TUTTAV VAATEPILT: Noored juubeldavad parteilased ümbritsevad valimispeol hallipäist liidrit Jarosław Kaczyńskit. PAWEL KOPCZYNSKI/REUTERS/SCANPIX

Mustanahaline mees kupees, kes räägib viies keeles kolme moblasse, on Kongost. Ta ütleb, et on „kergendaja“. Tuleb välja, et ta aitab Poola ärimeestel Aafrikas kaevanduslube saada.

„Valged ei taipa, et nad ei saa lihtsalt niisama paluda ministriga kokkusaamist. Algul tuleb teha kingitusi tema sugulastele. Siin tulen mina pildile. Ma tunnen kõiki.“

Altkäemaksud, jah?

„Seda ütlete teie siin, Euroopas. Ent mina töötan Aafrikas. Minister vajuks häbi pärast maa alla, kui ei suudaks oma suguvõsa ülal pidada.“

Me oleme kupees isekeskis ja ma kasutan juhust, et küsida altkäemaksude kohta Poolas.

„Oh ei, sellega on lõpp. Kõik on hirmul.“

Finantspolitsei ees ?

„Nende ees ka. Aga enamjaolt ajalehtede pärast.“

Rong, mis meid Wrocławist Varssavisse viib, on parem ja mugavam kui Rootsi X2000-kiirrongid. Reisi vältel koristatakse tualette. Konduktor, kes teatab, et jääme kaks minutit hiljaks, peab end ülal nii, nagu oleks tegemist surmateatega. Poola kaugrongid on nimelt Rootsi omadest täpsemad. Need on ka Deutsche Bahnist punktuaalsemad.

Kui rahva mõnusa tunde tase oleneks mõõdetavast statistikast, peaks Poola olema Euroopa kõige tervem mees. Kaheksa aastat on maal olnud Euroopa kõrgeim majanduskasv, eksport on kasvanud üle kahe korra, vaeste hulk kahanenud poole võrra, töötute hulk niisama palju. Ka härra Kergendaja mulje peab paika. Kuritegevus (korruptsioon kaasa arvatud) alaneb kiiremini kui teistes maades. Ja kui küsida eluga rahulolu kohta, siis rahulolijate hulk on kasvanud 60 protsendilt (1991) 80-le (2015). Sama lugu on tervisega. Kolm inimest neljast on oma keha ja hingega rahul, kaks aastakümmet tagasi vaid kolm viiest.

Lubatagu lisada sedagi, millest ei anna tabeleid teha. Esimest korda sajandite jooksul on Poolal sõjalised tagatised oma suveräänsusele. Usutavasti pole ühelgi teisel maal olnud nii ilmset kasu Euroopa Liidu liikmeks olekust. Poola kasseerib sisse kõikidest teistest suurema ELi toetuse, aastail 2014-2020 võib rehkendada mitmesuguste tugitoetuste kogusummaks 85 miljardit eurot. Rahvuslik enesetunne sai samuti kauaigatsetud silituse, kui poolakas (Donald Tusk) valiti Euroopa Ülemkogu eesistujaks.

Võiks ju arvata, et valitsus, kes saab suure osa sellest aust enda arvele kanda, võib rehkendada usalduse kestmisega. Ent valijad arvasid teisiti. 1.oktoobril jahmatasid poolakad maailma. Nad valisid püünele Seaduse ja Õigluse partei (PiS), kes väidab Euroopa Liidu olevat ohuks poolakate moraalile. Et majandus olevat kokkuvarisemise äärel, salakaval „eliit“ on röövinud ja reetnud kodanikud ning riik on läbinisti mäda. Kogu krempel tuleb maha lõhkuda ja otsast peale üles ehitada – see oli võidu toonud sõnum.

