Andres Putting

Põhjust selleks annab hiljutine lugu paadunud kurjategija Jan Talirannaga (26), kes ärandas auto, peksis üht inimest kaks korda ning murdis koos kambajõmmidega ühes Tallinna kodus ukse maha, varastade sealt jalgratta, sülearvuti ja televiisori. Tema patutegude kirjeldamiseks kulus mitu toimikut.

Prokuratuur soovis mehe karistamist lühimenetluse kaudu – sel juhul ei pea tunnistajaid kohtusse kutsuma ja protsess ei veni pikaks. Võidab ka kurjategija, sest lühimenetluse puhul arvatakse automaatselt kolmandik karistusest maha.

KOHTUNIK MERLE PARTS: Karistuse mõistmisel peab kohus kahtlemata võtma arvesse ka isikut iseloomustavaid asjaolusid.
Taavi Arus

Selle plaani lasi aga Harju Maakohtus põhja kohtunik Merle Parts, kes lükkas mullu 16. detsembril lühimenetluse tagasi. Ta kirjutas oma määruses, et „karistuse mõistmisel peab kohus kahtlemata võtma arvesse ka isikut iseloomustavaid asjaolusid“.

Taliranna CV on päris kole: kriminaalkorras oli teda juba karistatud kolmel korral ning tal oli kaelas 17 kehtivat väärteokaristust.

Parts märkis, et „süüdistatava näol on tegemist isikuga, kelle suhtes ei ole lühimenetluse kohaldamine, s.o. põhikaristuse vähendamine ühe kolmandiku võrra, põhjendatud“.

Määrus oli selline, mida ei saa vaidlustada.

Prokuratuur proovis Taliranna kriminaalasja kaks korda varemgi lühimenetlusega lahendada. Esmalt mullu kevadel, kuid Talirand ei ilmunud tookord istungile. Seda tõlgendati lühimenetlusest loobumisena. Suvel saadeti Talirand uuesti kohtusse. Siis määrati talle kohtupsühhiaatriline hinnang. Kuna lühimenetluses ei tohi materjale toimikusse lisada, kukkus lühimenetlus uuesti läbi. Kolmandat korda põrkus asi kohtunik Parsti vastuseisule.

Kuid see ei tähendanud veel prokuratuuri täielikku põrumist. Parts andis juhtnööri, kuidas edasi käituda. Ta viitas ühele Riigikohtu otsusele, et prokuratuur võib asja uuesti kohtusse saata üldises korras ehk taotleda kriminaalasja täiemahulist arutamist.

Prokuratuur ei andnud aga alla ja proovis lühimenetlusega õnne järgmise kohtuniku juures. Selleks sattus Anne Rebane, kes töötab Partsi naaberkabinetis.

4. jaanuaril lükkas ka Rebane lühimenetluse taotluse tagasi.

Temagi viitas Riigikohtu seisukohale, et prokuratuuril on lühimenetlusest keeldumise korral võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras.


Kolmanda kohtuniku Leo Kunmani puhul Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Silvia Kruusmaa enam lühimenetlusega ei riskinud. Seekord võttis Talirand patud omaks ja oli valmis 11 kuuks trellide taga istuma. Kunman kinnitas kokkuleppe 19. jaanuaril.

Võimalik, et kokkuleppega sai Talirand sama suure või isegi väiksema karistuse kui lühimenetluse puhul. Oluline on selle loo puhul hoopis prokuratuuri suhtumine – isegi selgete juhiste saamisel proovis riiklik süüdistaja käituda teistpidi ja läbi suruda oma tahet. Kohtunik Rebane märkas seda, kuid teinekord võib sarnane nipp läbi minna. Selline suhtumine õiguse mõistmisele au ei tee.

Prokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas ütles Ekspressi kommentaaripalve peale, et lühimenetlus oli parim viis Taliranna asja lahendamiseks. Ta lisas, et nii lühi- kui ka kokkuleppemenetluses loobub süüdistatav mitmetest olulistest õigustest. Näiteks minetab ta õiguse taotleda oma tunnistajate kutsumist kohtusse, ei saa küsitleda süüdistaja tunnistajaid ning piiratud on ka võimalus maakohtu otsust edasi kaevata.

Kallase sõnul polnud Kruusmaal mingit kava kohut ninapidi vedada. Küll aga imestas abiprokurör, miks sobis lühimenetlus kohtule kahel esimesel korral, edasi aga mitte.

Ehk prokuratuur on endiselt kindel, et käitus parimal viisil.