Ivo seevastu tõdeb, et tema kodu on Inglismaa.

Suur osa vabast ajast möödub Ivol, Ivaril ja ülejäänud kahel vennal sporti tehes. Nad kõik on ühe moega – laiad õlad, mida rõhutab kitsas T-särk, jämedad käsivarred, pöetud pead. Keegi neist ei suitseta.

Ivo töötab Inglismaal kahel kohal. Seitse aastat on ta pidanud ööklubis superviisori ametit, paar kuud tagasi läks tööle ka farmaatsiatehasesse. Kuus teenib kokku 1500 naela. Ivo ja Kristjan teevad kõvasti tööd ning sõidavad mõlemad uute autodega. Peres on kokku neli autot, neist kõige vanem on vanematel.

„Kas ma Eestis saaks endale sellist elu lubada?“ küsib Ivo. Tal on juba kaks poega, seitsmekuine Keylan ja kolmeaastane Kayson Kyle. Lapsed on Briti alamad ja vanem poiss räägib ainult inglise keelt. Ka Ivo ise püüab järgmisel aastal Briti kodakondsust taotleda.

„Eestis oli mul elu nii raske! Pidime heina tegema, kartuleid rohima – kartulipõld oli kümme kilomeetrit otse ja vasakule ja paremale. Ainult põld ümberringi. Ma ei saanud laps olla, alles siin sain olla laps,“ naerab Ivo. Tal on ainsana puhas eesti keel, noorematel vendadel lisandub inglise aktsent. „Pidime 30 külmakraadiga metsas puid saagima, kaevus oli vesi külmunud. Loomi... ma vist vihkan neid, sest oleme neid nii palju talitanud.“
2001: (vasakult) Aivo ja Anne-Ly lastega, ees Maarja, Külli-Monika (süles), Heino, Ivar, Enelin, Kristjan, Ivo, Signe. (taga seisavad vasakult) Aivar, Kristel, Silver, Helena.
UUS ELU HULLIS: Suitsud ütlevad enda kohta hullud Hullis (vasakult) Aivo, Anne-Ly, Ivar, Külli-Monika, Maarja, Ivo, Heino, Kristjan ja perekonnasõber Paul.
SIIN ON PAREM: Kas me saaks endale Eestis sellist elu lubada, küsivad Ivo ja Ivar.
NELI VENDA: (ülalt) Ivo, Kristjan, Ivar ja Heino.