Veidi aja pärast nägin teda taas laste mänguväljaku juures ja küsisin uuesti. Ta andis. Helistasin mitmeid kordi, telefon ei vastanud. Kui lõpuks kätte sain, siis ta ütles, et mäletab mind, võttis mu andmed ja leppisime kohtumise tema juures kokku.

Kui sünnikaart oli valmis, kutsus ta mu oma koju. Ta elas Kadriorus tupiktänavas, Eesti-aegses valges majas, teisel korrusel. Mang juhatas mu pisikesse tuppa. See oli asju täis, tohutult raamatuid, natuke nagu kolakamber. Tema tugitooli juurde viis kitsas rada.

Ta istus tugitooli ja hakkas rääkima. Ta silmad läksid särama, sest olen sõnn ja ta oli vaimustunud sellest tähtkujust. Ta rääkis ka endast ja oma vaadetest, kuningriigist.

Ma küll ei haakunud, kuid kuulasin huviga. Ta on erudeeritud inimene, väga huvitav oli kuulata.

Ja rääkis, et tal on koht Varbola linnuse juures, Tallinnast 50 km kaugusel. Keegi hea inimene on andnud talle kasutada seal maja ja tema tahaks sinna minuga minna, et kas mul auto on?

Jah, mul on ja muidugi olin nõus sõitma, sest teel me ju saame rääkida, ja mis peamine - ikkagi Mang! Kes keelduks?

Jaga
Kommentaarid