20th Century Fox

Briti suusahüppaja Michle „Eddie” Edwards (Taron Egerton) läbis Briti olümpiakomitee range kadalipu autsaiderina ja pääses Kanada Calgary 1980. a. taliolümpiamängudele täieliku amatöörina, kes oli iseseisvalt harjutanud vaid aasta. Ajakirjandus haaras ta enda embusse tema siira ja vahenditu käitunise tõttu. Tal oli karismat ja pealehakkamist. Selle vibaliku 25 -aastase noormehe karakter on värvikas nagu oli meie Andrus Värnikul, kuigi briti noormees sportlike saavutustega ei hiilanud. Ta jäi nii 70 kui 90 meetri hüppemäel Calgarys viimaseks (briti rekord 73,5 m siiski tuli).

Oluline on vanema sõbra liin: treeneriks kunagi üliandekas, kuid distsiplineerimatu suusahüppaja Bronson Peary (Hugh Jackman). Kinnitatakse siiski, et see treener on väljamõeldis ja ainus, mis filmis ehtne, on Calgary olümpiastaadion. Aga film polegi olümpiavõitmisest. Me ei arva kordagi, et Eddie medali võidab. Mängude tõeline staar on muidugi Matti Nykänen, kes samal olümpial võitis kolm kuldmedalit. Matti hüppab just enne Eddie't (nii sobib dramaturgiliselt!), nad sõidavad koos üles 90 meetri mäele, millelt Eddie peab sooritama oma esimese hüppe. Järgmistele taliolümpiatele Eddie enam ei klassifitseerunud. Eddie ei taha saada kuulsaks, ta tahab osa võtta suurtest mängudest, ennast proovile panna ja ennast teostada. On ju olümpiamängude deviisiks: tähtis pole võit, vaid osavõtt. Soe ja südamlik film, on lihtsameelsust ja sentimentaalsust, leiame palju tuttavaid klišeelikke võtteid, aga mis siis. Ärgem peljakem populaarfilme ega -romaane, need annavad häid positiivseid elamusi.