Ata Kak Pressimaterjalid

Pariis, Pariis” õhkab turist ja nuusutab õitsevat kastanit kuninglikus Tuileriesi pargis. Siis saabub öö ja Tuileriesi park muutub iidseks seksodroomiks. See on park, kuhu Pariisi geid tulevad öö varjus põõsaslabürintide vahele armastust otsima. Nii on see olnud juba 18. sajandist – vanemad vasakule, nooremad paremale. Öövalvur paneb helkurvesti selga, et teda ekslikult naudinguotsijaks ei peetaks. Nii see elu käib – la belle epoque fassaadide varjus käib linn oma salajasemat elu, maa-alustes katakombides luusivad rotid ja sadadesse kilomeetritesse ulatuvates metrootunnelites vuhavad rongid täis issanda loomaaeda. Kodutud sätivad ennast metrooventilatsioonide peale magama, kust maa-aluse liikluse õhuvool nende aseme sooja hoiab. Neoonsiltides pannkoogiputkad pakuvad hilistele uitajatele suhkrulaksu nutellapannkoogi näol ja mööda jõge sõidab teadmata suunas soliidne restoranlaev. Tänavat patrullib automaatidega kolmepealine sõjaväelaste salk ja kallimat sorti nahkmantlis härrasmees ööpissitab St. Germain’i bulvaril oma hamstrisuurust tõukoera. Kusagil siin linnas on peidus ka korralik kogus muusikat. Suvehooajal muutub Pariis muusikafestivalide kompotiks: Bourget` lennujaamas elektroonilise muusika festival, kõrvalises Vincenne’i parkmetsas rokifestival rääkimata igasügisesest Pitchfork Music Festivalist. Iga maikuu toimub ka hästi kureeritud Villete Sonique festival, kus enamik asju tasuta pluss mõned tasulised kontserdid. 2015 sain siin näha Cabaret Voltaire’i pettumust valmistavat comebacki, kuid ka Carter Tutti võimast dub-laivi. Kõik see toimub hiiglaslikus malmist ja klaasist 19.sajandi hoones, kus varem müüdi ja tapeti kariloomi. Parimatel päevadel mahtus sinna tuhandeid pudulojuseid ja jahumokkasid, nüüd aga tuhandeid melomaane sekka mõned jahuninad, kelle juurde me artikli lõpus veel naaseme.

NOORUSES: Nüüdseks on Ata Kak juba 56aastane ja hallipäine.
Pressimaterjalid

Et kohe ausalt ära rääkida, siis minu meelest pole prantsuse popmuusika suurem asi. Jah, see on loll üldistus, aga nii ma arvan. Prantslased on keelerahvas st prantslasele meeldib, kui artist räägib loos pika jutu maha, jaurab elulistel teemadel, seletab, argumenteerib ja saateks tinistab kitarri. See on prantsuse muusika n-ö tuum. Prantslastele meeldib Manu Chao, balkani palagan ja bossanova. Nagu mingi kampott, kuid tsiteerida Ivar Musta. Kui te tahate näha muusikarahvast, siis vaadake brasiillasi või kasvõi britte. Võibolla on see ka põhjus, miks prantsuse publik on loiuvõitu, pole nagu seda õiget vaibi. Ainult technopidudel on rahvas hoos, aga seda võib osalt ka keemiliste substantside teeneks lugeda. Küllap on see hind, mida tuleb korraliku riigi eest maksta. Võibolla üks huvitavamaid prantsuse 20.sajandi artiste oli hoopis Kamerunis sündinud Francis Bebey, kes oli lisaks kirjanik ja skulptor. Tema postuumselt välja antud kogumik “Psychedelic Sanza” troonis ka 2014. aasta erinevates plaadiedetabelites. Sorbonne’is tudeerinud ja isegi UNESCOs ametis olnud Bebey tundis asja, tema muusika on unikaalne, tundlik ja kergelt müstiline. Võibolla täpsem sõna oleks alkeemiline, mutantlik. Mees, kes elas Aafrika ja Lääne vahealal.

Sellist vaheala esindab ka 28.mail Pariisis esinenud Ghana artist Ata Kak, kuigi teisel viisil. Ata Kak ei ole Sorbonne’is õppinud ja prantsuse intellektuaalidega kohvitassi taga tähistajast ja tähistatavast põhulõutanud. Ata Kak on töötanud kokana, inglise keele õpetajana ja trummarina Bob Marley tribuutbändis Saksamaal. Mees elas mõnda aega ka Düsseldorfis, kust ju pärineb vana hea Kraftwerk. Ata Kak ehk pärisnimega Yaw Atta-Owusu emigreerus poliitilise ebastabiilsuse ja Ghana majandusliku allakäigu eest naisega 1985. aastal Saksamaale. Saksamaal õppis ta trumme mängima ja lugusid kirjutama. 1989. aastal kolisid nad edasi Torontosse, kus tuli teha juhutöid, kuid sai oma leiba teenida ka bändimehena. 90ndate alguse Toronto oli see, kus Ata Kak sai osa kogu tollasest muusikalisest supist: hip-hop, disco, house, soul, r&b jne. Kogu see muusikaline triangel segunes tema Ghana taustaga, et siis läbi imetabaste alkeemiliste filtrite 94.aastal tema primitiivses kodustuudios välja tulla kassetina “Obaa Sima”. Olles varustatud Atari arvuti, lihtsa süntesaatori ja lintmakiga, sai sisse lauldud 7 lugu, mis 2015. aastal uuesti välja antuna on muutunud täielikuks kultushitiks.

