Ojaveride ateljee ja kodu Laulasmaal on saanud mõnes mõttes lausa kohtumispaigaks: seal on peatunud ja töötanud mitmed kunstnikud, alates Eesti tudengitest kuni välismaa nimekate kunstnikeni. Sel aastal valmistub Terje Ojaver Eesti Kujurite Ühenduse aastanäituseks Vaalas, isikunäituseks Türi kunstigaleriis ja plaanib minna Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele publikupreemiat püüdma.

Kuidas tuli mõte õppida skulptuuri? Mis selles erialas paelus?

Kunstnikuks tahtsin saada juba 5. klassis, kui kirjutasin sellest soovist klassikirjandis. Mulle joosti salmikutega järele, et Terje, joonista palun pilt. Mul oli lausa järjekord Punamütsikese ja Saabastega Kassi joonistuste järele. Pakkusin välja ka, et joonistan hoopis kolm põrsakest, aga seda ei tahetud.

Tegelikult mind alguses skulptuur nii väga ei huvitanudki. Tahtsin minna õppima disaini, mis oli toona väga popp. Tegin kaks aastat eksameid, aga sisse ei saanud. Siis tegin hulljulge katse minna õppima maali, kuhu muidugi sisse ei saanud. Seejärel mõtlesingi, et kuradile disain, ma olen inimene, kes armastab maad ja loodust, palju kihvtim oleks õppida skulptuuri! Läksin sinna katsetele, esimesel aastal ka sisse ei saanud, kuid kompa eest pandi mulle hindeks viis ning see innustas ja andis julgust. Tol ajal oligi ERKIsse sisse saada ääretult raske. Kujutavatele erialadele võeti kolm inimest ja üks nendest oli väljastpoolt Eestit mõnest “vennalikust” liiduvabariigist. Lõpetasin keskkooli noorelt ja ilmselt olingi lõpetades üsna totu. Selleks ajaks, kui otsustasin skulptuuri õppima minna, olin küpsem inimene ja teadsin kunstist rohkem.
Tõnis Jürgens

Kuidas käis toona õppimine ja mis on muutunud võrreldes tänasega?

Mati Varik oli minu viienda kursuse juhendaja ja kuuendal kursusel valisin ta diplomitöö juhendajaks. Varik mõjutas just oma isiksusega ja töösse suhtumisega. Ta oli väga sümpaatne inimene, keda tasuks kindlasti rohkem tunnustada ja meenutada, kuigi ta tegi punaskulptuure, mis oli aga toona tavaline. Teine, keda tasuks kindlasti tunnustada ja meenutada, oli kateedri juhataja Olav Männi. Juba tollel ajal ütles ta, et on vaid aja küsimus, kus masinad ja robotid hakkavad skulptuuri tegema. See oli 1980ndate alguses! Õppisin niisiis teadmisega, et need ajad ei ole enam kaugel. Kuigi tegelikult läks muidugi lausa ligi 40 aastat, enne kui 3D-printimine tuli.

See, kuidas õppimine käis, on kardinaalselt muutunud. Olen õpetanud pikalt animatsiooni- ja stsenograafiatudengeid Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Kunstikoolis skulptuuri kõikide erialade tudengitele, ka joonistamist olen õpetanud. Meie ajal oli statistiliselt iga üliõpilase kohta üks koosseisuline erialaõppejõud, nüüd on õppetoolis heal juhul kaks-kolm koosseisulist õppejõudu. Joonistamistund oli igal hommikul neli tundi, sama palju oli modelli modelleerimist pealelõunal. See kõik kestis viis aastat järjest, mis oli ikka korralik trenn. Lisaks olid näiteks kuu aega kestvad vaatluspraktikad Leningradis ja Tšehhoslovakkias, paekivi, graniidi ning valutehnikate praktikumid. Saime korraliku klassikalise akadeemilise hariduse. Enam seda öelda ei saa. Vabaülesandeid teevad üliõpilased isegi päris teraselt, kuid käeline tegevus on alla käinud. Alates joonistamisest – mõni joonistab nii nagu mina viiendas klassis. Üliõpilasele on isegi piinlik öelda, et see asi tahab siin vormiliselt viimistlemist ja soovitada kasutada neid võtteid, mida ette näitasin. Ma ei kujuta ette, et oleksin julgenud õppejõule öelda: aga mina olen oma tööga rahul, pane hinne ära. Ma tahtsin õppida! Võib-olla oli suure konkurentsi tingimustes õppimine intensiivsem. Samas peab ütlema, et praegu on palju rebimist üliõpilaste pärast, oma osakonda tahetakse saada tugevat kontingenti, helgeid päid.

