Lugu ilmus Eesti Ekspressis esmakordselt 1. aprillil 2015.

Neli aastat tagasi sügisel tuli vehklemistreener Helen ­Nelis-Naukase juurde Haapsallu soomlanna Anna Heinämaa, kes soovis panna oma poega vehklemistrenni.

Aja jooksul rääkis Helen Annale lugusid oma isast, kes ehitas nullist üles Haapsalu vehklemisklubi. Annale tundus asi huvitav ja ta küsis Helenilt luba tema isa lugu stsenaariumiks kirjutada.

“Kui palju su elus ikka selliseid olukordi tuleb,” mõtiskles Helen ja andis meeleldi loa.

Stsenaariumi luges ka Endel Nelise poeg, vehklemistreener ­Peeter Nelis, ning stsenaarium kirjutati mitu korda perekonna palvel ringi. Helen võttis filmi saamisloost agaralt osa: andis ja otsis filmi tegijatele rekvisiite, jutustas ja meenutas, osales võtetel. Kord läks elulise täpsuse huvides võtteplatsil Märt Avandi juurde ja küsis: “Kas te ei saaks habemeta? Isal ei olnud kunagi habet.”

Aga Helenile öeldi, et see on eelkõige mängufilm.

Pärast filmi esilinastust jäi Helen raskekujulisse kopsupõletikku. Ta tundis, et pingeid oli selleks hetkeks liiga palju kogunenud. Ootamatult oli ta end leidnud olukorrast, kus film rääkis küll tema isast, kuid fakte sellest otsida pole mõtet.

“Alles nüüd tunnen, et tahan iga nüanssi isa elust teada. Kui oled noor, siis on ju enda eluga nii palju tegemist,” märgib Helen.

Kui Endel Nelise elulugu sattunuks mõne teise stsenaristi kätte, võinuks see alata päevaga, kui pere­kond otsustab kuueaastasest Endel Kellerist loobuda. Väike Endel oli pärit paljulapselisest vaesest perest, oma suved veetis ta Pärnus lastetute sugulaste juures. Kui tuli kooliaeg, siis Endel jäigi sinna elama ja ta lapsendati.

Ema lahutas väikese Endli perekonnast, vennast ja õest.

Endel Kellerist sai Endel Nelis.

Äsja kinodesse jõudnud filmis “Vehkleja” me seda ei näe. “Vehkleja” soomlannast stsenaristi huvitas küll inimese lugu, kui pigem on see film soomlaste nägemus Stalini ajastust ja inimese hirmudest aastatel 1952–1953.

Helen mõistab, et huvitav mängufilm vajabki traagikat, kuid siiski oleks pidanud filmitegijad uurima, milline nägi Eestimaa välja 1952.aastal. “See polnud kõik nii räämas, inimesed ei käinud niimoodi riides – selles mõttes panid nad ajastu kujutamisega väga mööda,” julgeb Helen öelda. Ta toob karpide viisi nähtavale vanu, peamiselt mustvalgeid fotosid, kus kulgeb suure vehkleja tegelik elu.

Kui vehklemistreener Endel Nelis kellegagi rääkis, pööras ta kuulmispuude tõttu vasaku külje rääkija poole. Täpselt nii teeb ka Helen, sest ka tema kaotas kopsupõletiku tagajärjel lapsepõlves ühest kõrvast kuulmise.

Ta on mõelnud, millist mõju avaldasid tema isale varase lapsepõlve sündmused.

“Mina ei saa aru, miks vanaema loobus just Endlist, kuid mitte õest ega vennast,” kehitab Helen õlgu. Kui ta selle kohta oma emalt kunagi küsis, siis ütles see, et ehkki Endel seda kellelegi ei öelnud, oli ta elu lõpuni ema peale solvunud, et ta väiksena ära anti.

Ei pannud rätikut pähe

Film algab 1952. aastaga, kui Haapsalu 2. keskkooli saabub uus kehalise kasvatuse õpetaja Endel Nelis. Vaatajale näidatakse, kuidas Endlil ja sama kooli ujedal õpetajal Kadril (filmis Ursula Ratasepp) süttib armastuslugu.

Ainus tõepärane fakt selles loos on, et Endel Nelis tuli tõesti Haapsallu õpetajaks, kuid kaks aastat varem ja teise kooli – Haapsalu 1. keskkooli. See oli tollal üks Eesti parima õppetasemega koole. Suhet tal koolis ei tekkinud, sest Endel oli Haapsallu tulles juba abielus Ilmega.

