Vaba kasutus

Kord Viinis käies tutvusin mehega, kellel oli austerlaste seas tohutult lööki. Tema nimi oli Freud – eesnime ma ei mäleta – ja inimesed jumaldasid teda selle pärast, et ta oli meile tagasi andnud võimaluse, et me kõik oleme süütud; meie eksimused kuulusid tema järgi tegelikult meie vanematele.

Ma üritan aru saada, mida mu pere valesti tegi, aga ei suuda neile midagi süüks panna. Adam Zelle ja Antje andsid mulle kõik, mida raha eest on võimalik saada. Neil oli kübaraäri, nad investeerisid naftasse, enne kui inimesed hakkasid selle tähtsust aimama, andsid mulle võimaluse käia erakoolis, võtta tantsutunde, õppida ratsutama. Kui mind hakati tembeldama „kergete elukommetega naisterahvaks”, kirjutas isa minu kaitseks raamatu – ehkki ta poleks pidanud seda tegema, sest ma teadsin väga hästi, mida ma teen, ja tema tekst tõi need süüdistused, mille järgi olin prostituut ja valetaja, veelgi rohkem esile.

Jah, ma olin prostituut – kui selle all mõeldakse inimest, kes tasub teenete ja ehete eest õrnuse ja naudingutega. Jah, ma olin valetaja, kuid nii kirglik ja kontrollimatu, et sageli unustasin ka ise, mida olin rääkinud, ning pidin tohutult vaeva nägema, et libastumisi jälle õigeks rääkida.

Ma ei saa oma vanematele süüks panna midagi peale selle, et nad tõid mu ilmale vales linnas, Leeuwardenis, millest enamik minu hollandlastest kaasmaalasi kuulnudki ei olnud, kus ei juhtunud absoluutselt mitte midagi ja kus kõik päevad olid äravahetamiseni sarnased. Juba teismelisena taipasin, et olen ilus, kuna minu sõbrannad üritasid minu moodi olla.

1889. aastal, kui meie perekonna õnn pöördus – Adam läks pankrotti, Antje haigestus ning suri kahe aasta pärast –, ei tahtnud nad, et peaksin nende üleelamisi kaasa tegema, ning saatsid mu kooli teise linna, Leidenisse, olles veendunud, et ma pean saama võimalikult hea hariduse, omandama algkooliõpetaja kutse, kuni leian mehe, kes minu eest hoolitseb. Kodust lahkumise päeval kutsus ema mu enda juurde ja andis mulle kotikese seemneid:

„Võta need kaasa, Margaretha.”

Margaretha – Margaretha Zelle – oli minu nimi, mida ma silmaotsaski ei sallinud. Seda nime kandis ühe kuulsa ja armastatud näitlejanna auks lugematu hulk tüdrukuid.

Küsisin, milleks neid vaja peaks minema.

„Need on päevalilleseemned. Aga peale selle on neis midagi, mida sa pead õppima; need jäävad alati päevalilledeks, ehkki praegu ei erista neid teistest lilledest miski. Kui väga nad ka ei tahaks, ei saa nad iialgi muutuda ei roosideks ega tulpideks, mis on meie riigi sümbol. Kui nad tahavad omaenda olemust eitada, täidab nende elu kibedus ja nad surevad.

Seepärast õpi oma saatust rõõmuga vastu võtma, milline see ka ei oleks. Lilled kasvavad, nad näitavad oma ilu ja kõik tunnevad neist rõõmu; seejärel nad surevad ja jätavad endast maha seemned, et teised võiksid Jumala tööd jätkata.”

Ta pani seemned kotikesse, mida oli haigusele vaatamata päevade kaupa kudunud.

„Lilled õpetavad meile, et miski ei ole igavene; ei ilu ega närtsimine, sest nad annavad ju uusi seemneid. Tuleta seda meelde, kui tunned rõõmu, valu või kurbust. Kõik läheb mööda, vananeb, sureb ja sünnib taas.”

Kui paljudest tormidest pidin läbi käima, enne kui seda mõistsin? Sel hetkel igatahes kõlasid tema sõnad mu kõrvus tühjalt; tahtsin lämmatavast kodulinnast, selle ühetaolistest päevadest ja öödest võimalikult ruttu vabaks saada. Nüüd, kui ma seda kirja kirjutan, mõistan, et mu ema rääkis ka iseendast.

„Kõige kõrgemad puudki kasvavad samasugustest väikestest seemnetest. Jäta see meelde ja ära püüa ajast ette rutata.”

Ta suudles mind hüvastijätuks põsele ja isa viis mu rongi­jaama. Tee peal ei vahetanud me peaaegu sõnagi.

Paulo Coelho „Spioon“ on koos Eesti Ekspressiga müügil Selverites üle Eesti kuni 01.11.2016. Vaata lisa siit: www.ekspress.ee/coelho