnale kuuluvale kinnistule hotelli ehitamiseks.

Kahjuks seda konkurssi ei toimunud, sest eelnõu ei jõudnud kunagi istungile. On võimalus, et see jäigi linnapea Edgar Savisaare lauale.

Selle asemel leiti investor miljardär Ronald Lauderi näol, kes huvitus linnahalli rekonstrueerimisest, kuid soovis selleks riigipoolset garantiid. Võib-olla saanuks sellest asjagi, aga niikaua, kui Toompeal ja all-linnal olid erinevad huvid, polnud see ilmselt võimalik. Kogu asjaajamine sumbuski aastaid kestnud läbirääkimiste järel. Väga hea, et linn need lõpetas ja võttis initsiatiivi uuesti enda kätte.

Nagu eelkirjeldatust näha, oli suur eeltöö juba kümme aastat tagasi ära tehtud. Seetõttu tekitas mõningast hämmingut eelmise aasta lõpus avalikustatud teade, et terve aasta jooksul on mitmekümnetuhande eurose lepingu alusel taas tegeletud ruumiprogrammi koostamise ja hoone tehnilise seisundi analüüsiga. Selle aasta alguses plaanitakse läbi viia hange projekteerija leidmiseks.

Lõpetuseks juhiksin tähelepanu, et lisaks arhitektuurimälestise staatusele on Linnahallil siiski ka märgiline tähendus kui Eesti taasiseseisvumise protsessis oluliste sündmuste toimumise koht. 1988. aasta oktoobris toimus seal Rahvarinde kongress; 1990. aasta sügisel leidis linnahallis aset kõigi tasandite rahvasaadikute kongress, kus nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Märgiliseks võib pidada ka seda, et 1987. aastal toimus Linnahallis Ultima Thule kontserdil Tõnis Mägi laulu "Palve (Looja hoia Maarjamaad)" esiettekanne, 1990ndate algul aga kultuurilooliselt oluline muusikali „Jeesus Kristus superstaar“ etendus, kus osalesid sisuliselt kõik tolle aja tuntumad Eesti pop- ja rokktähed.

Siinkohal jääb üle väljendada vaid imestust omaaegse otsuse üle anda Linnahall Tallinna linna omandusse, selle asemel et jätta see riiklikult olulise objektina riigi omandisse. Täpselt sama küsimus jääb üles ka Tallinna lauluväljaku puhul.