Lugu ilmus Ekspressis esmakordselt 2000. aasta 20. jaanuaril.

Karu süda infarkti äärel

Eesti suurim filmiprojekt oli rahamure tõttu läbi kukkumas.

"Sellest saab kaelamurdmise number." Nende sõnadega alustas Eesti tunnustatumaid režissööre Arvo Iho kodumaise mängufilmiajaloo grandioosseima projekti "Karu süda" ettevalmistamist. Seitsmetunnise järje- ja kahetunnise mängufilmi maksumuseks pakkus Eesti Päevaleht viit miljonit dollarit. Oli 1996. aasta sügis.

Kolm ja pool aastat hiljem külmutas Eesti Filmi Sihtasutus (EFS) filmiprojekti, mille tegemiseks on ta küll juba kolm miljonit krooni kulutanud.

Kas Iho kael on nüüd murtud?

Režissöör Arvo Iho ei taha sellele küsimusele vastata ¬ ega tegelikult üldse "Karu südame" projektist rääkida. "Selle artikliga tehakse mulle ilmselt liiga," arvab ta. "Ma räägin sellest siis, kui asjad on taas liikuma hakanud."

Kuhu võivad need asjad liikuda? Kas samas suunas, kuhu grandioosne filmiprojekt siiani teel on olnud?

Nikolai Baturin "Karu südame" võtetel.

Projekti ettevalmistuse alguses, 1997. aasta lõpus, arvati eelarve suuruseks 32 miljonit krooni. Järgmisel aastal vähendati seda poole võrra ¬ järele jäi 17 miljonit, loobuti seriaali-ideest. Eelmise aasta lõpuks oli alla vannutud reaalsusele ja filmi plaaniti vaid 14 miljonit krooni.

Uus produtsent loobus seriaalist

Projekti esimese produtsendi Ilmar Raagi arvates ei ole eelarvekärbetes midagi ebaloomulikku. Ta ei leia, et säärane tendents näitaks mania grandiosa kokku kukkumist. Päevalehes maha hõigatud viis miljonit dollarit polnud tema sõnul ühessegi eelarvesse sisse kirjutatud. "Iho pani silmad kinni ja mõtles: selle rahaga oleks mõnus filmi teha," sõnab ta. "Kuid ta on liiga kogenud professionaal, et kauaks pilvedesse jääda."

Kolmekümnemiljonilise eelarve koostas Raag ise. "See oli laheda varuga eelarve, kuhu oli sisse arvestatud, et projekti kaasatakse ka välismaiseid talente."

Raag meenutab, et hiljem, kui produtsendiks hakkas Mati Sepping, vaatas too projekti üle ja tegi realistliku eelarve: 17 miljonit krooni. "Seriaali idee oli algusest peale viga. Tegime turu-uuringu, mis näitas, et seriaalil ei oleks minekut," põhjendab Sepping eelarvekärbet.

Kas polnud Raagi eelarve enneolematu raharaiskamine?

Raag väidab, et filmitegemisel arvestataksegi kolme eelarveprojektiga: laheda äraelamise eelarve, realistlik eelarve ja minimaalne eelarve, kuhu on alles jäetud vaid need summad, mis on filmi tegemisel hädavajalikud.

Kuid ka minimaalse summa kokkusaamisega on produtsentidel raskusi.

"Muidugi on raske, teadsime seda juba siis ette, kui filmi rahastamise enda peale võtsime," tunnistab Sepping. "See on mahukas projekt, aga me lootsime, et elame üle. Siiamaani elame."

Filmimehed pumpasid raha

Läinud aasta oktoobri keskpaiku otsustas Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu "Karu südame" rahastamise lõpetada ja projekti külmutada, tuues põhjenduseks välisfinantseerijate puudumise.

Raag tõlgendab seda kui nõusolekut eraldatud kolm miljoni krooni korstnasse kirjutada.