Tegid 1990. aastatel koha- ja materjalispetsiifilisi installatsioone, mistõttu on sind nimetatud ka ökokunstnikuks. Näiteks töö Tallinna Botaanikaaias (1998), kus katsid maa lainetava muruvaibaga, või näiteks Kuressaares, kus lasid talvel lossitiigist eemaldatud ja külmhoones säilitatud jääkuubikud kevadel tiiki tagasi (2001). Mis sind loodusega seob?

Tõnis Jürgens
Tegelikult olen sündinud linnas, aga õnneks on loodus olnud alati küllalt lähedal. Päris väikese algkoolilapsena ei tahtnud ma teiste lastega õue mängima minna, pigem kondasin üksinda ja kiskusin võib-olla mõnel kärbsel jala alt ära, tundes end sellepärast väga süüdi. Lugesin palju ja keskkooli ajal hakkas mind huvitama eksistentsialism. Sellest ajast hakkas kujunema küsimus, et – ateistid, nagu me siis kõik olime – mis on meie jumal? Ikka ainult ümbritsev loodus, keskkond ja päike, mis paneb kõik toimima. Just see loodusega harmoonias elamine on mind inspireerinud.

Sealt tuli ka äratundmine, et ma ei taha liiga palju toota. Kui teha objektilist asja, peab see olema väga läbimõeldud. See on ka praktiline küsimus: kui pead ikka väga kallist hinda maksma, kas või füüsiliselt – valad pronksi või raiud kivist –, siis ei saa see tulla lihtsalt nii, et ah, tuli mõte, teen ära. Parem tooda juba midagi sellist, mida loodus ise suudab ära utiliseerida. Sealt tuligi minu maakunsti periood ja teemad. Minu jaoks on alati oluline vastutus. Kui paned midagi kasvama, pead tema eest hoolitsema. Kuni selleni, et kogu planeedi heaolu sõltub sinust endast. See, et midagi juurde ei pea tootma, on juba iseenesestmõistetav. Seetõttu oligi mul kokkuvõtteks hea meel, et ma disaini õppima ei läinud – et anda tööd mingite plastikvidinate miljonilistes tiraažides valmistamiseks. Parem teha skulptuuri või veel parem, mingit looduseasja. Sellega tegeledes saad täiesti suurepärase naudingu. Vähe sellest, loodus sunnib puhkama igasugu argisusest ja töömuredest. Võib-olla seetõttu, et mul siin Laulasmaal nii palju aiaga tegemist on, polegi ma viimasel ajal maakunsti teinud. Sel aastal kutsuti küll ühele landarti üritusele Hollandisse, aga ma pole kindel, kas lähen. Aeg hästi ei sobi ning ka uudishimu ressurssi jääb iga aastaga vähemaks, et kuhugi uude kohta minna, raha taotleda, oodata mingeid summasid ja suhelda uute inimestega.

Võiks öelda, et paljud, ehk isegi enamik sinu teoseid põhineb autoportreedel. Millest see tuleb?