Kolm kuud hiljem jahmatas PiSi valitsus tervet hulka oma poolehoidjaid. Partei programmis polnud kuskil kirjas, et Poola tunneks end õdusalt, kui see muudetakse politseiriigiks. Ent veebruaris 2016 on see juhtunud, esialgu küll vaid paberil.
KOOS MAAILMA MÕJUKATEGA: Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Donald Tuski paremal käel on Prantsusmaa riigipea Francois Hollande, vasakul Saksa kantsler Angela Merkel, kelle taga USA president Barack Obama.
CHRISTIAN HARTMANN/REUTERS/SCANPIX

Prokuratuuriseadus annab poliitikule (justiitsministrile) õiguse sekkuda igasse kohtuasja.Ta saab nõuda prokurörilt kodaniku kinnipidamist, eeluurimise alustamist, telefonide pealtkuulamist, kuriteo matkimise korraldamist ja süüdistuse esitamist. Ministril on vaba voli teavitada sündmuste käigus meediat sellest, mida kahtlustatav tema arvates on toime pannud. Ja kui juhtub, et kohus teeb ikkagi õigeksmõistva otsuse, siis ministrit laimamises süüdistada ei saa. Järgmise sammuna lubab valitsus ministrile anda õiguse nõuda asja uuesti läbivaatamist, juhul kui too leiab, et kohtud pole õiglaselt toiminud.

Juba samal päeval, kui seadus vastu võeti, sai Poola aimu eesootavast õiguskultuurist. Parlamendi kõnepuldis vihjas asejustiitsminister Patryk Jaki ühele opositsioonipoliitikule, kes pidavat oma korteris lõbumaja. Ta nimelt oli seda kuulnud. Kas see võiks tõsi olla?

Ei, see pole tõsi, ja seda teadis ka Patryk Jaki. Parlamendi eesistuja sundis teda kõnetoolist lahkuma, opositsioon nõudis, et minister vahetataks välja. Ent peaminister Beata Szydło keeldus: „Ta on kõva kaart.“

Vaieldamatult. Teise kõva kaardi nimi on Witold Waszczykowski. Vaevalt jõudis Poola uus välisminister ametisse asuda, kui ta valgustas maailma (Bild-Zeitungi kaudu), et Poola traditsioonidega ei sobi kokku ei jalgratturid ega taimetoitlased ning „ rasside segunemine“. Teises intervjuus tituleeris ta Euroopa parlamendi eesistujat, sotsiaaldemokraat Martin Schultzi „harimatuks“ ja „vasakäärmuslaseks“.

Tervel real Poola ja Saksa valitsustel võttis 25 aastat, üksjagu julgust ja palju vaeva, et rajada sõbralikud suhted. Nüüd on Beata Szydło valitsusel kahe kuuga õnnestunud suur osa sellest usaldusest murendada. Tema ministrid jätavad harva kasutamata juhust, et seostada Saksamaad natsismiga või suurkapitaliga – sellega, millest Szydło lubas Poola vabastada. Hiljuti võttis tema partei juht Jarosław Kaczyński uhkelt vastu ajakirja „Wprost“ tiitli „Aasta inimene“. Nädal enne seda oli sama väljaanne kujutanud esikaanel Angela Merkelit Adolf Hitleri riietuses. Samal ajal õpetas justiitsminister Zbigniew Ziobro ELi energeetikavolinikku Günther Oettingeri. Kuna viimane on sakslane, peaks ta hoidma enda teada, et ei saa aru Poola meediaseadusest. Igaks juhuks lisas Ziobro, et ta oma vanaisa „ võitles sõja ajal Saksa kontrolli vastu“.
RIKUB SUHTED SAKSAMAAGA: peaminister Beata Szydło.
KACPER PEMPEL/REUTERS/SCANPIX

Need pole mingid tööõnnetused. Tooni andis isevalitsuslik PiSi juht Kaczyński juba detsembris, kui teatas, et välismaal käies valitsust kritiseerivad poliitikud kuuluvad „geneetiliselt viletsamate“ hulka, omades kalduvust kodumaad reeta. Misjärel üks parlamendiliige lisas, et need on „juudi pankurid“, kes maksavad kinni valitsusvastased meeleavaldused tänavatel.

