Andres Putting

Rasvases kirjas on Ekspressis ilmunud tekst, selle järel aktivistide kommentaar.

„Mind hoiatati ette, et tuleb isiklik rünnak“

On kahetsusväärne, et Ligi vaatleb erakoolide lapsevanemate võitlust oma õiguste kaotamise vastu isikliku rünnakuna tema vastu. Isiklikuks on läinud üksnes minister ise, kohatult nimetades lapsevanemaid erinevate halvustavate nimedega, selmet nendega diskuteerida argumenteeritult erahariduse vajalikkuse ja tuleviku küsimustes. Haridusminister ei tohiks lapsevanemate mõnitamist endale lubada.

Selle seadusekäki tõttu maksab riik praegu erakooli lapse eest keskmiselt üle pooleteise korra rohkem kui munitsipaalkooli lapse eest. See pole aus. Erakoolil on lisaks kõik vabadused ja tal ei saa olla seadusega pandud kohustusi.

J.Ligi eksitab selle väitega avalikkust pidevalt. Ligi käsitleb finantseerimise kontekstis riiki ja kohalikku omavalitsust eraldiseisvana. Pärast 2014 Riigikohtu otsust tekkis tõepoolest olukord, kus keskvalitsus pidi kohaliku omavalitsuste asemel erakoolide tegevuskulude toetusi tasuma, kuid kokkuvõttes saavad nii riigi keskvalitsus kui kohalikud omavalitsused oma raha maksumaksjatelt. Erakoolid ei saa maksumaksja (ehk riigi) toetusi rohkem, kui munitsipaal- või riigikoolid, vaid hoopis oluliselt vähem ning selle puuduoleva saavad erakoolid lapsevanemate õppemaksust.

Erakoolidele kehtivad kõik samad kohustused mis munitsipaal- ja riigikoolidele (õppekava täitmine, ehitus- ja tervishoiu nõuded, õpetajate kvalifikatsioon jms.).

Põhiseaduslik kohustus tasuta koolikohti hoida on riigil ja omavalitsustel

Põhiseadus ei pane riigile ja omavalitsustele kohustust hoida kõigile lastele tasuta koolikohti, vaid ütleb, et neil tuleb pidada ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Kohalikud omavalitsused loomulikult ei hoia tühju koolikohti. Erakooli minevad lapsed peavad loobuma kohaliku omavalitsuse koolikohast. Mõni omavalitsus nõuab selle kohta isegi kirjalikku avaldust.

Erimeelsus seisneb selles, kes peab tasuma omaniku majakarbi kulud. Ühegi muu eraalgatuse puhul maksumaksja neid automaatselt ei kata. Ka munitsipaalkoolid ei saa riigilt karbikulude garantiid.

Nii haridusminister kui õiguskantsler kasutavad süstemaatiliselt tegevuskulude asemel sõna „karbikulud“, et jätta mulje, nagu oleks tegemist ainult kommunaalkuludega. Tegelikult hõlmab tegevuskulu õppe läbiviimiseks vajaliku nõuetekohase õpikeskkonna loomist (ruumide haldamise (küte, valgus, vesi, kanal, koristus, hooldusremont jms), kooli (õppe)inventari, tugisüsteeme (IT, infra, valvesüsteemid, laborid jms) ja seadusega nõutud vajalike tugifunktsioone (raamatupidamine, personaliarvestus, sisehindamine, asjaajamine, raamatukogundus, arhiiv, HEV jms). Kooli eelarvest moodustavad tegevuskulud umbes kolmandiku. Haridus- ja tegevustoetus kokku katavad vaid miinimumi iga lapse koolituskuludest. Kõik ruumide rajamise või rentimise kulud ning kõikide hariduslike erisuste kulud tuleb koolipidajatel endil tasuda, erakoolidel õppemaksust.