Silikoonkujudeni jõudsin tegelikult filmidele tellimustöid tehes. Üks neist oli “Karu süda”, kuhu vajati kahe uppunud lapse kuju. Siis ma avastasingi ägeda uue materjali – silikooni, mis jääb nahatooni ja mõjub realistlikult. Tegin ühele näitusele teose, kus kasutasin kunstnik Peeter Linnapi peast võetud vormi, muutsin seda natuke ja tegin sellest hoopis vana naise pea. Kuid Peetri käest ma ei küsinud, kas võin tema pead oma skulptuuri jaoks kasutada, ja nii tekkis eetiline konflikt, tundus, et olen kuidagi jultunud – võtad kellegi elusa inimese maski ja teed temast vanaeide. Otsustasin, et kui mul on edaspidi midagi figuraalset vaja teha, siis ma pigem kasutaks ennast. Neid probleeme ja teemasid, mida enda kaudu käsitleda, hakkas tulema laviinina ja tegelikult ongi neid ju nii palju. Samas, vaatamata sellele, et olen rollitäitja, peab teos olema ikkagi võimalikult üldistatud. Mul võib ju olla isiklik suhe minu näoga kujuga, aga see ei ole ju primaarne. Oluline, et sõnum poleks ainult naiste jaoks, vaid üleüldiselt. Paljud oma teosed olen deponeerinud Purku huumorimuuseumi. Nad ise palusid, ja eriti paljude omanäolistega ei jaksagi koos elada.
Tõnis Jürgens

Figuraalset asja on mulle eluaeg teha meeldinud. Eriti tore on modelleerida savist ja põlistada mingi kuju igavikulisse materjali. Töötada kontseptuaalselt ja samal ajal emotsionaalselt. Miks peab olema nii, et kontseptuaalne kunst on emotsioonist vabastatud? Võin teha vabalt kontseptuaalset kunsti, milles on aade, emotsioon, personaalsus. Miks ta peab olema imaginaarne ja persoonitu? Kui olen tööd tehes jõudnud arusaamisele, millist materjali teoses kasutada, tekib kohe hea tunne, mis on väga vabastav. Mulle meeldib tekitada materjalides intriige, näiteks olen kasutanud koormakatet, aga samas andnud sellele elegantse kleidi vormi, teinud krooked, voldid, nagu kõrgmood. Eks näitusel käib samasugune kunsti haute couture’i eksponeerimine nagu presidendi vastuvõtul, kus näidatakse moekunstnike loomingut.

Pead oluliseks, et sõnum poleks tähtis ainult naiste jaoks. Ometi tahaksin rohkem teada naiskogemuse kohta sinu kunstis. Milline see naiskunstniku kogemus siis on, võrreldes meeskunstnikuga?

Tõnis Jürgens
Möödunud aasta kõige toredam kunstiuudis minu jaoks oli Lubaina Himidi Turner Prize’i võit. Minust veel aasta vanem ja naine! Teised esinominendid olid ka naised. Osa minu töid on peetud meeskunstnike tehtuks, eriti videoinstallatsioone, mis on veider. Kõige rohkem häirib mind paljude meeskunstnike puhul, kui tahetakse iga hinna eest olla hästi härg isane kunstnik. Jüri on näiteks teinud küll suhteliselt esteetilise, kuid megamõõtmetes naise suguorgani. Mulle ei meeldi selline vastandlikkus ja sooline vastandamine ning itsitamine oma nilbe nalja üle, eriti kui seda tehakse naiste kulul. Just see ärritab kõige rohkem. Kunst, mida meeskunstnikud teevad selleks, et šokeerida kedagi, et näidata, kuidas temal on julgust teha midagi rõvedat ja nilbet. See pole naljakas, vaid groteskne, rõve, irvitav. Muidugi võib öelda, et selline ongi elu, aga eetilist piiri ja vastutust peab suutma siiski säilitada. Absurdne on ka see, et maailmas on siiani kunstnike sooline palgalõhe, mehi eelistatakse endiselt. Vahest sellepärast on feministlikud naiskunstnikud astunud šokeerivale püksid-jalast-püünele?

Tartu Kunstimuuseumi kogusse kuuluvad Anu Põdra “Ruum minu ihu jaoks” (1995) ja sinu “Minu ruum – meie aeg” (2000), millel on sarnane pealkiri. Kas võib olla, et teosed tegelevad ka sarnaste teemadega?