„Otsekui oleks keegi käsigranaadi peldikusse heitnud“, lasub üks välisministeeriumi kõrge ametnik Varssavis. „Kõik me oleme pasaga täis pritsitud.“

Mida poolakad on teinud, et säärast saatust ära teenida? Üksjagu, tahan öelda. Ent lubatagu esmalt hajutada kartused. Ei, Poolat pole tabanud igatsus Putini ega Orbáni järele. Isegi see vähemus, kes PiSi võimule aitas, ei soovinud muuta riigitelevisooni partei hääletoruks ega prokuröre selle politseiks. Neid meelitasid lubadused suurematest pensionidest, lastetoetustest ja tasuta ravimitest pärast 60ndat eluaastat. Lisaks veel midagi raskesti defineeritavat – suurem eneseväärikus.

Siin-seal tuleb siiski veel ette sisulist poliitilist vaidlust. Ent enamasti tähendab poliitika peaaegu eranditult ähvardamist, reetmist, laimu ning raiskamist ja pettusi.
Praegu toimuvat võib kirjeldada röövimisena – algul rööviti valijate tahte ja hiljem kogu riik. PiSi demokraatlik tugi koosneb vaid 19 protsendist hääleõiguslikest kodanikest. Et sellest piisas riigi üle piiramatu võimu saavutamiseks, peaks olema mõtlemisaineks ka kaugelt väljaspool Poolat.

On veelgi põhjuseid, miks Poolas toimuv peaks korda minema meile kõigile. Osa neist poliitilistest eksimustest, mis palistasid PiSi teed võimule, on kaheldamatult väga poolalikud. Ent laiemalt on selles paljugi ühist Rootsi Demokraatide edulooga Rootsis.

On olemas „itaaliapärane“ selgitus möllule Poolas. Reportaažiraamatus „Oh, Euroopa!“ (1987) märgib Hans Magnus Enzensberger, et ei näi mängivat mingit rolli, kui palju asju valitsus kihva keerab, Itaalia tõttab sellest hoolimata edasi, näiliselt poliitikast sõltumatult.

Sellisest tõlgendusest johtuvalt vahetasid poolakad liberaalse valitsuse autoritaarse vastu välja puhtast tüdimusest. Nende elu-olule ei tohiks see kuidagi mõjutada.

Tegelikult võib see paljude jaoks nii ollagi. Veel viisteist aastat tagasi leidis iga neljas poolakas, et oma parema elujärje eest tuleb tal riiki tänada. Täna on inimesed palju jõukamad, ent vaid viis protsenti kirjutavad selle mingilgi moel poliitikute arvele. Enamik arvab, et selle eest tuleb kas ennast, saatust või teisi inimesi tänada.

See on dramaatiline tulemus, iseäranis siis, kui see esitatakse koos küsimustega usalduse kohta. Poolakad ei usalda eriti kedagi. Pea iga teine rootslane lähtub sellest, et teised tahavad talle head, poolakatest vaid iga kümnes. Päris veider, eriti kui arvestada, et enamus (78%) samaaegselt teatab, et öistel jalutuskäikudel tuntakse end turvaliselt. Nii et ilmselt pole see tänavavägivald, mis paneb oma ligimesi umbusaldama.

Piisab, kui lehitseda ajalehti või teha lahti telekas, et taibata, millega on tegemist. Siin-seal tuleb siiski veel ette sisulist poliitilist vaidlust. Ent enamasti tähendab poliitika peaaegu eranditult ähvardamist, reetmist, laimu ning raiskamist ja pettusi. Seda, millise ropu sõnaga parlamendiliige A teotab kolleeg Bd. Kas C on kodumaa reetnud ning D antisemiit. Kuidas E kavatseb File kätte maksta, kas Gl on õnnestunud H kõrvale tõugata. Või mida sebis K Mile, et too annaks valetunnistusi Ni vastu. Ja nii edasi tähestiku lõpuni.