Paar tutvus 1946. aastal Tartu ülikoolis kehakultuuri õppides, nad abiellusid 1950. aasta augustis.

“Film kui selline oli väga tore, aga tegelikkus oli muu,” ütleb Leili Jostmann (79), Endel Nelise õpilane ja vehklemistreener.

Leili Jostmann käis 8. klassis ja tal on silme ees, kuidas Endel ja Ilme, kaks uut kehalise kasvatuse õpetajat, olid üle linna paar.

“Nad tulid tõeliste staaridena Haapsallu,” meenutab Leili.

“Sügisel, kui kool algas, olid mõlemal väga popid pikad ruudulised mantlid. Ilme peokingad olid lastud teha Estonia teatri kingsepa juures.”

“Jaa, mu ema oli väga moekas,” noogutab Helen.

“Väga-väga. Ta ei pannud elu seeski rätikut pähe, nagu ta seal filmis on... Minu arust oli ta seal nagu nuts,” naerab Leili.

Spordisaalis kingadega ei käinud

“Kõik ütlevad, et filmis pole nii ja filmis pole naa, kuid selge on see, et Endel Nelis on seda filmi väärt,” ütleb Virve-Juta Raidmaa (81), üks esimesi Nelise vehklemisõpilasi. Ta ütleb, et kui film Haapsalus esilinastus, käis mõnes kohas suur kahin läbi kultuurimaja: “Endel Nelis ei käinud spordisaalis kunagi kingadega. Saalis oldi ainult kas paljajalu või sussides.”

FILMIS JA PÄRISELUS: Filmi Endel Nelis (Märt Avandi) ja tegelik Endel Nelis õpilasi juhendamas.
FILMIS JA PÄRISELUS: Filmi Endel Nelis (Märt Avandi) ja tegelik Endel Nelis õpilasi juhendamas. Tuomo Manninen & Erakogu

Kui koolimaja seinale pandi kuulutus, et algab vehklemistrenn, oli Virve-Juta kohe esimeste seas. Kokku oli lapsi paarkümmend, kuid mitte väikeseid (nagu filmis), vaid alates 7. klassist.

“Mitte mingil juhul ei sinatatud omavahel. Endel Nelis teietas lõpuni ja kutsus last alati perekonnanimega. Mulle ta ikka ütles, et Laan­oja, kas te ei taha endale ilusat säärejooksu? Hüpake, hüpake hüppenööriga. Või et: käige sirgelt!”

Endel ja Ilme alustasid Haapsalus kohe ka tantsukursustega.

“Meie pidime oskama “astuda ja istuda ja tantsida”. Ma ei usu, et Nelis pennigi selle eest raha sai. Peoõhtuid oli palju, Endel tantsitas pidudel kõik tüdrukud läbi, Ilme tantsis poistega, aga vähem,” ütleb Virve-Juta.

Leili oli üks esimesi Haapsalus, kes sai näärideks endale plokk-kontsaga kalanahast kingad. Endel pani seda kohe tähele.

“Olime suvel Viljandis treeninglaagris ja meil oli tantsupidu tulemas. Kõik tüdrukud panid valged sokid ja tennised, ja mina muudugi ka. Ja siis Endel tuleb vastu ja ütleb: “Tasane – see oli mu neiupõlvenimi siis – mis teil jalas on? Teil on ju kingad olemas ja ma tean, et teil on need kaasas, tantsupeole tullakse kingadega!” Ma siis ütlesin, et keegi ei ole ju kingadega. Ja tema põrutas: aga neil polegi kingi, kuid teil on!”

Nelist ei küüditatud

Kui 1943 novembris kuulutati välja mobilisatsioon Saksa sõjaväkke, oli Endel just saanud 18. Kui alguses taheti poisse pikkuses alates 172 cm, siis hiljem võeti ka lühemaid ja nii sattus ka Endel (170 cm) sõtta. Helen Nelis leidis pärast ema surma pruunide kaantega päeviku, kuhu ema oli kirjutanud: “18. septembril 1944 algas suur taganemine. Hajuti metsadesse, kes kuhu. Endel Nelis koos korvpallur Ilmar Kullamiga (tema enda jutu järgi) magas kurnatult põõsa all, kui teispool põõsast vene vägi juba möödus.”

“Vehkleja” moodustab teisele selle aasta filmile – Elmo ­Nüganeni “1944” – justkui epiloogi, näidates, mis saatus võis oodata mehi, kelle puhul tuli hiljem ilmsiks nende saksa sõjaväes teenimise must minevik.

