Shutterstock

Interaktiivne romaan, mida kirjutasid 2000. aastal kokku kommentaarikeskuse toimetajad Allar Tankler, Margus Järv, Toomas Kümmel, Tiina Jõgeda ja Priit Hõbemägi ja Hans H. Luik, ootab siiani lõpetamist. Esimese ja teise peatüki leiad siit.

Meie teeme järgmise presidendi. 3. peatükk

13. oktoober 2000

Esimeses osas lähetati ex-eestlasest eriteenistuse agent May Trikken Bagdadi asemel Eestisse. Teises osas saab nooruke parteichic Evelyn hoiatavaid meile, kuid läheb siiski portaali sügispeole Kolmas peatükk, milles psühhoanalüütik Lily Marlen, kes teab kõikide meie tegelaste saladusi, väljaarvatud saladus tema enda kohta, kistakse otse vannist sündmustekeerisesse. Rõõmustage meid meilidega pihtimustest, mida Lily on päeva jooksul kuulnud!

Lily Marlene

Lily Marlene lamab vannis. Reede õhtu. Mõõõõnuuus, kuum vann on mõnus. Vanniskäimine on Lily jaoks tähtis toiming, rituaal, mida ta kordab kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Ta ei kujutaks ette, kuidas suudaks maailmale vastu astuda ilma hommikuse vanniskäiguta, mis korrastab mõtted ja annab vajaliku energialaengu väljumaks unenägude passiivsest, kuid külgetõmbavalt lummuslikust maailmast.

Samamoodi ei kujuta ta ette, kuidas oleks võimalik pärast pikka ja kurnavat päeva lõdvestuda ilma vanniskäiguta. Lily muigab meenutades oma meessõprade ja armukeste reaktsioone vannirituaalile, kõige äärmuslikum neist, noor taarausuline, korrutas kogu aeg, et pideva vanniskäimisega kulutab Lily oma naha sootuks ära.

Lily laseb end lõdvaks, tema keha hõljub allpool veepiiri. Vaid ninasõõrmete kaudu on ta ühenduses veevälise maailmaga, ammutades kuuma ja niisket õhku. Aegamööda hakkab tema meeltes domineerima vanniõli kirbe mandariinilõhn ja kõik võõrad mured ning pikantsed saladused, mis psühhoanalüütiku-töös tahes-tahtmata külge kleepuvad, muutuvad üha tuhmimaks.

Pole kerge päev-päevalt kuulata võõraid muresid. Pole lihtne juhtida inimest sinnamaale, et ta söandaks omaenda tõelise minaga tõtt vaadata, mitte vaatepildist tagasi kohkuda, vaid see omaks võtta ja iseennast isegi armastama hakata.

Pihiema oleks sellise töö kohta õige sõna. Kuid Lily on professionaal ega lase patsientide muredel enda maailma tungida.

Harva suudab keegi neist teda rabada millegi säärasega, mis tekitaks tema südames tõelist kaastunnet ja siirast inimlikku soovi aidata. Õieti öeldes on kõik see labasuse, ahnuse, auahnuse, kättemaksuhimu, reeturlikkuse, saamahimu ja teiste madalate motiivide rägastik, mis päev-päevalt ussikuningat ümbritseva puntrana Lily kabinetipõrandal kihiseb, talle vastik. Vähem on neid, kes tõesti kannatavad. Veel vähem neid, kes kannatavad millegi muu kui isikliku heaolu pärast...

Sellest hoolimata on Lily nõutud ja hinnatud. Ehk just selle omaenda isikliku mina eemalehoidvuse tõttu? Kes tulla ei saa, need helistavad ja meilivad.

Üks Lily patsientidest, noor arvutifriik Kevin, istub vanglas, kuigi tema süü ei seisne mitte selles, et ta sooritas ühiskonnas mitteaksepteeritava teo, vaid moraalse väärtusskeemi nihestatuses, mis ei luba tal adekvaatselt oma tegude tähendust tajuda. Juured on lapsepõlves, mis möödus võimuka, et mitte öelda hullumeelselt domineeriva ema käe all.