NB! Siin kontekstis kasutab J. Ligi sobivalt „riigi“ asemel sõna „maksumaksja“. Enamus erakoole rendib ruume, väga vähesed erakoolid on ise koolimaja omanikud ja kui ka on, siis on see koolimaja hangitud eranditult lastevanemate või kooliomaniku finantseerimisel. Riigi- ja munitsipaalkoolide koolimaju peab üleval omavalitsus või riik. Tallinna puhul rendivad osad Tallinna koolid oma koolimaju eraettevõttelt (Tallinn ja mitme miljonilised kasud ruumide rendist)

Ka eraldi karbikulusid maksab riik Tartus ja Tallinnas erakoolidele poolteist korda rohkem lapse kohta kui omavalitsused enda koolides

Tegevuskulude suuruse piirmäära on valitsus (st Haridus- ja Teadusministeeerium) ise kehtestanud ja HTM pädevuses on ka selle arvutamise metoodikat muuta.

Poolteist korda suurema kulu maksmine on demagoogiline väide. See, mis kulud arvutatakse tegevuskulude hulka, on omavalitsuste kaupa erinev. Suures omavalituses ongi õpilaskoha maksumus väiksem, kui väikses omavalituses. Tegevuskulu piirmäär on Eesti keskmine.

Põhikooli- ja gümnaasiumi seadus ütleb, mis ei kuulu tegevuskulude arvestuse hulka, kuid ei ütle, mis kuulub.

Mis on tegelik Eesti erinevate omavalitsuste õpilaskoha kulu, ei olegi selge. Siin ongi vaja sõltumatut audiitorit, kes arvutaks välja, kui palju tegelikult kulub ühe õpilase õpetamiseks: mis on sellest nn halduskulud ja mis on nn personali kulud.

Omavalitsusel on raske tagada hariduse kvaliteeti, kui riik paralleelset erastruktuuri heldemalt doteerib. Kui saad rohkem maksuraha pluss õppemaksu, on võimalus meelitada üle õpetajaid ja õpilasi, luua paremat õpikeskkonda, ja tasuta koolid nõrgenevad.

Riik ei doteeri heldemalt erakoole, vaid riigigümnaasiume, tehes täpselt seda, mida Ligi erakoolidele süüks paneb.

Mitte erakoolide teke ei nõrgesta avalikke koole, vaid avalike koolide ebaühtlane tase on tekitanud nõudmise erakoolide järele. Erakoolide kadumine või vanematele kättesaamatuks muutumine ei tõsta KOV-koolide taset kuidagi.

Erakoole on kogu Eesti koolivõrgust ainult 4 %, seega on demagoogiline vale, et omavalitused ei saa tagada hariduse kvaliteeti, sest erakoolid meelitavad üle head õpetajad. Erakoolide ja munitsipaalkoolide õpetajate palgavahe on olematu.. Munitsipaalkoolide juhtimine ja areng on tihtipeale seotud omavalituse poliitiliste huvidega.

(Erakoolides on õpetajaid 1 137 ja munitsipaal- ja riigikoolides 13 440 . Erakoolides on 6 470 õpilast (ei arvesta Keila Kooli, Laagri kooli ja Eesti Rahvusvahelist kooli mis on nn munitsipaalerakoolid) ja munitsipaal- ja riigikoolides 139 390. Allikas: Haridussilm.ee)

Et kuna Ligi pole mees, kes muudaks oma seisukohti „Aktuaalse kaamera“ tõttu, tuleb erahuvi panna suure kella külge, panna rääkima PR-firmad ja huvitatud kuulsused. Mind hoiatati ette, et tuleb isiklik rünnak.

„panna rääkima PR-firmad“ on otsene vale ja laim, mis läbib kõiki Ligi sõnavõtte ja tuleneb soovist diskrediteerida kodanikualgatust.

Millisest isiklikust rünnakust on jutt? Avalikult Haridusest on püüdnud viisakalt argumenteerida, mida ei saa öelda haridusministri kohta, kelle väljaütlemisi nii riigikogu kõnetoolis, sotsiaalmeedias kui ajakirjanduses ei saa teisiti nimetada kui kohati väga isiklikeks ja ebaväärikateks rünnakuteks (näiteks räige keelekasutus Terevisioonis esinenud lapsevanema aadressil).

