Neljapäeval hääletab Tartu linnavolikogu linna uusi aukodanikke. Kokku esitati aukodaniku kohale 23 kandidaati, teiste seas aastal 1981 Nõukogude vangilaagris Vologdas hukkunud dissident ja teadlane Jüri Kukk ning antisovetliku vastupanuliikumise veteran Mart Niklus. Tartu linnavalitsus on teinud linnavolikogule ettepaneku anda aukodaniku staatus arstiteadlasele Jaan Ehale, kauaaegsele ajakirjandusjuhile Mart Kadastikule ja kirjanikule Tiia Toometile. Tartu linn nimetab aastas aukodanikuks kuni kolm inimest.

Eile kirjutas Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand avaliku kirja, kus nimetas vastuolulise Mart Kadastiku eelistamist Jüri Kukele ja Mart Niklusele järjekordseks märgiks „kommunistlikust rehabilitatsioonist“ Tartus.
Mart Kadastik
Mart Kadastik EPLi arhiiv

Ekspress avaldab mõttelõnga jätkuks paar lõiku nii Jaak Kalju (Kadastiku toonane pseudonüüm) kui ka Mart Kadastiku artiklitest.

Jaak Kalju aastal 1984 Nõukogude võimu lõpust:

“Likvideerida nõukogude võim Eestis? Likvideerida. Maa, tehased, vabrikud – rahvalt ära võtta? Ära… Mida aga teha poliitvangidega, keda siis enam pole vaja fabritseerida – nendeks kujuneb valdav osa Eesti elanikest, sest Kippari (Ants Kippar oli Välis-Eesti ajakirjanik - toim.) loogika järgi näitab ainuüksi Eesti NSVs sündimise fakt kommunistliku propaganda tööriistaks kuulumist.“ (Edasi, 22. märts 1984)

Jaak Kalju aastal 1984 Lagle Parekist, Arvo Pestist ja Heiki Ahonenist (pärast seda, kui Nõukogude-vastases agitatsioonis oli Lagle Parekile ENSV Ülemkohtus mõistetud 6 aastat vabadusekaotust ja 3 aastat asumist ning Arvo Pestile ja Heiki Ahonenile 5 aastat vabadusekaotust ja 2 aastat asumist):

“Kui ebameeldiv seda ka ei ole eelnimetatutel tunnistada, ometi toimis neile (Parekile, Ahonenile ja Pestile – EE) peamise käivitava jõuna isiklik kasu. Olgu või rahuldus oma nime kuulmisest välismaistes raadiosaadetes. /---/ Vabaduseideaalidest leemendava kirjatöö lõppu ei unustanud Lagle Parek lisamast: „Minu gabariidid: 170 sm pikk, „Burda“ järgi riide number 42, saapad 39, kingad 38.“ /---/ Nakatunud natsionalismist ja tõmmatuna Lääne õõnestuspropaganda võrk, sooritasid Parek, Ahonen ja Pesti Kippari õhutusel (Ants Kippar oli Välis-Eesti ajakirjanik – EE) kuriteo oma riigi vastu. Nad astusid rahvavõimu, kogu rahva vastu.“ („Kodumaa“, 21. märts 1984)

Jaak Kalju aastal 1984 Aleksandr Solzhenitsõnist:

„Apoliitiline silmakirjatseja, kes ei usu demokraatiasse, vaid on autoritarismi (eeskätt fašismi) ägeda pooldajana kohutanud isegi oma seniseid soosijaid Läänes.“ („Edasi,“ 22. märts 1984)

Mart Kadastik Laulva Revolutsiooni eelõhtul:

„“Hääled“ on viimasel ajal üldse üsna agressiivseks muutunud. Juba kutsutakse meie noori otseselt üles väljendama oma „patriootlikke tundeid“. Karta ei olevat midagi, sest kohe-kohe pidavat Vene impeerium kokku varisema. /---/ Inimesi, kelle elule annab mõtte lombitagune „valge laev“, leidub. Neid ei loe kokku ühe käe sõrmedel, ei piisa ka varvaste ülelugemisest. Ometi pole neid nii palju kui võib tunduda „hääli“ kuulates: meil olla põrandaalune initsiatiivgrupp, MRP-AEG, stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamise initsitatiivgrupp… Enamalt jaolt on tegemist ühtede ja samade inimestega, kes üksteisest muudkui kombineerivad uusi gruppe ja rindeid.“ („Edasi“, 15. jaanuar 1988)

Mart Kadastik Isemajandavast Eestist:

„Meenub, kuivõrd ühel meelel toetati ja toetatakse ettepanekut viia Eesti NSV üle täielikule isemajandamisele. Ettepanek tõotas lõppkokkuvõttes parandada rahva elujärge, anda meie vabariigile õigused ja kohustused oma asjade üle ise otsustada. Kuid nagu kirjutas ka üks ettepaneku autoreid Edgar Savisaar 24. novembri „Edasis“, loodavad meie vaenlased sellest põhjendamatult palju. /---/ Isemajandamise ettepanekut arendades on juba jõutud nõudeni taastada kodaniku Eesti aegne riik ja kord. Kes vähegi poliitikat jagab, saab aru, et selline avantürism kompromiteerib meie teadlaste ja loovintelligentsi pingutusi vähendada kohaliku elu sõltuvust keskorganite suvast, puhub üles umbusaldust meie taotluste poliitiliste eesmärkide suhtes. Seda eriti nende inimeste silmis, kes lähenevad meie probleemidele väljastpoolt Eestit. Muide, olen lihtsate inimeste suust juba korduvalt kuulnud väiteid: Lagle Parek ja tema mõttekaaslased olla tegelikult provokaatorid, kes kaitsevad ühiskonna demokratiseerumise vastaste huve. Paradoks?“ („Edasi“, 14. jaanuar 1988)