Algselt lasigi Ata Kak teha vaid 50 kasseti, millest legendi järgi müüdi ära kolm eksemplari. Just, loete õigesti: 3 kasseti! Eluga tuli edasi minna, leib tuli kuidagi lauale panna ja salvestamine tuli sinnapaika jätta. Lisaks oli tema naisel probleem paberitega ja ta deporteeriti tagasi Ghanasse, Ata Kak armastava mehena läks järgi, või kasutades ta enese sõnu: “Kui sa armastad kedagi, siis ma usun, et sa armastad seda inimest alati ja igavesti”. Ata Kak olekski ilmselt jäänud ajaloo vaiba alla peitu, kui noor ja entusiastlik ameerika muusikaetnoloog Brian Shimkovitz, kes keskendus algselt Ghana muusika uurimisele, poleks 2002. aastal tema kasseti juhuslikult Ghanast ostnud ja seda ka kuulanud. Sellest kassetist sai tema tulevase kultusblogi ja plaadifirma Awesome Tapes From Africa nurgakivi ja blogi esimene postitus.

Pärast aastaid kestnud otsinguid Ghanast, Saksamaalt ja Kanadast leidis Brian lõpuks ka Ata Kaki ülesse. Ata Kak ise on öelnud, et selleks ajaks, kui Brian talle helistas, oli ta oma muusika mõnes mõttes unustanud ja Briani huvi äratas kõik uuesti ellu. Tuleb mainida, et tol hetkel oli ta Ghanas töötu. Ülejäänu on n-ö juba ajalugu. Originaal master DAT lint oli Aafrika niiskuses 20 aastaga sisuliselt kasutuskõlbmatuks muutunud nii, et muusika tuli restaureerida uueks väljalaskeks sellesama Briani ostetud kasseti pealt. Restauraator Jessica Thompson möllas pea kaheksa kuud, vaatas kui palju müra peaks originaalist sisse jääma, kuidas stereo paika saada, mis on lindi õige kiirus jne. Jessica maksiimiks oli prantsuse autori Jacques Attali raamatust “Noise” laenatud tsitaat: ‘“Mis vanale korrale on müra, see uuele on harmoonia”. Lisaks sellele avastasid nad, et Ata Kak kas tahes või tahtmata oli postproduktsiooni käigus salvestise kiiremaks keeranud, mis andis kogu muusikale kerge heeliumiefekti. See pisut friik kiirus otsustati ka uuel väljalaskel säilitada. Lisaks sellele ei mindud tänapäeval nii poppi “limited edition” teed, vaid plaate tuleb tehasest nii palju kui neid müügiks läheb. Ollakse juba mitmendal pressiringil. Mis tähtsam veel, lõpuks on Ata Kakil reaalne teenistus oma muusikast.

Aega läks, mis läks, aga jõuame vaikselt kontserdi eneseni. Mõelgem, sa oled 20 aastat istunud ilma sisuliselt esinemata või elamata aktiivset muusikaelu ja järsku, põmm!, su muusika on Spotify’s, vinüülil, CDl jt. Sind mängitakse ERRis ja BBCis. Loogiline jätk oli, et Ata Kak sai briti agendilt ettepaneku tuur teha, abimehed aitasid tal kokku panna briti muusikutest neljaliikmelise bändi ja uhke Euroopa turnee: London, Pariis, Barcelona jne. Tõeline muinasjutt umbes samas vaimus kui dokfilmides “Anvil” või “Searching for The Sugar Man”. Pariisi kontsert oli tema turnee teine kontsert st tema teine kontsert Ata Kakina üldse. Tema soojendajaks oli Jaapani kultusbänd The Boredoms, mis ise oleks juba väärt eraldi juttu. Kui tahate kuulda, mis on jazz aastal 2016, siis minge The Boredomsi kontserdile. Ma hetkel ei tea ühtegi teist artisti, kelle instrumentide hulka kuuluks ka tavaline pannilabidas. Boredomsi karismaatiline liider Yamantaka Eye käitub nagu šamaan-kamikaze, kes täpselt ei tea, millise muusikalise laeva ta järgmisena peaks põhja laskma. Yamantaka uriseb, haugub, huilgab, kõrilaulab, ja bänd annab samal ajal trummidele sellist valu, et on antud. Tema korisemine tõi meelde lõbusa seiga, kui sai käidud kord Lõuna-Eestis sünnipäeval ja siis üks sünnipäevaline, kellel oli ka suuremat sorti teoloogiahuvi, pani Mazda 626 makist mängima mingisuguse Tõva kõrilaulu plaadi ja palus ennast sulgeda Mazda 626 pagasnikusse. Oli siis seal pagasnikus ja ülejäänud seltskond trillerdas lõbusalt edasi, Madzda 626st üürgamas Tõva kõrilaul. Läks tükk aega enne kui märgati, et teoloog mürgeldab pagasnikus ja tahab välja pääseda. Kui lõpuks välja sai, siis oli peaaegu hulluks läinud. Vot mida selline muusika inimesele teha võib.