Muidugi, kõiki maid tabavad aeg-ajalt skandaalid. Ent Poola omad ei saa kunagi otsa. Viisteist aastat vanad juhtumid on otsekui uued, pisiasjadest saavad järjejutud. Ükski kuuldus ei tundu olevat liiga mannetu, et mitte nõuda läbiotsimist ja nuhtlemist.

Öeldakse, et poolakad elavad kahes maailmas.Väliselt tundub pea kõik minevat õiges suunas. Rongid väljuvad õigel ajal, heaolu kasvab, noored loovutavad istekoha vanadele, torujüri ei soola arvele juurde. Ent poliitikamaailmas – meedias nähtavas – valitseb ahnus, onupojapoliitika, kahekeelsus ja tüngategemine. Alarmeerivalt suur hulk, 65 protsenti küsitletutest vastas 2013. aastal läbiviidud ankeedis, et nende jaoks pole ühtegi parteid, kellele oma hääl anda.

On’s tegemist meedia veaga, kes on poliitika seebiooperiks labastanud? Jah, ent üksnes osaliselt. Tegelikult on poliitilise klassiga juhtunud avarii. Mitte et nad oleksid nii korrumpeerunud, nagu näidatakse – kaugel sellest. Poliitikud on tahtmatult loonud säherduse pildi, kuivõrd poliitiline väitlus on asendatud vastase leeri kujutavate õuduspiltide maalimisega. Neist poolakatest saab aru, kes eemale tõmbuvad. Märksa raskem on taibata, kuidas see kõik sai juhtuda maal, kus poliitikud vaid üks inimpõlv tagasi näitasid üles võrratut nutikust, et Poola Nõukogude haardest lahti nakitseda. Mälestus sellest hiilgeajast teeb uue olukorra talumise loomulikult raskemaks.

Midagi pole lihtsamat kui ex posteriori näägutada poliitikute kallal, et nad ei taibanud, mida tegid. Ometi tahan tähendada, et Poola liberaalne Kodanike Platvorm, mis pärast kaheksa-aastast valitsemist PiSile kaotas, tegi suure vea. Nagu sotsiaaldemokraadid Rootsis, uskusid ka nemad, et tumedaid jõude saab kammitseda pelgalt näidates, kui mustad need on.

Teine pool Poolat – alevites ja külades, kus inimesed vajavad üksteist ja kus pole võimalust seniseid kombeid hüljata – ei tundnud iseennast enam ära. Kas nii lugupidamatult tohib kõnelda jumalast, perekonnast ja Poola kangelastest?

Kui öeldakse, et üks maa „kistakse lõhki“, mõtleb rahvas majandusele. Ent need pole elamistingimused, mis tegid Poolast kõige katkisema maa Euroopas. Põhjus on kultuur. Ehk veel täpsemalt: tunne, et sa oled vähemväärtuslik, on uues tõlgenduses viinud kultuurisõjani. Poola liberaalide (samuti vasakpoolsete) viga seisnes selles, et nad lasid end meelitada võltsi saatusedraamat etendama.

Ma palun vabandust, kui keegi arvab, et see tekst tundub keerutamisena. Nii see kipub olema, kui püütakse kirjeldada protsessi, mis ei sobi ühtegi tuntud skeemi.

Neid kutsutakse „purkideks“. Kui tudengist „purk“ ei häbene oma seisundit (nagu tavaliselt), aitavad kursusekaaslased ta järje peale: kritiseerivad sõnavalikut, irvitavad häälduse, riiete valiku ja lauakommete üle. Või teevad näo, et teda pole olemas. Purkideks nimetatakse neid selle järgi, et nad võtavad kodunt ehk maalt moosi ja muu sissetehtud söögipoolise ülikooli kaasa.

Mäletan oma kunagist hämmastust, kui avastasin Rootsis tudengite omakandiühendused. Kas inimene uhkustab Uppsalas, et on pärit Morast? Poolas maalt pärinev tudeng varjab seda, sest „maa“ tähistab seal üksnes harimatust, kitsarinnalisust ja tahumata kombeid. Kui tahad poolakat alandada, ütle talle cham – mats. Poola tavaline sõimusõna nõretab klassipõlgusest. Nii kutsus maa-aadel oma pärisorje.

