Kinosaurus FIlm

Eesti kinos on juhtunud imeline asi. Publikut hariva „1944” ja naerutava filmi „Klassikokkutulek” kõrvale tuli „Päevad, mis ajasid segadusse”, mis suutis panna ühiskonna meenutama lähiminevikku. Tõnu Karjatse oma löövas arvustuses siinsamas Eesti Ekspressi Areenis nimetab filmis seiklevaid alevipoisse rullnokkadeks. Rullnokad, keda Rasmus Merivoo pilab oma „Tulnukas”, olid uue noorsoo agressiivseim kiht, kuid laiemas plaanis väljendasid nad üheksakümnendatel aastatel kättesaadud vabadust. KGB oli läinud, mente kohtas harva.

Karjatse teeb õigusega viite inglase Danny Boyle'i „Trainspottingule” (1996). “Trainspottingus” on tehtud nähtavaks noor põlvkond. Tegelased pole enam üksikud hälvikud, keda kohtame ka peavoolukinos, vaid neid esitatakse kui uut generatsiooni. Lähtutud on narkarite rühmavaimust – kui sa oled juba kord valinud uima-vaimuilma ja pead seda tähtsamaks kui perekonda, tööd ja seksi, siis on sulle oluline, et ümberringi oleksid sõbrad samast maailmast. Just kamraadlikkus, seltsimehelikkus tõuseb generatsiooniküsimuseks ja paneb paralleele tõmbama biitnikega kuuekümnendaist. Ka biitnikud eitasid konventsionaalsust ja arendasid hävitavat ühiskonnakriitikat. Salingeri “Kuristik rukkis” ja Osborne’i “Vaata raevus tagasi” on “Trainspottingu” eelkäijad. Kuid neist erinevalt on “Trainspottingus” tegemist kollektiivse protestiga. Siin tegutseb grupikangelane. Nii kohutavat põlvkonna enesehävituslikkust pole arvatavasti veel nähtud. Kui biitnikud protesteerisid kehtiva elukorralduse vastu elamisväärse elu ja rõõmu nimel, vahel ka lihtsalt härraslikkusest, siis “Trainspottingu” peategelane läheb kaugemale: “Ma valisin mitte valida elu. Ma valisin midagi muud. Ja põhjused? Põhjuseid ei ole. Kes vajab põhjuseid, kui sul on heroiini.” Selle filmi teine veelahe jookseb pintsaklipslaste ja luuserite vahelt. Nii algul kui ka lõpus. Filmi raamis eitab peategelane karjääri, tööd, pesumasinaid, hambakindlustust, elektrilisi konserviavajaid jms establishment’i kuuluvat. Võitjate külmale egoismile vastandub luuserite sõprus. Tõsi, selle peategelane küll reetis, taibates, et see ei vii kuhugi. Film paneb küsimuse alla nii pintsaklipslaste kui ka narkarite maailma ja suunab otsima midagi kolmandat: milline siis on see maailm, kus elame? See elatav maailm?

„Päevade” tegelased on oma äsjaleitud vabadusega kimpus. Küsimust, milline see uus kapitalistlik maailm on, kuhu nad on sattunud, kuidas sellest aru saada ja selles elada, neil veel ei ole. Nad ei tea sedagi, kes nad ise on ja mida elult ootavad. See-eest on noorte inimeste elurõõm, puhas energia, kamraadlus, grupikuuluvus. Ja muidugi ka kaklused, kuis siis muidu. Valitseb tunne, et ollakse vaba, et võidakse teha mida tahes, sest just nüüd algab uus ajastu. Vanad piirangud ei kehti enam. Ela, lõbutse. Kasiinosid Ruumeti filmis veel pole, narkootikumid aga küll.

Filmi kannab hoogne rütm ja ärevus. Vaadates neid uljaid, vabadusjoovastuses poisse ja tüdrukuid, kes tümpsu saatel autodega ringi kihutavad ja pidu panevad, tajud iga närviga, et kohe-kohe juhtub õnnetus. Ja juhtubki. Üks noormees reanimatsioonis, teine kaelakipsis, lömastatud auto, mis kihutanud vastu puud. Ainsad, kes veel minevikuga sidet hoiavad, on puud, on mets, kuigi ka nemad on järjest kaitsetumad metsavaraste ja saekaatrite ees.

Film hoogsus ja Janika Sillamaa „Lootus” paneb vaatajalgi vere vemmeldama. Koduteel aga hakkavad kimbutama meie igapäevaga seotud küsimused. Kas meil on lootust? Kas vana Euroopa, vana maailmakord oma Trumpide ja Putinite, rahvasterände, EL nõrgenemise, rahvusriikide hääbumise, enneolematult suurte lõhedega sissetulekutes (0,1% ülirikkaid versus kõik ülejäänud), fassaaddemokraatia, kõrgelt arenenud poliittehnoloogia ja demagoogiakunstiga, terrori, vee- ja õhupuudusega jne – jätab ruumi lootusele? Kas tänased noored on need, kes saavad aru, mis toimub, kes nad on ja kelle hulka kuuluvad? Või on 90ndate kaos, segaduste aeg tagasi – seekord mitte tuttavlikus alevikolkas, vaid globaalselt? Kas saab loota, et sellest kaosest kasvab välja uus kord, uus algus? Ja milline? Mida mõtleb uus põlvkond, tänased kahekümnendates aastates noored? Mis on neile tähtis? Mida nad elult tahavad? Aga võib-olla mingit põlvkonda enam polegi, on omaette indiviidid ja nende grupeeringud – erinevad usutunnistused, erinevad maailmad, erinevad elulootused?

Jääme ootama Triin Ruumeti uusi filme.

LOE KA: "Päevad, mis ajasid segadusse" - jõuline nagu lõuahaak