Ei olnud see Urmas Reinsalu, kes aasta pärast Gruusia sõja lõppu soovis Eesti riigikaitsekulud langetada ühele protsendile. Need olid hoopiski sotsid, kes viisid kärpimise valitsusse ja riigikaitsenõukokku.

Möödus kaks aastat ja sotsid olid riigikaitse kulude maha tõmbamisega uuesti ametis. Järelikult ei olnud see hetkeidee, vaid niimoodi nad mõtlesidki. Võrdluseks toodi Läti: näed, neil kulud ainult ühe protsendi peal ja pole midagi hullu. Teeme meie ka!

Jaanuaris 2014, kui tollal kaitseministri ametit pidanud Urmas Reinsalu lobistas USAs, et Eestisse võiks tuua NATO ja Ameerika sõjaväelased, hakkasid sotsid jälle vastu töötama. Kõlasid väited, et see on „populistlik soovmõtlemine”, „kaitseminister mängib hädavarest”, „kaitseminister on kaotanud reaalsustaju ja meelemõistuse” ning „Eesti julgeoleku olukord pole halvenenud”.

Kuu aega hiljem okupeeris Venemaa Krimmi.

Ma ei pidanud tollal Ivari Padarit, Sven Mikserit, Jevgeni Ossinovskit, Jaak Allikut, Marianne Mikkot ja teisi sotse Kremli agentideks, kes teadlikult kahjustavad Eesti huve ja julgeolekut. Ei, pidasin neid normaalseteks poliitikuteks, kellel on oma vaated ja omad valijad. Natuke aega hiljem küll selgus, et julgeoleku vallas on tegu kanapimedatega, kelle võime ohte hinnata ja maailmas toimuvast aru saada on nullilähedane.
Julgeoleku vallas on tegu kanapimedatega, kelle võime ohte hinnata ja maailmas toimuvast aru saada on nullilähedane.

Noh, mis siis ikka, juhtub.

Iseenesest pole asi ainult sotsides. Keskerakonnast pole mõtet rääkidagi. Nende mõjukaimad avaldused välispoliitika teemadel on Assadi toetamine ja NATOst välja astumine. Reformierakond avastas kaitseteema samuti alles Gruusia sõja järel ja alguses oli see rohkem mõeldud Isamaalt häälte võtmiseks. Alles pärast Krimmi vallutamist said nad vist enam-vähem lõplikult aru, et riigikaitse on ikka päris teema, mitte poliittehnoloogiline võte.

Ei ole aga mõtet praegu rinda kummi ajada ja igaüht, kes midagi teistmoodi ütleb, kohe Kremli agendiks ja Eesti julgeoleku hävitajaks tembeldada.

Kui Margus Tsahkna arvab, et Eesti iseseisvusele on väga ohtlik, kui valitsus rändelepet ei toeta, siis minu kulm kerkib. Kuule Margus, sa oled olnud kaitseminister, sa oled olnud koalitsioonipartei juht, sa oled aastaid Eesti poliitikas juhtivatel kohtadel kaasa löönud. Mida sa oled siis teinud, et Eesti iseseisvus on nii habras, et variseb põrmu, kui Eesti president kuu aja pärast ühes Maroko linnas ühest saalist läbi ei jaluta? (Teadupärast ei toimu seal isegi allakirjutamist, vaid lihtsalt nägude kontroll. Et veerand sajandit pärast iseseisvuse taastamist ripub meie iseseisvus selle otsas, kas Kaljulaid näitab oma nägu või mitte?)

Muidugi pole rändeleppega ühinemine katastroof. Ei võta see ära meie suveräänsust ega vii meid maapõhja. Kui asjad hapuks lähevad, kui Türgis algab kodusõda ja 25 miljonit inimest rühib üle Bosporuse meie poole, lendavad prügikasti kõik paktid, kompaktid, raamistikud ja muu kraam. Rootslastel kulus kuu aega, et jõuda faasist „tulge, tulge, võtame kõik!” faasi „kohe piir kinni, Schengen enam ei eksisteeri.” Kui asjad on hapud, siis on niikuinii küüned enda poole ja ei kehti mingi pakt või smakt.

Aga ei saa ka olla nii, et kohe, kui Eesti end mingi kompakti juures ei näita, siis satub kohe ohtu meie iseseisvus, julgeolek ja kes teab mis veel. Ei juhtu ka siis midagi hullu. Jah, on paha, kui Eesti ei osale rahvusvahelises koostöös, aga jutt käib praegu ainult ühest paberist. Paha on ka see, kui mingeid asju tehakse vastumeelselt.