Aasta tagasi (märts 2015) toimunud erakoolide esindajate ja HTMi esindajate kokkusaamisel (mis kahjuks on jäänudki ainukeseks silmast silma kohtumiseks erakoolide esindajate ja haridusministri vahel) ütles hr. Ligi koosoleku avasõnades, et erakoolidel ei ole mõtet meediakampaaniat teha, sest tema on kestvussportlane ning ta läheb lõpuni.

Ja kui Riigikogus asju selgitan, ei vaidle keegi vastu, vaid teeb huvigrupile reportaaži. Hämmastav parlamentaarne praktika. Pole ühtegi loogilist vastulauset ega tule ka hääletust.

Kas riigikogus toimuv peaks olema salastatud?!

Kas tõesti ei esitanud keegi 1. lugemisel vastuargumente?! Riigikogu stenogrammist tuleneb vastupidine. Kultuurikomisjoni avalik istung kestis pea kolm tundi ja sisaldas tuliseid vaidlusi.

Kes on vastasleeri eestvedajad?

See on väike grupp inimesi, aga nad on väga PR-aktiivsed. Raha ja grupi­huvi teeb nad sõgedaks. Oli isegi üks veebikülg rubriigiga „ligikaudsed tõed“. Tohutult efektne, mängid nimega, aga asi valet täis! Korraldati etteantud vastustega „uuring“, viidi inimesi Soome hoopis teistsuguse süsteemi „erakoole“ imetlema.

Haridusminister halvustab lapsevanemaid, kes seisavad põhiseadusliku õiguse eest otsustada oma lapse hariduse üle. Petitsioonile kirjutas alla ligi 10 000 inimest, minister pisendab jõulise kodanikualgatuse väikese sõgeda grupi erahuviks.

Etteantud vastustega uuringuks nimetab minister valikvastustega küsitlust, mille küsimused olid kooskõlastatud kultuurikomisjoniga. Erakoolide lastevanemate meelsust näitab ka avatud mikrofoni rubriiki sisestatud sajad kriitilised kommentaarid haridusministeeriumi ja ministri aadressil.

Kes need vastased on?

Ebaausaid ei taha reklaamida, aga eelmise nädala Ekspressis astus üles Hannes Tamjärv, ingli kuulsusega, elus läbi löönud mees, keda kasutatakse vapiloomana. Tema memorandum on selline ühiskonnamudel, mida ei luba põhiseadus, elementaarne ökonoomika ega vastustustunne.

Ei leia sõnu…

Ta kirjutab, et riik ja omavalitsused rikuvad põhiseadust, kui ei suuda reageerida laste arvu muutustele majakarbi suurusega, seevastu karbikulude ülekande erakooli kasuks peab tegema automaatselt, kui laps õnnestub sinna meelitada. Erakool tegevat isegi majandusliku teene, kuigi teeb võrgu kallimaks ja tühjemaks.

Enamikesse erakoolidesse soovitakse panna rohkem lapsi, kui erakoolid saavad vastu võtta. Minister püüab kodanikualgatuse korras loodud koole näidata omakasupüüdlike kliendijahil ärihaidena.

Minister ei loe erakoole koolivõrgu osaks. Erakoolide süü seisneb selles, et annavad lapsevanemale valikuvõimaluse. Erakoolis õppiva lapse haridus tuleb kokkuvõttes maksumaksjale odavam, sest vanemad panustavad ise.

Õpetajad saavad kohe vähem palka, kui õpilasi vähemaks jääb. Selline konkurents on destruktiivne ja maailmas pretsedenditu, sellest oleks kõik vaesemad, mistõttu ongi vaja koolivõrgu otsustes kaalutlusõigust, mitte automatismi. Tasuta hariduse kättesaadavuse säilimist kõigile, ka erakooli valinuile, nõuab põhiseadus, mitte minister.

Selle asemel, et tegeleda põhjustega, miks vanemad eelistavad erakooli munitsipaalkoolile, on minister/HTM valinud teise tee – muuta erakool vanematele kättesaamatumaks ja täita usaldust mittepälvinud pooltühjad KOV-koolid sundkorras. Konkurentsi positiivsest mõjust ei paista end liberaaliks nimetav poliitik midagi kuulnud olevat.