Ka produtsent Mati Sepping ei saa sihtasutusest aru: "EFS on üks meie põhitoetajaid: taotlesime ju kohe kolme aasta peale kaheksa miljonit krooni. Miks nad siis ei öelnud alguses, et nii palju ei ole võimalik anda?"

Ent Sepping pidanuks teadma, et sellist summat sihtasutuselt välja ei pumpa. Juba 1998. aasta jaanuaris määras EFSi ekspertkomisjon mängufilmi riikliku toetuse ülemmääraks 2,5 miljonit krooni, mida järgmisel aastal 10 protsendi võrra suurendas. EFSi juhataja Jüri Tallinn usub, et Sepping oli sellest otsusest teadlik. "Aga ilmselt ta mõtles: kui nad juba natuke annavad, küllap siis annavad veelgi," märgib ta.

Komifilm raha ei andnud

EFSi otsusest tuleb aru saada: Eesti riik pole nii rikas, et üksi vedada vankrit, mille ette algselt pidi rakendatama ka välismaised hobused. "Otsige veel välispartnereid," kõlas nende otsus, "ja kui leiate, siis vaatame uuesti."

Päris kinni sihtasutus oma kukrusuud siiski ei pigistanud: koostööpartnerite leidmiseks anti filmiprojektile veel 300 000 krooni arengutoetust.

Üks, kellega eesti filmimehed koostööd planeerisid, oli Komifilm, kes koos teise partneri Lenfilmiga pidi katma Venemaal filmimise kulud: kokku ca 4,5 miljonit krooni. Aga Komifilmil raha ei olnud.

Raagi sõnul juhtub seda ka "paremates peredes", et partnerid aeg-ajalt projektist poole pealt lahkuvad. Komifilmiga hakatakse ka kohut käima ¬ kuigi mõistetakse, et nende raskused tulid paljuski kogu Vene majandust tabanud kriisist. Aga Komifilmi kui partneri kaotamine ei saanud olla ainus põhjus, miks sihtasutus filmi enam rahastada ei tahtnud, sest teine välispartner ¬ Lenfilm ¬ jäi neile siiski alles.

Kärsitus maksis kätte

Kuid "Karu südame" meeskond ei näe süüd ainult teistes. Tagantjärele tunnistab Raag, et algse suurejoonelisuse taandumise võis tingida liiga kiire projektiga alustamine: stsenaarium saadi kätte 1998 septembris, võtetega taheti juba järgmise aasta veebruaris pihta hakata ¬ alustati siiski märtsis.

Millest säärane rutt?

"Selle taga olid peamiselt kunstilised kaalutlused. Olime kärsitud, tahtsime kiiresti alustada," meenutab Raag.

Säherdust tormamist ei peeta filmimaailmas normaalseks, sellepärast ei suudetudki paljusid potentsiaalseid välispartnereid oma laeva meelitada.

Aga Iho ihkas Siberi avarustesse. "Ta on ju vahel nii kompromissitu," sõnab Raag.

On see ka üks põhjus, miks film on seisma jäänud?

Raag on kaugel hukkamõistust. "Siberis ongi ju oluline see avarus! Et kõik kunstilised otsused võetakse vastu ainult Arvo Iho poolt, on teistele produtsentidele veidi riskantne, samas on just tema nimi ja oskused filmi kunstilise terviku garantiiks."

Praegu on asi siiski tervikust kaugel - kogu materjalist on üles võetud kolmandik.

Kas Eesti rahvas võib järjekordsest täispikast mängufilmist "Made in Estonia" esialgu vaid und näha?

Filmiga seotud meeskond loodab, et mitte. Peamine on, et võtted lõpule viidaks. "Pole midagi halvemat ja majanduslikult ebaloogilisemat kui filmi rahastamise lõpetamine filmivõtete vahepeal: ükski produtsent ei taha projektiga ühineda poole pealt," märgib Raag.