Sõnakasutus peegeldab sünget tegelikkust. Pärisorjuse (kaotati 1815) ja Poola juutide hävitamise tulemusel on kultuuriline distants suurlinnade keskklassi ja külainimeste vahel kaugelt suurem kui paljudes teistes maades. Klassidevaheline teekond põllult kõrgkooli, mille nii paljud rootslased võtsid ette 19. sajandi algul, oli veel üsna hiljuti Poolas peaaegu mõeldamatu.

Ma tõstan seda esile, sest just kultuurilõhe mürgitaski poliitika. Veerand sajandit pärast kommunismi kokkukukkumist on majanduslik kuristik linna ja maa vahel tunduvalt ahenenud. Samal ajal on vaimne lõhe laienenud.

Muutused kultuuris võtavad aega. Geiparaad Pride on Varssavis peaaegu sama cool kui Stockholmis, ehkki see polnud kümme aastat tagasi Poolas mõeldav. Aga vaid 200 kilomeetrit eemal Białystokis on see sama võimatu kui Rootsis aastal 1969, mil ma siia tulin.

Poola õnn ja õnnetus on selles, et alates 1989. aastast hakkas aeg tormama. Sama teekonna modernsusse, milleks Rootsil kulus 70 aastat, tegid poolakad 20ga. Õieti tegi seda pool Poolat: haritud ja enesekindlad linlased. Teine pool Poolat – alevites ja külades, kus inimesed vajavad üksteist ja kus pole võimalust seniseid kombeid hüljata – ei tundnud iseennast enam ära. Kas nii lugupidamatult tohib kõnelda jumalast, perekonnast ja Poola kangelastest? Loopida poriga kirikut ja rahvast? Propageerida homoseksuaalsust? Ja kes maksab kõikide nende filmide eest, kus jumalakartlikke talupoegi kujutatakse vihatud jõhkarditena ?

Just seda halvakspanutunnet Jarosław Kaczyński lõkkele puhub ja ekspluateerib. Tema kampaania võtmesõnaks oli põlgus.Öeldi, et „vasakliberaalidest eliit“ põlgab oma rahvast: nad kujutavat perekonda, usku ja traditsioone kaitsvaid poolakaid kui alaarenenuid, primitiivseid ja ohtu demokraatiale. Aga me ei pea tundma häbi, et me ei talu ei homosid, moslemeid ega feministe. Ja me ütleme seda otse ning keerutamata välja. Meie oleme ju rahvas, õiged poolakad, vastupidiselt neile seal – ja siis kerkib esile üks vastik sõna. Wyksztalciuch on isik, kes tänu oma diplomile arvab alati teadvat kõike paremini kui tõeline rahvas. See on tõlkimatu sõna. Tuupurhoor? Seminarililla? Midagi selles laadis.
TUTTAV VAATEPILT: Noored juubeldavad parteilased ümbritsevad valimispeol hallipäist liidrit Jarosław Kaczyńskit.
PAWEL KOPCZYNSKI/REUTERS/SCANPIX

Säherdune retoorika ei läheks peale, kui tegu poleks tõelise alandamisega. Naiivsusega löödud poola liberaalid – mida saab omakorda seletada upsakusega – valisid tagurlike vaadete vastu võitlemiseks väljanaermise ja häbimärgistamise tee. Samasuguse häbistamise, mida Rootsis prooviti kasutada Rootsi Demokraatide valijate suhtes: me ei pea nendega rääkima, piisab häbistamisest. Ent taktika, mis Rootsis osutus lihtsalt valeks, rabas Poola jalust. Seal väljendab keel peaaegu automaatselt klassivahesid, teeb selgeks, mis on kohane ja mis häbiväärne.