Põhiseaduse mõtte moonutamine - tasuta hariduse kättesaadavuse säilimist erakooli valinuile põhiseadus ei nõua.

Paljudes erakoolides on väiksemad klassid ja seetõttu saavadki koolid vähem õpetaja palgaraha, selle puuduva osa maksavadki erakoolides kinni lapsevanemad oma õppemaksuga.

Uuesti, erakoolides õpib ja õpetab marginaalne osa õpilasi ja õpetajaid. Seega süüdistada ning panna vastutus õpetajate palgaraha vähesuses erakoolidele on demagoogiline ja vale.

See on loosunglik ning jääb ühiskonnale hästi meelde. Hr Ligi ise kasutab vana PR-võtet, et karjuda ühte loosungit nii kaua, kuini kõik seda uskuma jäävad.

HTM ja minister ei ole suutnud riigi eelarve läbirääkimistel õpetajate palgaraha suurenemise eest seista (see on puhtalt ministri ja ministeeriumi ülesanne) ning selle asemel, et oma halvasti tehtud töö eest vastutust võtta, et ei suutnud täita koalitsiooni lepingut ja valmislubadusi, üritab ta panna selle eest vastutavaks „ahned“ erakoolid.

Hr. Ligi on haridusminister olnud liiga lühikest aega, et haridust ja selle suundumisi adekvaatselt hinnata Võimalik, et HTMis on lihtsalt ebapädevad nõunikud, kes tänasele Haridus- ja Teadusministrile sellist infot ja nõu annavad.

Erakoole pole ju kinni pandud.

On küll, umbes 20. Kui entusiastid kaovad või lapsi on vähem, peab munitsipaalsüsteem lapsed üle võtma. Meil on asutatud isegi perekonna suuruseid erakoole ja öeldud, et näe, kui tore!

Tuleb leida täpsed numbrid, aga eraüldhariduskoole on kinni pandud 2-3. Minister valetab teadlikult, selge taotlusega näidata erakoole ebakindla võimalusena. Perekonna-suuruseks erakooliks nimetab Ligi ilmselt koduõppegruppe, mis on seaduslik võimalus vanematele oma laste haridust korraldada ja mida maksumaksja kindlasti täies mahus kinni ei maksa. Haridusminister mõnitab lapsevanemaid.

Jällegi on tegu teadliku eksitamisega. Number 20, on arvatavasti erakõrgkoolide number, mis ei puuduta üleüldse eraüldharidust. Ka erakõrgkoolide kinnipanek ei toimunud lapsevanemate ja üliõpilaste soovimatusest eraülikoolis õppida, vaid just riigi poole kiirelt ja ebapädevalt muudetud seadusandlusest ning rahalistest hoobadest, mis seadis erakõrgkooli ebaausasse konkurentsiolukorda. Sama tehti ka erameditsiiniasutustega ja tahetakse nüüd teha ka eraüldhariduskoolidega.

Erakoolides on mõnusamad väiksemad klassid.

OECD rõhutab, et klassi väiksus ei anna hariduse kvaliteedile juurde, õpetajalt palga äravõtmine aga tõmbab kvaliteeti alla. Eestis on OECD kõige väiksemad klassid ja see on pigem paradoks, et meie väga head eksamitulemused käivad koos väikeste klassidega.

OECD ei rõhuta midagi, lihtsalt PISA testist ei ilmne märgatavat seost klassi suuruse ja tulemuste vahel. PISA test mõõdab vaid kitsast osa laste arengus ja seost klasside suurusega mõjutavad Aasia riigid, kus on täiesti teistsugune kultuuritaust. Iga inimene, kellel on mingigi õpetamise kogemus, teab, et 30-le lapsele ei ole võimalik sama palju individuaalset tähelepanu pöörata kui 15-le. See väljaütlemine annab tunnistust haridusministri täielikust ebakompetentsusest haridusvaldkonnas.

Selliseid mõtteavaldusi lugedes peaksid valvsaks muutuma ka munitsipaalkoolid – järgmisena võivad löögi alla sattuda erivajadustega lastele loodud väikeklassid, mille kaotamise arvelt saaks ka kindlasti raha kokku hoida. Samuti on kõigil veel hästi meeles, kuidas õpetajate palgatõusu sildi all tõsteti tegelikult klassi täituvuse piirnormi.