Traagika filmis areneb hetkest, mil saadakse teada Endel Nelise saksa episood.

Endel Nelis võitles Sinimägedes Saksa poolel, kuid päris-elus ei läinud temaga nii nagu filmis: Endel Nelist ei küüditatud.

Leili Jostmann mäletab, et Nelis rääkis sõjaajast ikka lõbusas toonis.

“Endel rääkis, et kuna nad olid vennaga metsas näljased, käisid nad taludes sigu tapmas. “Ja mina oskan hääletult tappa, et siga ei tee piuksu ka,” rääkis Endel.”

Proua Leilil on see täpselt meeles, kuidas asi käis: “Endel rääkis, et selleks tuli sea juurde hiilida, teda lõua alt sügada nii kaua, kuni siga röhib ja paneb silmad mõnust kinni. Ja siis oli üks koht, kuhu täpselt torgata, ja siga ei tunne midagi. Muudkui röhib edasi, kuni on verest tühjaks tilkunud.”

Pärast sõda läks Endel Nelis aastaks Lihula kooli kehalise kasvatuse ja matemaatika õpetajaks. 1945. aastal astus ta Leningradi Lesgafti ülikooli kehakultuuri osakonda, kuid aasta hiljem tuli üks kooliametnik Endlit hoiatama, et “lase jalga, muidu sind küüditatakse”. Endel põgenes Eestisse ja astus 1946. aastal Tartu ülikooli kehakultuuri osakonda. Ja kui seal pandi kõik tudengid ritta, mehed ja naised eraldi, siis viimastena sattusid vastakuti seisma Endel ja Ilme.

Nii nad tutvusid ja jäid kokku 47 aastaks.

Tuli rongi pataka vanade ajalehtedega

Mis juhtus päriselt Endel Nelise elus 1952. aastal? Kas ta võeti Leningradis oma mineviku tõttu kinni?

Nelis sõitis 1952. aastal noortekoondisega Dnepropetrovskisse võistlustele. 9. klassi tüdruk Leili Jostmann tuli teisele kohale. Kohe pärast võistlusi jäi haigeks.

PÄRIS VÕISTLUS 1952. AASTAL: Eesti koondise naised kandsid Dnepropetrovskis valgest sametist seelikuid.
PÄRIS VÕISTLUS 1952. AASTAL: Eesti koondise naised kandsid Dnepropetrovskis valgest sametist seelikuid. Erakogu

“Ajakirjast Kehakultuur ja Sport tuldi minust pilti tegema, kuid et mul oli palavik, siis treener ei lubanud. Minge pildistage seda, kes esimeseks tuli, ütles Nelis neile,” mäletab Leili. Koondisekaaslane soovitas Leilil ikkagi riidesse panna ja hiilida pildistama nii, et Endel Nelis aknast ei näeks. Nii saigi noorvehkleja Leili Jostmann 1953. aastal spordiajakirja kaanetüdrukuks.

“Kui me järgmisel päeval ära sõitsime, siis Endel tuli rongi suure pataka ajalehtedega. Ta kattis terve mu keha lehtedega kinni, olin nagu vatiteki sees.”

See tähendab, et tagasi sõideti koos – treener Endel tuli koos lastega.

Seega ei saanud päriselus toimuda ka Endli ja Kadri ilusat kohtumist pikal perroonil Haapsalu raudteejaamas, ümber heljumas udu...

Filmis jääb mulje, et sellel kohtumisel ootab Kadri last. Tõsi on see, et Endli ja Ilme esimene laps Peeter sündis 1953. aasta lõpus.

Heleni sünnini läks veel kaheksa aastat, sest paaril ei õnnestunud kaua teist last saada. Kui Ilme jäi Helenit ootama, hoiatasid Haapsalu arstid reesuskonflikti eest.

“Parem kaotage laps ära, sest sünnitusel surete kas mõlemad või üks teist,” hoiatati Endel Nelise abikaasat. Aga ema leidis Tallinnast arsti, kes rasedusel silma peal hoidis. Sünnitus oli nii raske, et Ilme ei mäletanud isegi, mis kell tema kauaoodatud tütar sündis.

“Ilusti tulite tagasi,” ütleb Leili Jostmann, “meie käisime teil veel vana autoga järel – kaks suurt pampu olid tagaistmel vatitekki mähitud, ühes olid sina ja teises Ilme.”