„Päästke demokraatia! Peitke vanaema eest valimissedelid ära!“ kõlas 2007. aasta valimiskampaania ajal. Üleskutset täiendasid memmede pildid, kel peas mohäärvillast kootud baretid. Poola erisuseks on, et ükski feminist ei hakanud vastu, kui naisi kujutati nii totakatena, kellele ei tohiks usaldada valimisõigust. Kuivõrd nad on vanad, kirikuskäijad ning maalt.

Usun, et taibul, kes loosungi välja mõtles, on põhjust kahetseda. „Mohäär“ on saanud veelahkmeks Poola kultuurisõjas. Liberaalide jaoks kehastab see kõike taunitavat: homofoobiat ja rahvalikku vagadust, rassismi ja vastuseisu abortidele, kitsarinnalist natsionalismi ja lihtsaid kombeid, ka nõukaaja nostalgiat, kõike ühes pakis.

Vastuseks sellele said needsamad baretid (tihti puna-valged) PiSile eheda ja rahvaliku Poola sümboliks. Just nemad kaitsevad sündimata elu ja kivisöekaevandusi, seda tõelist usku ja Poola kangelaste mälestust, traditsioone, maa sõltumatust ja kohalike poodide allesjäämist – nihilistide, ökoloogide, euroliidu, liberaalide, feministide ja suurte turgude eest. Kõigi nende halbade ja ebapoolalike nähtuste eest, mille liberaalid on manduvalt Läänelt üle võtnud.

Ma ei usu, et PiSil oleks õnnestunud mobiliseerida rahvas „eliidi“ vastu, kui heade kavatsustega liberaalid ja vasakpoolsed poleks neid sadulasse aidanud. Kui Rootsis keegi räägib, et homofoobia on vaid pööblile omane, siis ühelegi grupile ei lähe see korda. Kui aga Poolas nii öeldakse, kõnetab see miljoneid. Sealhulgas suurt osa tudengeid, kel on külmikus klaaspurgid koduste hoidistega.

Näib nii, et Poola liberaalid ei mõistnud: nad võtsid üle klassiühiskonna. Või et kibestumine on päritav.

Suhteliselt võrdõiguslikul maal nagu Rootsi saab terve tööstusharu kinni panna (kaevandused, laevaehitus, terase tootmine), ilma et vallandatud tunneksid end täielikult lugupidamisest ilmajäetuna. Poolas on teisti: langemise kõrgus, näiteks kohalikust tegijast öövahini, on mõõtmatult suurem.

Poola kaevurite piduriie on nii uhke (kukesulis kiivrid, hõbenööbid), et välismaalased arvavad tegemist olevat ihukaitseväega. Kommunismi ajal olid rasketööstuses viletsad töötingimused, ent palk teistega võrreldes kaunis kõrge, lisaks eelised defitsiitse kauba kättesaamisel, oma puhkekodud, eelkõige aga austus. Nemad olid ju need, kes rajasid sotsialismi – tänukõned, medalid, vastuvõtud, fotod ajalehtedes. Demokraatia ajal said neist pea üleöö armetud üleliigsed statistid porises ja kahjumlikus tööstusharus.

Paaril miljonil inimesel tuli sotsiaalsel redelil allapoole minna, maa sool muutus ühtäkki hädapärast töökõlblikuks. Ilmselt oli see vältimatu. Ent pidi see toimuma nii räigelt, üldsegi arvesse võtmata kukkumise tagajärjel tekkivat valu? Nüüd esitatakse aga arve. Nendeks on rasketööstuses kasutuks muutunud inimesed ja nende lapsed, kes näivad olevat valmis hääletama ükskõik milliste parempoolsete eest, peaasi, et nad lubavad „liberaalidega“ lõpu teha.