Veelkord HTM ja haridusminister ei ole suutnud riigi eelarve läbirääkimistel seista selle eest, et haridusesse rohkem maksumaksja raha panustakse. Ehk siis teised ministrid on oma argumentides paremad olnud.

Haridussilm.ee statistika näitab, et kuigi õpilaste arv väheneb, siis haridusse suunatud maksumaksja raha suureneb. Tekib küsimus, kuhu see raha läheb.

OECD näitab ka, et Eesti õpilased on õnnetud koolis. Eesti on juhtiv riik õpilaste enesetappude seas.

Kui palju erakoole pannakse kinni teie plaani jõustumisel?

Pole minu plaan, ja põhimõtteliselt ei pea ühtegi kinni panema. Tingimused jäävad heldeks ja õppemaks pole veel tasemel, et tekitaks ületamatut probleemi koolidele. Eksklusiivsusel on turgu ja võrreldes autoliisinguga on õppemaksud alles väiksed. Aga inimestel ei tohi olla tunnet, et tasuta hariduse kättesaadavus ja kvaliteet on ohus

Sisuliselt ütleb minister, et HTM ei ole pidanud vajalikuks uurida, kuidas seadusemuudatus mõjub ja kui paljudele peredele see koolivahetust tähendab.

Ministri kujutluses on erakoolid Eestis mõeldud rikkale koorekihile ja õppemaksud on praegu liiga madalad.

„Eksklusiivsusel on turgu“ – minister peab erakoole äriettevõtteiks, st ei ole kursis reaalsusega või ignoreerib seda.

Kuidas ohustavad erakoolid tasuta hariduse kättesaadavust?

Riigikogu Kultuurikomisjoni ettepanekul ja kooskõlastusel viidi detsembris 2015 läbi küsitlus erakoolide lapsevanemate seas ja sealt joonistus selgelt välja, et õppemaksu tõus paneb makseraskustesse ligi 2/3 peredest. Kui lapsevanemad ei jaksa enam õppemaksu maksta, siis tähendab see erakoolide sulgemist ja mitte vanemate vähese huvi vaid riigi poliitika tagajärjel. See on väga konkreetne kodanikuühiskonna lõhkumine ning kihistumise tekitamine. Peale HTMI tänase plaani jõustumist saabki erakooli lubada endale ainult maksujõuline elanikkond.

Selle vastu erakoolid täna võitlevadki!

Täna on erakoolide lapsevanemate seas põhiliselt keskmise maksujõudlusega pered.

Kas teie plaan pole vastuolus Reformierakonna programmiga? Partei lubab tagada koolide võrdse kohtlemise rahastamisel, olenemata omandivormist.

Ei ole. Koolide võrdne kohtlemine seisneb võrdses haridustoetuses ja tegevuskulude katmises omaniku poolt, kus omavalitsuse abi on kaalutlusotsus lisaks õppemaksule.

Reformierakond lubas siis koolide võrdset kohtlemist lapsevanematelt võetava õppemaksu näol??? (Uurigem veelkord asjaosalistelt, aga ma usun kindlasti, et see võrdne kohtlemise lubadus sisaldas mitte ainult haridus- vaid ka tegevustoetust.)

Kuna algatatud on haldusreform, ei tea enamik erakoole, kes on nende lepingupartner kahe aasta pärast. See tekitab suurt ebakindlust ja määramatust, mis hariduses on lubamatu, sest tegu on lastega.

Erakoolid rajanevad õppemaksul, eelis­rahastus + õppemaks võimaldab ebaausat konkurentsi ja tasuta hariduse nõrgestamist. Praegu läheb 3,5 protsenti õpetajate palgast erakoolide karbikuludele.