Meile on öeldud, on ränderaamistiku arutelu käis kaks aastat erakordselt avatult, hõlmavalt ja kaasavalt. Äsja valmis välisministeeriumis kompakti eesti keelne tõlge. Loeme sealt, et rändekompakti eesmärk on „migrantide ja ühiskonna mõjuvõimu suurendamine”, „suurendades migrantide mõjuvõimu”, „suurendame naissoost migrantide mõjuvõimu”, „suurendame migrantide ja kogukondade mõjuvõimu” ja „eesmärk on suurendada migrantide ja diasporaade mõjuvõimu.”

Fakk, mis teil toimub? Inglise keelset sõna empowering ei saa toorelt tõlkida „mõjuvõimu suurendamine”.

Selle mõte on pigem, et migrante tuleb julgustada/sundida/ toetada olema produktiivsed ühiskonnaliikmed, mitte getostunud sotsiaaltoetuste peal vegeteerijad. Nagu üks mu Facebooki-sõber kommenteeris: paanikas välisministeerium lasi öösel ilmselt mingi koolipoisil tõlke valmis taguda.

Valitsuse juhtpartei Keskerakonna jaoks on ränne, migrandid ja pagulased täiesti tume maa. Pole mõelnud, pole teinud. Peale pensionite, tasuta ühistranspordi ja Assadi toetamise ei huvita neid miski. Suurim opositsioonipartei Reform pole palju parem.

Point on selles, et EKRE ei pea vaatama PBKd, et oma plakatitele loosungeid välja mõelda. Nad peavad lihtsalt minema sotside juhitud Eesti Vabariigi välisministeeriumi kodulehele ja sealt must-valgelt võtma: eesmärk on migrantide mõjuvõimu suurendamine. Kulla Sven Mikser, ära räägi kahest aastast avatust asjajamisest, kui te ei suuda seal majas ühte sõna normaalselt ära tõlkida: su enda ametnikud annavad Martin Helmele pidevalt perfektseid sööte otse jalale!

Eesti parteide kodulehtedel, programmides, valimisdokumentides ja maailmavaatepaberitel praktiliselt puuduvad sõnad „ränne”, „migratsioon”, „pagulased”, „põgenikud”, „migrandid”. Sotsidelt leiad alles 2015. aastast lause „väljaränne väheneb ja tagasiränne suureneb, lisandub kvalifitseeritud tööjõudu väljastpoolt Eestit, piirkondlik ebavõrdsus on vähenenud.” Ega teised erakonand pole paremad, mõned veel hullemadki.

Ühtegi valijat ei veena parteiprogrammi kaudu – neid ei loeta – aga parteid ise võtavad oma manifeste, programme ja muid selliseid asju tõsiselt. Need on kohad, kus parteilased omavahel teemasid selgeks räägivad, prioriteete seavad ja kompetentsi kasvatavad. Sealt tulevad edasised tegevused, kerkivad kõneisikud ja lõpuks ka rahva harimine. Just nendes kohtades mõeldakse asju läbi, võetakse maha emotsioone ja luuakse oma vaadetes selgust. Kui Eesti parteide jaoks on rände ja pagulaste teema suur ümmargune 0 – ja seda ta on - siis pole mõtet imestada, kui tekivad kriisid. Peale iseenda pole süüdistada kedagi.

Kuigi jutt käib praegu enamasti sotsidest – nad on järsku nii äksi täis – siis tegelikult on see kriitika ka teistele. Valitsuse juhtpartei Keskerakonna jaoks on ränne, migrandid ja pagulased täiesti tume maa. Pole mõelnud, pole teinud. Peale pensionite, tasuta ühistranspordi ja Assadi toetamise ei huvita neid miski.

Suurim opositsioonipartei Reform pole palju parem.

Kui Eesti ühineb „rändekompaktiga“, ei kao meie iseseisvus ja julgeolek. Kui aga ei ühine, ei kao samuti. Kui valitsus laguneb, siis mitte rändekompakti pärast. Võib-olla tuli Ossinovskile ja Mikserile hoopiski meelde eelmisel nädalal avaldatud parteide toetusuuring, kus sotside populaarsuse jälle järsu pöörde allapoole võttis.