Ja juhtuski, mida viimastel päevadel kardeti – uut Saksamaa valitsust ei õnnestunudki moodustada. Nädalaid kestnud koalitsiooniläbirääkimised kulgesid pingeliselt ja aeglaselt, ikka lükati tulemuse väljakuulutamist edasi, istuti koos öötundidelgi ja lasti revolverreporteritel palju tunde vihma käes asjata oodata. Südaööl vastu esmaspäeva sai rahvas teada, et „Jamaika koalitsiooni“ ei tule. Nime sai potentsiaalne valitsusliit Jamaika lipuvärvide järgi, mis juhtumisi langesid kokku läbirääkivate nelja partei omadega: must (kristlikud CDU ja CSU), kollane (liberaalne FDP) ja roheline (rohelised) järgi. Senise kahe suurema rahvapartei, Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU( ja sotsiaaldemokraatide (SPD) „suure koalitsiooni“ jätkamine polnud enam võimalik, sest rahvas oli sotsid maha valinud. Kuid tulemuseks kujunes mitte Jamaika, vaid „ei-maika“. Mille üle ei tule imestada, sest nimetatud parteide riigikuvand ja nägemused on väga erinevad. Liberaalid olid lõpuks need, kes läbirääkimistelt minema astusid, põhjendades, et pigem jätta valitsemata kui valitseda kehvasti. Ent tümitada ainult FDPd koalitsiooni põhjalaskmise eest, mida üleüldises süüdlaste otsingus parajasti tehakse, pole õige.

Nagu ei saa künnihobuse paariliseks rakendada traavlit – ühe näitena võimatutest kooslustest –, nii ei klapi rahva eelistatud nelja suurema partei tulevikunägemused omavahel kokku. Poliitiliste partnerite koostöö edukus tuleneb aga ainult nende kompromissivalmidusest. Sõnades näitasid kõik neli valmisolekut, kuid kokkuleppe sõlmimisel ajasid kaela kangeks. Kulus aega, enne kui rohelised, kellele igasugune uuspagulaste arvu piiramine on vastuvõetamatu, nõustusid kvoodiga 200 000 inimest aastas. Lisades kähku tingimuse, et perekondade järeletulemine kvoodi hulka ei kuuluks. Ka ajutise elamisloaga pagulased, peamiselt süürlased-iraaklased, peavad saama perekondi Saksamaale kutsuda. See nõue tegi CSU suure kristliku südame väikeseks ja kõvaks. Mõni kommentaator osutabki, et just need 50-60 tuhat imaginaarset naist ja last jätsid Euroopa tähtsaima riigi valitsuseta. Sedasama väidetakse ka liberaalide ettepaneku kohta lõpetada solidaarsusmaksed uutele liidumaadele. Parteijuht Christian Lindner väidab, et partnerid poleks nagu ettepanekut kuulnudki: „Meid valiti ju selleks, et muudaksime senist valitsemissuunda ja -eesmärke. Midagi ei osutunud võimalikuks. Kellelegi ei tohi ette heita oma põhimõtetele kindlaksjäämist, meie kaasa arvatud.“

Angela Merkel
Angela Merkel Foto: Euroopa Liit
Valitseb arvamus, et suurim kaotaja on Angela Merkel. Tema polnud uutele ideede suhtes paindlik, vaid püüdis uute partneritega loodavas koalitsioonis läbi suruda vana poliitikat. Tegelikult tuli Merkelil palju kompromisse teha, suhted Baieri sõsarparteiga (CSU) läksid üksvahe peamiselt pagulaste küsimuses õige teravaks. Baierlased panid paika ülempiiri, samuti kriminaalide riigist välja saatmise ja kodumaale tagasilennutamise. Rohelised, kes omakorda tegid järeleandmisi pruunsöe kaevandamise lõputähtaegades ja kliimakaitse plaanides, ei saanud CSUga loomulikult nõustuda. Muide, alles hiljuti sai roheliste ettepanek kolmanda soo osas Saksamaal seaduseks: tänu neile ei pea keegi enam defineerima ennast kas mehe või naisena, vaid tohib end tunda... jah, kolmandasoolisena. Eks oli ka viimane aeg nii üldvajalikku poliitilist algatust seadusena kinnitada.

Segadus on praegu mitte ainult poliitikute, vaid ka valijate peas. Analüütikud hoiatavad, et läbirääkimiste nurjaja saab tulevastel valimistel kõige vähem hääli ja hoiatavad sellega juskui erakorraliste valimiste mõtte eest. Esmaspäeva öösel levitas oma seisukohta haleda (kõigi aegade kehvema) valimistulemuse pälvinud SPD liider Martin Schulz, kelle meelest uusvalimised on ainuõige samm: sotsid pole nõus ei suure koalitsiooniga ega taha asendada üht senistest koalitsiooniläbirääkijatest. Uued valimised on aga refrään, mis paljude poliitikute tekstidest läbi kõlab, rohelised pakkusid isegi juba lihavõtteid tähtajaks. Ju siis loodavad kõik paremaid tulemusi kui viimati. Sinnani jääb riigiasju ajama vana valitsus, lisanimega „ajutine“.

Need parteid, kellega Merkel koos valitseda ei taha – valijaeelistuste kolmas AfD (Saksamaa alternatiiv) ja Vasakpartei – peavad „Jamaika“ nurjumist positiivseks. „See tähendab, et meil on mõju. Merkel on saanud märguande, et tal tuleks kantsleriamet maha panna“, teatas Bundestagi AfD fraktsiooniesimees Alexander Gauland. Tema meelest on eriti hea, et rohelised valitsemisvastutust kandma ei hakka. Ka Vasakpartei liider Sara Wagenknecht ei varjanud rahulolu „kodanlike“ parteide koostöö nurjumise üle ja loodab, et rahvas uutel valimistel seda ei unusta.

Saksamaa majandusringkonnad kurdavad, et on pettunud poliitikutes ja ennustavad peatseid probleeme ettevõtjatele. Juba kukkus eurogi Jaapani jeeni suhtes kahe kuu madalaimale tasemele. „See pole viimane langemine,“ hoiatas Saksamaa tööstus- kaubanduskodade liidu president Eric Schweizer.

Esmaspäeval tuli president Frank-Walter Steinmaieril öelda harvaesineva selgusega s6nu, mis sisaldasid fundamentaalset kriitikat kõigi erakondade, ka tema enda kodupartei SPD pihta. Ajakirjanikele esinedes ütles ta, et pole võimalik valitsuse moodustamise ülesanne lihtsalt valijatele tagasi anda. Valijate meelepaha on mõistetav, sest nad tahavad valitsust ja see jäi neil saamata. Kõik parteid peavad praegu oma seisukohad uuesti üle vaatama. President ootab valmisolekut kõigilt ja loodab, et valitsuse moodustamine siiski veel aset leiab. „Kellele on antud poliitiline vastutus, ei tohi seda niisama käest lasta,“ oli tema juhtmõte. Sondeerimisvestlustest kõrvale jäetud ja valitsusläbirääkimisi seni üleoleva pilkega kommenteerinud sotsiaaldemokraadid olgu valmis üht „Jamaikasse“ kuulunuist asendama.