Anu Põder oli kunstnikuna minu eeskuju küll. Kuid see konkreetne töö ei sündinud Põdra mõjutusel ega isegi sama teema edasiarendusena. Minu töö tuli samast ökokunsti ja taaskasutuse suunast. Põhilise ajendina mäletan ideed, kuidas keerata sisemus väljapoole: luustik ja luud on inimese sees, aga kuidas tunnetada seda oma ümber? Katoliiklikes maades on ajalooliselt ju luudest ja soolikatest kaunistusi ja isegi kabeleid tehtud. Tegin lehmaluudest ruumi esialgu Tartu Kunstimuuseumi näitusele, mille nimi oli “Hingede aeg”. Kui tuli uudis, et muuseum tahab töö ära osta, seati mulle ainsaks tingimuseks garanteerima, et rotid minu teost hoidlas nahka ei paneks. Need head rasvased kondid oleksid neile väga isuäratavad olnud. Siis mõtlesin, et mis seal ikka teha, pean kondid uuesti ära töötlema. Keetsin neid alul oma Lasnamäe korteris 16. korrusel ja siis uuesti kaltsineeritud soodalahuses Tartu Kunstikoolis öösiti suurtes tekstiiliosakonna värvipottides. Sain sealt nii palju kondiüdi, kõõluseid ja rasva, et mu toonane koer sõi priskelt hea mitu kuud.

Oled teinud skulptuuri avalikku ruumi, näiteks 2004. aastal Laidoneri ratsamonumendi. Samas räägitakse meil palju sellest, et avalikus ruumis on vähe skulptuuri ja kunsti üldisemalt. Milline on hea monumentaalskulptuur?

Monumendil peab olema sotsiaalne tellimus. Ma ei mõtle sellega, et peaks olema mingid gallupite põhised, vaid et sa ise ja teised inimesed vajaksid seda. Monument võib olla ka abstraktne, ilma figuurita, täiesti kontseptuaalne ja väga mõjuv, mõtlemapanev. Minu jaoks on monumentide monument Vietnami hukkunute memoriaal Washingtonis, kus tõesti tunnetad, et kivist õhkab inimlikku soojust ja see töötab emotsionaalselt. Sorose aastanäitusel näidatud teoses “Eesti kui märk” proovisin samuti soojusega mängida. Ka Kekkoneni monument Helsingis on suurepärane, samuti Eestis Maarjamäe memoriaal. Eestis, eriti Tallinnas on väga vähe skulptuuri, aga eks see ole märk meie rahanappusest ja kitsikuses elamisest. Loodetavasti protsendiseadus parandab olukorda.
Tõnis Jürgens

Kuidas on kooselu kunstnik Jüri Ojaveriga sinu loomingut mõjutanud ja vastupidi? Jagate ka oma Laulasmaa ateljeed. Kuidas koos töötamine välja näeb?

Kohtusime 1978. aastal, abiellusime 1980. aastal, varsti saab meil 40 abieluaastat täis. Ei saa eitada, et kooselu ei mõjutaks − ainest minu loominguks jagub külluses. Vastupidi on kindlasti ka. Koos töötada me väga ei saa, pigem on ikka nii, et üks on üleval korrusel tööruumis ja teine all eluruumides, aias või väliateljees. Meil on juba printsiibid niivõrd erinevad. Mul peab olema ümbrus puhas ja korrastatud, taustaks vaikne raadio või plaadilt prantsuse šansoon. Jüril on suhtumine ümbrusesse teistsugune: piltlikult ja hästi öeldes on naelad ja kruvid kõik segamini, sinna hulka veel polte ja seibe, seda saadab vali house või Eesti estraad koos Punase Papi või blondi jääõllega, ning lõpmatud telefonikõned. Mina sellises tööriistakastis elada ei taha. Mul peab olema üks puhas nurk, kus mõtiskleda ja eraldatuses olla, plaani pidada, vahel ka omatembitud naistepunanapsiga. Idee ise võib muidugi tulla ükskõik kus, aga selleks, et see kontsentreeritult läbi mõelda, peab olema rahu. Vahel ehitan lausa eraldi valge ekraani, mille taustalt saab skulptuuri siluetti vaadelda. Kuid Laulasmaa ateljeed ma tõesti naudin. Mul on olnud palju ateljeesid – küll Tatari tänaval, küll Pelgulinnas, Kalamajas. Siia kolisime 15 aastat tagasi ja algus oli ikka päris raske, korralikku kütet ei olnud ja esimesel talvel külmusid õliküttega radiaatorid katki. Nüüd on tehtud installatsioonide installatsioon − emalt päritud väikese korteri müügi eest saadud rahaga sai maja soojustatud ja küttesüsteem täielikult renoveeritud.