Teine, väga huvitava saatusega naine, rändab maailmas ja otsib lohesid, mida tappa. Selle asemel võiks ta endale tunnistada, et otsib tegelikult meest, kes suudaks ta alistada...

Raadiost tulevad uudised. On see Lauri Saatpalu või Märt Rannamäe hääl? Ah, ei kumbki vist…

Raadiost tulevad uudised. On see Lauri Saatpalu või Märt Rannamäe hääl? Ah, ei kumbki vist…
"Täna andis üle akrediteeringud äsja Eestisse saabunud uus USA saatkonna kultuuriatashee May Trikken, kohtumisel Eesti vabariigi valitsuse esindajatega märkis preili Trikken, et ..." Lily rauptas ärritunult pead, nii et veepritsmed lendasid. Jälle oli väline maailm tema meeltesse tunginud ja lõhkunud käsilolnud mõttemosaiigi. Nii et seesama “lohetapja” May? Tallinnas?

Lily tõusis istuli ja sirutab käe laisalt vanni äärele valmis pandud jahutusnõu poole, kus külitab pudel tema lemmikveini, toorest ja animaalset chiantit.

Poikvel vannitoa ukse vahelt kostab toast Lily nooruse aegset laulu: I see a bad moon rising….

Vein pokaalis on rubiinpunane ja maisteb sama ehmatavalt nagu üle ränikivide voolav allikavesi.

Sel hetkel heliseb Lily alati sisselülitud mobiiltelefon. Numbrit kontrollides (järjekordne patsient! Loomulikult!) vastab naine iseloomulikul kähedal pominal: “Lily kuuleb...”

“Lily, kuule, ma tean, et on reede õhtu ja sa tahad lõõgastuda, aga ma tahtsin küsida, kas sa täna õhtul peole lähed?” vuristab ähmis ja nasaalne mehehääl.

“Peole?” Läbi Lily pea vilksab kujutluspilt sellest, millega ta tegelikult kohe tegelema hakata kavatses. Kujutluspilt kasutab 3D graafikat ning on erakordselt loomulik ja tõetruu. Peaaegu võib näha, kuidas mehe otsmikule kogunevad pingutusest higipisarad.

“See on väga tähtis,” jätkab meeshääl veenmist , “ma leidsin just praegu netist sõnumi, ma parem ei seleta sulle telefonis, saad isegi aru, miks,” (paranoiline luul, mõtleb Lily hajameelselt) “aga on absoluutselt möödapääsmatu, et ma pean koos sinuga sinna peole minema.”

“Pidu ei mahu hetkel mu plaanidesse,” märgib Lily ja alles nüüd ärkab temas imestus: “Kust sa helistad? Ja kuidas sa peole saad minna? ”

Kogu kõne tekitab temas häiriva tunde. Poiss on ju trellide taga, parima merevaatega hotellis... Kuskil siinsamas urigitseb mõte, et ta on kõike seda juba läbi elanud. Ah jaa, saab ta mõtteotsal sabast kinni - just täna rääkis noor oma seksuaalse identiteedi otsinguil poiss (Oidipus lisaks kõigele muule) ka mingist peost. Kumbki neist meestest ei paku Lilyle väljaspool tööaega potentsiaalse partnerina huvi.

Kuigi on kummaline, et pea kõik ta patsiendid üritavad teda samal õhtul kuhugi peole kutsuda...

Issand jumal, millest ta nüüd patrab? ehmatab Lily oma mõtisklusest üles. Usatroop? Mis usatroop? Kas tõesti on vanglamüürid purustanud viimse ühendussilla kaine mõistuse ja teadvuse hämaroleku vahel? Lily kuivatab ennast tähelipu-mustrilise froteerätikuga...

“Sa ei saa aru!” nüüd meeshääl juba peaaegu karjub. “Sina pead minuga kaasa tulema, sest ainult sina võid mind aidata...”