Õppemaksust kaetakse see osa kooli eelarvest, mida maksumaksja raha ei kata: investeeringud, rent, laen, väiksemad klassid, õppeprogrammi erisused jm. Eelisrahastust ei ole ja erakoolid ei kujuta endast mitte ebaausat konkurentsi, vaid vanematele valikuvõimalust. Tasuta hariduse kvaliteeti ei ole võimalik tõsta, tehes erakooliõppe vanematele raskemini kättesaadavaks. Erakoolide tegevuskulude vastandamine õpetajate palkadega on mõjus demagoogiavõte.

Haridusminister valetab teadlikult, sest õpetajate palgaraha eelarve rida on hoopis teine kui erakoolide tegevustoetuse kompenseerimine KOVidele. See, et hetkel KOVid saavad HTMi´lt tagasi erakoolide tegevustoetuse, on HTMi enda tegemata töö. Selle asemel, et leida lahendusi ja kompromisse on HTM eesotsas haridusministriga asunud ründama erakoolide lapsevanemaid.

Haridusminister peaks välja tooma arvutused ning prognoosid, kuidas erakoolide toetamine on seotud õpetajate palgarahaga.

Läbivalt ei ole HTM teinud pädevaid mõjuanalüüse, kuidas erakooliseaduse muutmine kajastub Eesti hariduses üldiselt ning eraüldhariduses konkreetselt.

Igal aastal pannakse laste vähesuse tõttu kümmekond omavalitsuste kooli kinni, samas tasulised erakoolid laienevad eelisrahastuse tingimustes ebaloogiliselt kiiresti.

Kui pidevalt korrata valet erakoolide eelisrahastusest, siis võib see hakata tunduma tõena. Ministril tasuks tõesti süveneda küsimusse, miks erakoolid laienevad ka laste arvu vähenemis korral kiiresti!

Tahaks lugeda analüüse, et millised koolid ja kus on kinni pandud. Miks on lapsi piirkonnas väheseks jäänud, kas see on omavalituse haldussuutmatus lastega peresid oma haldusalal elama motiveerida või on see üldine sündimuse langus. Koolivõrk on välja ehitatud aastakümnetega ning demograafiline olukord on kiiremini muutnud, kui koolivõrk järele on jõudnud. Eestis on haridus liialt politiseeritud ning koolide sulgemine on poliitiline otsus. Eesti suurlinnastumine on demograafiline probleem ning maapiirkonna koolide sulgemine tuleneb elanikkonna kolimisest suurtesse linnadesse.

Erakoolid, mis maapiirkonda tekivad aitavad kaasa sellele, et mõned pered veel jääks maapiirkonda.

Seega tuleks hoopis toetada neid erakoole, kes suudavad muutunud tingimustes maapiirkonna elu edendada.

Aga novembris?

Siis oli ruumi astunud ettekujutus, et riiki, ressursse ja poliitikat saab asendada erahuvi ja PR. Õhtul enne valitsuse istungit teatati „Aktuaalsest kaamerast“, et sinna(!) on esitatud alternatiivne eelnõu, tulge kommenteerima! Selles kokkukäkerdatud eelnõus oli umbes kolm põhiseaduse rikkumist.

Sildistamine ja halvustamine on demagoogiavõtted, mis lastakse käiku, kui argumente napib.

Eelnõu koostasid tippjuristid, süüdistus põhiseaduse rikkumises (umbes kolm!) on juba otsene valetamine.

Põhiseaduslikkusele saab anda hinnangu igaüks, aga aktsepteerida saab vaid Riigikohtu hinnangut.

Valitsuses ei tulnud ühtegi sisulist vastuargumenti, aga pidur oli uudisega peale saadud. Istusime ministritega tükk aega, sest huvigrupp oli osast valitsusest üle käinud ja mõni minister seisukohti muutnud vaatamata õiguskantsleri ja riigikontrolöri teravale sekkumisele. Ja PR, et mitte öelda huvid, on ka Riigikogu liikmeid ära tinistanud, nii et nii debatti kui otsust oota­me endiselt!

Vale. Opositsioonilt tuli mitu vastuargumenti ning küsimust, millele haridusminister demagoogitsedes ning pooltõdesid esitades lihtsalt vastamata jättis.

Taas sama demagoogiavõte: kui üht ebatõde piisavalt tihti korrata (PR, huvigrupp), hakkab see tunduma tõena.