Väike mees suure häälega

Endel Nelis sarnaneb välimuselt tõepoolest Märt Avandiga. Iseloom oli vehklemistreeneril kõva – läks läbi seina, kui vaja. Ta oli pedant ja korraarmastaja. Koristajat kontrollis nii, et raputas paberitükke pinkide taha ja vaatas, kas see märkab.

Tal oli alati kaasas väike, umbes 10 cm suurune ruuduline märkmik, kuhu oli kantud peenes käekirjas kõik, mis oli vaja samal päeval teha. Märkmiku vahel hoidis järge lühikeseks lõigatud joonlaud, mille abil tõmbas kuupäevade vahele sirgeid jutte.

Leili oli Haapsalu spordikooli õppealajuhataja. Ta mäletab, et Endel oli 1982. aastal millegipärast erakordselt närvis. Käis võimla ja kabineti vahet, midagi talle ei meeldinud, muudkui helistas kuhugi. Leili lohutas: “Endel, ära sa muretse, ega see nii kiiresti ei tule. See võtab aega, sa oled võib-olla pensionil siis juba!”

“Mina – ja pensionil?” põrutas Endel, “ma saan veel sinu matuste päeval treeningu ära jätta, et su matustele tulla!” Ja vuhises kabinetist välja.

Veidi aja pärast tuli tagasi: “Ei, ma ei jäta treeningut ära. Muudan aega lihtsalt.”

“Tema kulul nalja heita ei tohtinud,” teab Leili.

Helen noogutab. Tema on isa moodi.

“Aga kas sa tead, et inimesed ei pannud tema häält ja inimest kokku. Ta oli ise lühike, kuid hääl oli kandev. Väike mees nii suure häälega,” naerab Leili Jostmann.

Esimene infarkt tabas Endel Nelist 1987. aastal pärast seda, kui üks Haapsalu 1. keskkooli tollane õpetaja käskis Endlil oma kabinet ja kehalise kasvatuse ruumid vabastada ning pensionile minna. Helen ei taha sellest täpsemalt rääkida, sest need, kes käskisid ruumid vabastada, elavad veel. Aga aasta pärast oli Endel Nelis taas tööl.

Neli ja pool aastat hiljem tabas Endel Nelist oma töölaua taga infarkt. Kui Helen isa leidis, oli juba hilja.

Pärast isa surma leidis Helen isa asjade seast märkmiku, kuhu isa oli märkinud kõik oma kohtunikutasud. Need oli ta andnud uue, spetsiaalsete radadega vehklemishalli fondi. See pidanuks tulema Haapsalu 1. keskkooli (tänase Haapsalu põhikooli) kõrvale.

“Ma tulin pärast Endli surma vehklemisosakonda ja ütlesin endale siis, et enam ma sinna ei lähe,” ütleb Leili Jostmann. “Ma käisin riistaruumis, seal vaatas iga võimlemismati nurk ise suunda ja kempsud haisesid... Endli ajal oli nii, et kui poisid ei tahtnud vett tõmmata, siis Endel tavaliselt passis peale, pidas poisi kohe kinni ja ütles, et valvad siin seni, kuni leiad järgmise, kes vett ei tõmba, ja see valvab edasi.”

“Ta viitsis kogu aeg kasvatada,” teab Helen.

“Jah, see on tõsi, et paljudel lastel polnud isa, ja ta hoolitses küll,” täiendab Virve-Juta Raidmaa.

Dokumentaalfilm peab tulema

“Kui isa ära suri, hakkasid jutud käima, et nüüd on Haapsalus vehklemine läbi. Seda kuuldes tekkis mul trots. Mõtlesin, et ma näitan teile kõigile, et ei ole läbi, vaid läheb tugevamaks.”

Helen Nelis-Naukas on teinud nüüdseks 30 aastat treeneritööd. Vend Peeter Nelise kuulsaimad õpilased on Heidi Rohi ja ­Kaido ­Kaaberma, ta töötab ka Soomes. Heleni õpilased on Marika Säär-Koit, Sten Priinits, Katrina Lehis.

“Ma naudin seda, et võtan väikese lapse ja hakkan teda voolima ja kujundama lapsest tipuks. See tunne, et võtad lapse väiksest Eestist, väikesest Haapsalu linnast, väikesest Haapsalu koolist ja paned ära suurriikide sportlastele nagu Venemaa, Hiina, USA, Ungari, Itaalia jne – vot see on nauding.”

Nüüd otsib tütar režissööri, kes jutustaks tema isa ja tänavu 65aastaseks saava vehklemise päris loo dokumentaalfilmina.