Miks nad ei hääleta selle asemel vasakpoolsete eest? Hea küsimus. Pärast oktoobrivalimisi on Poola parlament Euroopas ainukene, mille pinkidelt ei kuma ei punast, roosat ega isegi rohelist. Seimi vasaktiib algab poliitikutega, kellel on Anne Lööfi vaated (Rootsi Keskpartei ehk endise maainimeste partei juht, praegu on nende kepphobuseks madalamad palgad tööturule sisenevatele muulastele – tõlk). Valimistel osales kuus vasakparteid, ükski ei pääsenud parlamenti. Nende ligi kaks miljonit kaotsi läinud häält on peamine põhjus ja seletus, et natsionalistid PiSist said oma 37 protsendiga enamuse. Kuid see ei tähenda, et klassikalised vasakküsimused on päevakorrast maas.

Kui PiS täidab oma lubadused, on kõigi päralt tasuta lasteaed. Vanainimesed saavad kõrgema pensioni ja tasuta arstirohud, õpetajad suurem palga ning paremad töötingimused. Lõpp on polikliinikute erastamisel ja ajutistel töölepingutel. Raudtee riigistatakse taas ning riigitelevisoon tehakse reklaamivabaks. Ning pankadele kehtestatakse erimaks. Lastetoetus tõuseb ja rohkem raha läheb kultuurile.

Terve hulk neid nõudmisi oli ka lõhestatud vasaktiiva parteide programmides. Ent need uppusid lärmi sisse, mis käis kunstliku viljastamise, kooselu, sookvootide ja kiriku poliitikasse sekkumise ümber. Kõik tähtsad küsimused, ent lahtilastud dokitöölise vaatevinklist ilmselt mitte põletavad. Tagantjärele tundub, et see oli otsekui PiSi taktika: provotseerida vasakpoolseid pidevalt vastama just neile küsimustele.

Vahel pole mingit provokatsiooni vajagi. Üht teatrijuhti nörritas, et kardinal Bergoglio valiti paavstiks. Naine oli nimelt kuulnud, et Bergoglio toetas 1970. aastatel Argentiina huntat. Ta ristis paavsti Facebookis kõige labasema sõimusõnaga, mis poolakal on. Kui asi tuli avalikuks, ütles ta, et ei, ta polnud joonud, et see on eraeluline, et ta kahetseb, aga jääb oma sõnavaliku juurde. Ta ei paindu silmakirjalike katoliiklaste ees. See veel puuduks!

Muidugi järgneksid reaktsioonid, kui Rootsi teatrijuht sõimaks mõnda sama austusväärset isikut – näiteks Anna Lindhi (mitme Rootsi sotsiaaldemokraatliku valitsuse minister, viimati välisminister, kes 200. aastal Stockholmis tapeti – tõlk) – samamoodi seksistlikult. Nagu võis arvata, tõsteti häält, et teatrijuht lahkuks oma postilt. Selle järel kirjutasid kakssada kultuuritegelast pika kaitsekirja. Nad kaitsesid teatrijuhi väljendusvabadust, mis muidugi on hädavajalik. Ent neil polnud mingit arvamust tema sõnakasutuse kohta. Nüüd sai täiesti vabalt levitada arvamust, et „eliidile“ pole miskit püha ja et väljendusvabadus on eliidi eesõigus irvitada lihtrahva üle.

See on tänase Poola traagiline dünaamika.

Öeldakse, et ajalugu on juhtumite summa, mida oleks saanud ära hoida. See oli Jarosław Kaczyński, väike, pilkuvate silmadega mees, kes pea kakskümmend aastat tagasi alustas kultuurisõda. Teda tundvad inimesed kahtlevad, kas ta isegi seda kõike usub, mida räägib (Näiteks et need olid poola liberaalid, kes Putiniga kokku mängides korraldasid aastal 2010 Smolenski lähedal lennuõnnetuse. Või et 50 Rootsi omavalitsust juhitakse šariaadi seaduste järgi). Ent tema kinnisideedes on jõud ja ta on meister tüli norima. Tema meetodiks on maksimaalne vastandumine.