Palume haridusministril esitada faktid ja tõestused oma väidetele.

See, et lapsevanemad oma kooli ja laste heaolu eest seisavad, on kodanikuühiskonna alustala. Kõigil kodanikel on õigus ja ka kohustus selgitada poliitikutele oma eesmärke, suhtumisi ning teha ettepanekuid seadusemuudatusteks. Nimetades aktiivseid ja teadlike lapsevanemaid tinistajateks ning PR-gurudeks näitab, et haridusministril ei ole arusaama kodanikuühiskonnast ning puudub elementaarne viisakus ning taktitunne.

Täpselt on teada, kellel on isiklik huvi erakoolides, kes on teinud tavakoolide vastu propagandat. See on hämmastav, kuidas väike grupp suudab mõjutada ülejäänud fraktsiooni liikmeid, kuigi omavahel tunnistatakse reaalsust ja ühiskonnakorralduse põhimõtteid.

Jällegi kasutab haridusminister ähvardust ja valet, et erakoolide eest seisab väike grupp inimesi. Palume haridusministril välja käia, mis on reaalsus ja millised on tema arvates ühiskonnakorralduse põhimõtted. Täna on see lihtsalt suusoojaks väljakäidud ilma igasuguse mõtteta lause.

Riigikogus eelnõu seisab.

2015 ja 2016 on leitud erakoolide karbikuludele ajutine kate, aga seda enam pole. Sellises olukorras pidanuks rahandusminister juba ammu rusika lauale lööma ja ütlema, et see kulu on ebaloogiline ja tuleb ära muuta, raha ka pole.

Nüüd ütleb minister välja tegeliku põhjuse, miks seadust tuleb muuta – raha pole.

Ja raha pole, sest haridusminister pole teinud piisavalt head tööd riigi eelarve läbirääkimistel ja koolivõrgu korrastamisel. Haridussüsteemis on kokkuhoiukohti piisavalt, alates ametnike-armee koomaletõmbamisest kuni betooni minevate investeeringute vähendamiseni.

Ootan seda temalt ja peaks ootama iga ­tavakooli lapsevanem. Ka erakoolidest olen saanud toetusavaldusi.

Sooviksime teada, milline erakool võiks ministri kava toetada?

Kui IRLi fraktsioonist mõni isiklik huviline ära võtta, on seal mõistlikke inimesi, olen nendega rääkinud. Sellist süsteemi pole kuskil, et eraalgatus saab automaatselt täisrahastuse ning riik tõmbab tasuta kooliharidust selle arvel aina koomale. Ammugi mitte tasuta kõrgharidusega riikides.

Ei ole olnud kuulda, et keegi peale Ligi enda kava avalikult kiidab. Ka tema enda erakonnakaaslased mitte.

Erakool ei saa täisrahastust! Maksumaksjatelt tuleb erakoolide tegevusse raha vaevalt 2/3. Ülejäänu panevad lapsevanemad. Lisaks maksavad samad lapsevanemad oma maksudest kinni oma osa avalike koolide kuludest, olenemata sellest, et nemad seda teenust ei tarbi.

Erakoolide väikest osakaalu arvestades ei saa nendega põhjendada avaliku koolisüsteemi puudusi. Erakoolid on oluline koolivõrgu osa paljudes riikides (Taani, Holland, …)

Haridusminister süüdistab ja valetab. Haridusministril puudub visioon, kuhu ja kuidas Eestis haridus areneb, mida on vaja teha, et koolides antav haridus oleks kaasaegne jms Õpetajate koolitusest rääkimata.

Selle asemel, et tegeleda sisuliste probleemidega tegeleb haridusminister aktiivsuse mahasurumisega, tegelike põhjuste eitamisega.

Igal inimesel on võimalus lugeda haridusministri Facebook lehekülge, kus on näha, kui suure osa oma tööajast kulutab haridusminister sotsiaalmeedias teiste inimeste lihtlabasele sõimamisele. Ja selline inimene on meie haridusminister.

Iga lapsevanem peaks mõtlema, et kuhu ja millele me haridusministeerium täna oma jõudu ja ressursse panustab.