Kui sa vaatad oma loomingut ühe tervikuna, siis kas on midagi, mis on jäänud samaks?

Võtteid kui niisuguseid vist polegi, aga olen teinud päris mitmeid töid vastutustunde teemal. See ongi oluline. Ma ei ole seda formuleerinud mingiks kreedoks, aga ega kunstnikuks olemine ei ole midagi muud, kui eeskätt tuleb olla inimene. Peab olema vastutustunne nii oma töö kui ka teiste inimeste ees. Ja aukartus elu ees. Kui ma teen kunagi suure retrospektiivnäituse, siis panen sellele sama nime, mis oma 2001. aasta näitusele − "Aerud laenuks".

Milline on sinu jaoks olnud kriitika roll − kui palju võtad arvesse näiteks näitusekriitikat või kas see mõjutab kuidagi, arendab?

Kahtlemata kriitika mõjutab. Tekstiliste kirjutiste osas – noh, kui need pole just Johannes Saare kirjutatud, siis ei maksa tähelepanu pööratagi. Öeldakse ju, et tänapäeval on hea seegi, kui kunstniku nimi on tekstis välja toodud. Kuid kõige vahvam on just see, kui minu tööde reprosid on publitseeritud. See tõesti inspireerib ja meelitab. Monumentide fotod on kahjuks tihtipeale anonüümsed. Minu diplomitöö näiteks pani toonane almanahhi "Kunst" kujundaja Ando Keskküla ajakirja kaanele. Muidugi on meie peres sama nime tõttu ette tulnud ka apsakaid, minu töid on omistatud Jürile ja vastupidi. Jüri positiivsed reaktsioonid vastvalminud töödele on vahel päris vajalikud. Ja eks mõnikord patsutan minagi teda tunnustavalt õlale.

Keda jälgid noorema põlvkonna skulptoritest, kes kõnetab ja keda tuleks esile tõsta?

Jälgin Katja Novitskovat, kuigi tema Kumu näitusele pole veel jõudnud. Fotod, mida olen sellest näinud, on ilusad ja tahaks oma silmaga ka üle kaeda – et kas seal ka kolmandat ja neljandat mõõdet on. Kõigis asjades peab olema ambivalentsust ja tasandeid, et kunst kõnetaks erineva kultuuritausta ja haridustasemega inimesi. Selles mõttes ongi maakunst tore, et see suudab väga suures osas kõnetada väga laia hulka inimesi. Ei peagi olema teab mis suur ja monumentaalne, aga läheb paljudele korda, kuigi on põhiliselt abstraktne ja kontseptuaalne.

Keda ma tõesti imetlen ja lausa kadestan, on Edith Karlson. Pagan, nüüd sai ta veel kunstnikupalga ka! Mina olen 62aastane, ikka enamasti rahatu ja pean kogu aeg nuputama, mida teha. Küll on ikka praegu andekatel noortel võimalusi! Ta on selle muidugi ära teeninud ja mul on tema üle hea meel. Olen ka Edithi näoga skulptuuri teinud, võtsin temalt maski, sel korral küsisin ikka luba ka. Kaks töökat noort meest, Jass Kaselaan ja Art Allmägi, on väga põnevad ja produktiivsed.

Väga paljulubav on Marianne Jõgi, keda tasub jälgida. Eelmisel aastal tegi ta Rocca al Maresse maa, mere ja taeva piiril oleva installatsiooni. Olin kunagi tema praktikajuhendaja ja tean, et ta ei kohku tagasi millegi ees, on loominguline ja kui on midagi pähe võtnud, siis teeb ära. Ta ei ole eriti tihti pildil, nagu ka Maigi Mangus.

Intervjuu ilmus 26. märtsil 2018 kaasaegse kunsti uudiskirjas. (https://mailchi.mp/7ab4e533894b/kaasaegse-kunsti-uudiskiri-intervjuu-terje-ojaveriga). Intervjuu keeletoimetaja on Riste Uuesoo.