Kui materjal oleks koos, oleks teine lugu. "Kõik produtsendid otsivad filmi, mis on kasvõi natuke kunstiliselt tasuv. Taolisse filmi investeerimine tähendab lootust saada raha tagasi," selgitab Raag. Seda tasuvam on investeerida potentsiaalsetesse festivalifilmidesse, mis lisaks materiaalsele tulule tõotavad ka kuulsust tuua.

Sepping lubab paluda, et sihtasutus siiski rahakotirauad avaks. "Tegu on Eesti filmiga, võtmeisikud on eestlased - kui nüüd raha ei anta, oleme tühja tööd teinud."

Filmi meeskond on ühel nõul: "Karu süda" tuleks valmis teha, sest see võib edukaks kujuneda. "Ta pole üks neist lootusetutest filmidest. Tehniliselt ja kunstiliselt on "Karu süda" ikka väga tasemel!" nendib Raag.

Kuigi tootmine on konserveeritud, tegutseb produtsent Sepping edasi: otsib rahastajaid, välismaiseid koostööpartnereid, ühes toimetaja ja reþissööriga vaadatakse stsenaarium veel kriitilise pilguga üle: kust annaks kokku võtta. Praegu käivad läbirääkimised ühe Saksa levitajaga, kes filmi kirjaga "Coming soon!" Berliini filmifestivali müügiturul oma boksi võtaks. Aga suhted on õrnad: Eestit tuntakse filmimaailmas veel vähe, tõsiseltvõetavusele ei tule sugugi kasuks ka see, et võtted praegu seisavad.

"Äkki sihtasutus ikkagi annab märtsis raha?" küsib Sepping retooriliselt. Ja vastab ise: "Loodame. Kui ei anna, siis võime projektile hüvasti öelda."

Kas siis on Iho kael murtud?

Võib-olla mitte ainult Iho kael. "See oleks tunnistuseks, et eestlased ei tohi veel oma suurprojektidest unistada. Mitte kõik rahvad ja kultuurid pole võrdsed - mõned on suuremad," sõnab Raag.

Nii et jõudu!

Baturin loodab, et film valmib

Aime Jõgi (Sakala)
NIKOLAI BATURIN

Kahetunnise filmi "Karu süda" stenaariumi viimane, kuues variant valmis septembris 1999, stsenaristideks Arvo Iho, Arvo Valton ja Rustam Ibragimbekov. Stsenaariumi aluseks on Nikolai Baturini 1989. a ilmunud samanimeline romaan.

Nikolai Baturin, kas te usute, et film"Karu süda" kunagi valmib?

Usku peab inimesel olema igaks asjaks.

Kas nüüd tuleb jätkata vaid Eestis?

Üks variant see on, sest Eestiski leidub Siberile lähedast loodust. Kuigi see ei ole hea variant.

Virmalisi ei saa me kätte isegi siis mitte, kui paneme helgiheitjad kuuselatvadesse. Virmalisi peab oma silmaga nägema! Ka kelgukoeri ei aja Eestis kuidagi härma.

Aga samas saab teha asulavõtteid, filmida vanausuliste pühakodasid ja talitusi. Arvo Iho on Peipsi ääres leidnud tõeliselt müstilisi paiku, originaalseid vanu külasid.

Kuidas te Arvo Ihoga loominguliselt klapite?

Ükskõik, millise loomusega inimesed on, peavad nad kunsti tasandil alati iseennast ületama: et nad ei töötaks üksteisele vastu, vaid ühes suunas, et asi tuleks kunstiliselt kandev. Selles mõttes saab Ihoga koos töötada küll.

Millal võiks tulla see päev, mil võite rõõmustada, et järgmised võttepäevad on kindlaks määratud ja töö läheb edasi?

Ma loodan väga, et sel kevadel.

Kui peaksin paigutama "Karu südame" mõnele pjedestaalile või riiulile, siis on see teos mul kõige kõrgemas, intiimsemas ja hellemas paigas.

Usun, et "Karu süda" on just selline materjal, mis kasvab nagu rohulible kivist läbi.