Umbes samasugune efekt näis olevat ka oma teist kontserdi andval Ata Kakil Pariisi muidu lojule publikule. Terve kontserdi vältel ründasid inimesed lava, tahtsid püünele pääseda. Eriti agar oli üks veidralt punutud patsidega naine, kes patside tõttu nägi kergelt välja kui Miki-Hiir, kel õnnestus kolm korda laval ära käia ja ka Ata Kaki kätt suudelda. Midagi pühalikku oli selles hetkes. Nagu paavsti vastuvõtt. Ata Kak, nüüdseks juba 56aastane, ütles, et enne tuuri käis jooksmas ja tegi trenni, et oleks ikka võhma ja gruuvi. Gruuvi oli, väga head tantsuliigutused olid artistil, sellised omad funkmuuvid. Ja loomulikult see meie lääne kõrvadele kummaline räpp-laulustiil, inglise ja tvii keele segu ja kohati ebareaalne kiire spittimine, millest moodustus midagi primordiaalse supi laadset. Sa ei saa midagi aru, aga see on hea. O oo oo oba sima o ooo ooo oba sima ja scooby-dooby-dooby-dooby-dooby-dooby-doo. Vahepeal jälle järgmine raund inimesi laval, seekord mingi junkie välimusega paar, kellest jäi täiesti arusaamatuks, miks nad seal olid ja kuhu nad tahtsid minna, aga nuttes nad lavalt ära vinnati. Lisaks sellele sellist tüüpi kontserdile iseloomutu lavale ronimine ja stage-daivimine. Mis muud sai Ata Kakil olla öelda kui “Merci Beacoup ja veelkord Merci Beacoup”, enesel pidev kõrvuni naeratus huulil. Oli tunda, et ta oli seda vastukaja ja seda võimalust esineda üle 20 aasta oodanud. Loomulikult nõudis publik lõpus ka kuis kopsud võtsid lisalugu, aga noh, kuulge, bänd esineb teist korda koos, nad mängivad plaati, millel on 7 lugu, antagu inimesele aega, täna oli alles käikulaskmine. Võtgem tema enda sõnad maikuu intervjuus inglise ajakirjale Factmag: “Ma teen järgmiseks midagi erinevat ja midagi palju ilusamat. Peale tuuri ma räägin Brianiga, hakkan salvestama, ja mis ka ei juhtuks, ma luban teile, et see saab olema palju parem kui Obaa Sima”.

Konstert läbi, laskun endisest turg-tapamajast metroosse, tuju on nii hea, et tundub kui paistaks kesköine päike maa-all. Kellelgi on kaasas metroos boombox, mis mängib head soul-funki, inimesed tantsivad perroonil. Ja siis ta saabub, kogu Pariisi südametunnistus ja tehno-veri, metroo number 5. Päike läheb vaikselt pilve taha. Dressides mees teeb vagunis suitsu, teises käes crack’i piip, millega ta alatasa vastu oma paljast peanuppu koputab. 27 aastane kondikubuks kõhnunud jeesuse moodi mees palub kaassõitjatelt söögiraha. See on nagu Kurt Cobaini viimased päevad. Järelkäru ja vuntsidega mees käib mööda vagunit ja palub almusi. Eks muidugi sõit viib meid ju läbi Pariisi kahe suurima rongijaama, mis muu atmosfäär saaks siin valitseda kui pre-gentrifitseeritud Balti Jaama vaib. Minu vastas istub neli jahunina, ühel on tätoveeritud pisarad, Samsungi nutitelefoni rasvasele ekraanile veetakse neli vagu kokaiini ja laksti lastakse veel sõrmedegagi üle igemete. Lõpuks liipab raudruuna sügavast sisikonnast kohale ka mustlasest kunksmoor, kes lapselikul heeliumihäälel abi palub. Ata Kaki kõrvuni naeratus tuhmub vaikselt mu silma võrkkestalt, selle asemel laskub rohelist värvi doom-udu. “Pariis, Pariis” nurrub keegi ja nuusutab õitsevat kastanit. “Mis vanale on müra, see uuele on harmoonia”.