Kahjuks ma arvan, et see on õige diagnoos. Ise võin lisada, et Kaczyński saab kõikidest teistest paremini aru, millised on Poola psühhoosid ja kompleksid. Nii hästi, et tal tegelikult õnnestus provotseerida terve hulk ausaid poliitikuid poriloopimisest osa võtma. Tema sünge muinasjutt näeb välja järgmine.
TUNNEB POOLAKAT: Jarosław Kaczyński saab kõikidest teistest paremini aru, millised on Poola psühhoosid ja kompleksid
KACPER PEMPEL/REUTERS/SCANPIX

Poola pole kunagi kommunismist välja saanud. Salapakti kaudu „liberaalidega“ (mille nad sõlmisid juba 1989) jätkavad kommunistid Poola juhtimist, nüüd vahendjate abil. Nende agenda: säilitada võim, et hästi elada ja vältida vastutust. Nende vahendid: intriigid ja mahhinatsioonid (kes teab,vahest ka mõrvad) ning rahva enesetunde ja kultuuri õõnestamine. Tööriistad: neoliberaalne teooria, Pride’i paraadid, feminism, „sugude ideoloogia“, ateism ning Poola ajaloo, kiriku ja traditsioonide laimamine.

Järelikult on liberaalide viga selles, et nad on tegelikult Poola vastu. Vast on nad Saksamaa teenistuses? See seletaks, miks nad tõstavad kilbile Jedwabne, kus poola talumehed mõrvasid aastal 1941 oma juutidest naabreid. Kas nad tegelikult tegid seda?

PiSi programmi kohaselt oli tegemist „maailmamõõtu“ skandaaliga, kui Poola riiklik televisioon rahastas mängufilmi „Pokłosie“ („Järellõikus“), mis seda lugu kujutas. Nüüd olgu lõpp säherdust sorti laimul! Televisoon toetagu selle asemel õpetlikku kultuuri nagu klassikaline kirjandus, teater ja rahvatants.

Naine, keda kohtasin Varssavis, ütles, et tasus küll tulla valitsusevastasele demonstratsioonile Poola lipuga. Kas lipu kandmist saab valesti mõista? Viimati, kui ta sellega vabaduse tähistamiseks lehvitas, oli aasta 1989. Pärast seda on vaid neonatsistid ja jalkahuligaanid rahvusvärvidega vehkinud. Ja nüüd siis Kaczyński toetusrühmad. Naise mõõt sai täis.

Tuli välja, et paljud teised mõtlesid samamoodi: „Me ei saa neil lasta lippu kaaperdada!“ Nüüd on sümbolite sõda täies hoos. (Mõelge selle peale, kui näete lippudega lehvitavaid poolakaid. Võib-olla nad demonstreerivad natsionalismi VASTU.) Peaminister Szydło markeeris oma patriotismi sellega, et võttis hoonelt maha Euroopa Liidu lipu. Kui Szydło alustas kõnet mõttega, et televisooni tuleb nimetada rahvuslikuks, mitte avalik-õiguslikuks, deklareeris näitleja Krystyna Janda, et ta on Poola, aga mitte „rahvuslik“ artist.

See ennustab halba, sest eesliidet „rahvus-“, mis pikka aega on Poolas olnud neutraalne (näiteks „rahvusmuuseum“), hakatakse täitma religioosse-etnilise sisuga.

Kuhu on Poola minekul? Tegelikult just praegu tundub, et minnakse õiges suunas. Massimiitingud repressiivsete seaduste vastu on mitte üksnes demonstratiivselt rahumeelsed. Need on lausa ülemeelikud. Relvitukstegevad plakatid („Jarosław, võta üks klähv!“), ei mingit sõimu, rohkem nalja kui kurje sõnu. Rahvas otsekui tahaks distantseeruda tervest kultuurisõjast. Just see võib osutuda Jarosław Kaczyński suureks valearvestuseks. Kes teab, tema saatuseks võib saada võimult mahanaermine. Poola on üks väheseid maid, kus midagi säherdust on võimalik.

Tõlkinud Eimar Rahumaa. Lugu ilmus esmakordselt Rootsi ajalehes Dagens Nyheter 20. veebruaril.