Vene sportlastele tehti liiga
Pole teada, kui palju ja millised Venemaa sportlased Rio olümpial võistlema pääsevad. Kindel on, et kümned ja sajad – nii süütud, patuseid kui ka karistuse ärakandnud – jäävad ROKi, spordialaliitude ja dopinguküttide katusorganisatsiooni WADA tahtel mängudest eemale. Objektiivselt võttes on WADA läbikukkunud organisatsioon, mis pole suutnud oma tööd teha ehk dopingu kasutajaid tuvastada. Nüüd lahmib WADA agoonias, seades ohtu palju rohkem kui ainult spordielu korralduse. Kannatavad eelkõige süütud sportlased, aga kardetavasti ulatuvad siirded rahvusvahelise elukorralduse kõikvõimalikesse osadesse.
Üksikisik kannatab sõltumata sellest, kas ta on eksinud või mitte. Hämmastaval kombel karjuvad paljud enda sõnul üksikisiku vabadust ülimaks ning süütuse presumptsiooni enesestmõistetavaks pidavad liberaalid, Eesti omad nende seas, et veel vähe saite! Selle eest, et olete venelased, tuleks teid tegelikult üles puua! Mina tänases tähenduses (sotsiaal-)liberaal ei ole, aga selline üksikisiku represseerimine süsteemi pattude eest pole dopingu ja olümpia kontekstis vastuvõetav. Nagu liberaalid ütlevad, rahvusest, rassist ja muudest tunnustest sõltumata.
Kes on süüdi?
Süüdi on WADA, mis üritab tagantjärele vinti üle keerates end rehabiliteerida. Süüdi on dopinguprogrammide planeerijad ja elluviijad. Süüdi on ka dopinguprogrammides osalevad sportlased, aga nendele on ju karistused ette nähtud. Kindlasti pole süüdi puhtad sportlased ega need, kes karistuse ära kandnud.
Ajalugu tunneb lugusid, kus dopingukütid otseselt eksisid, Kristina Šmiguni juhtum aastast 2002 on ehe näide. Kas saab kindel olla, et käpardlik WADA ei või nüüd lahmides taas eksida? Hammasrataste vahele jäänud sportlane on igal juhul kaotaja. Ta võib muidugi kohtusse pöörduda, aga tema füüsilise tippvormi aeg jookseb ja vaim kulub. Õigeksmõistetud Šmigun esines pärast seda Salt Lake City olümpial (kus iroonilisel kombel võeti vahele rohkem kui aastakümne säranud Larissa Lazutina ja Olga Danilova) mitu taset oma võimetest allpool.
Poliitiline dimensioon
Venemaa näidispoomine on mõõtmetelt pretsedenditu. Varasemad juhtumid, näiteks Bulgaaria tõstjate lugu on sellega võrreldes pinnavirvendus. Pole usutav, et üheski teises riigis pole mingil kujul süsteemset dopingutarvitamist. Vaadake dokumentaalfilmi „Sinivalge vale“, see ei jäta palju ruumi fantaasiale Soome suusatajate dopingutarvitamise organiseeritusest. Lahti MMil jäid nad sisuliselt kogu võistkonnaga vahele. Karistada said ainult otseselt süüdi olnud suusatajad ja patuoinasteks tehtud treenerid.
Lahti meeste teatesõidu viimases vahetuses möödus 9 kilomeetrit jalutanud Mika Myllylä lõputõusul Tor Arne Hetlandist nagu postist ja tõi Soome kindlalt esimesena finišisse. Aasta hiljem olümpial esindas Soomet eeldatavasti puhaste sportlaste tiim, kes kaotas Norrale ligi 5 minutit, Eestile üle minuti ning jäi esmakordselt Soome suusatamise ajaloos tiitlivõistluse teatesõidu esikümnest välja. Mõõdetuks soomlastele sama mõõdupuuga nagu nüüd venelastele, poleks need amatöörid tohtinud olümpiast unistadagi.
Jamaika tippsprinterid on alates (Kanadat esindanud) Ben Johnsonist ja Merlene Otteyst enam-vähem kõik dopingu tarvitamisega vahele jäänud. Aga neid ei saa in corpore kõrvale jätta, kuna Usain Bolt on olümpia suurim staar. Norra suusatajad võivad kasvõi kümme korda normist rohkem dopinguainet tarbida ja ei juhtu nendega midagi, piisab koondise arsti tunnistusest, et ta tõlgendas reegleid valesti. Isegi Venemaad fännamata on äärmiselt raske toimuva taga poliitilist dimensiooni mitte kahtlustada.
Ebavõrdne kohtlemine ka endiste patuste suhtes
Justin Gatlini lugu on aastaid kõigi silme all rullunud. Karistus on kantud ja medaleid tuleb. Mees läheb Riosse ja saab sealt suure tõenäosusega kolm medalit. Koguni kaks korda vahele jäänud Tyson Gay jäi USA katsevõistlustel 5. ja 6. kohale ega pääse individuaalaladel starti, ent koht teatenelikus vähemalt eeljooksus peaks tal olemas olema. Karistuse ärakandnud venelastel seda võimalust ei ole.
Halenaljakas tragikomöödia vilepuhujaga
Asjatundmatule publikule etendatakse hollywoodilikku lugu vaprast vene jooksjast Julia Stepanovast, kes dopingusüsteemi paljastas. Esialgu lubati tubli Julia justkui olümpiale, nüüd keelasid pahad selle ära. Tegelikult pole dopingutarvitamisega vahele jäänud Stepanova juba aastaid olümpiale kvalifitseerumist võimaldaval tasemel sportlane. Legaalselt täitis ta Rio olümpianormi viimati 2010. aastal. Ta muuseas osales individuaalvõistlejana äsjalõppenud EMil ja jäi seal juba 800 meetri eeljooksu esimesel sajal meetril grupist kaugele maha. Kui Stepanova lubataks olümpiale, tuleks sama loogika järgi Rios starti lubada kõik Lance Armstrongi saaga tunnistajad, kes kunagi jalgrattasõiduga tegelenud. Saaks sellise mõnusa vanade sõprade kokkutuleku koos väikse rattaotsaga.
Mõistlik tähtaeg
Igal asjal võiks olla algus ja lõpp. Mingi aja möödudes võiks WADA end kaotajaks tunnistada. Kaheksa aasta taguste medalite ümberjagamine ei ole adekvaatne tegevus. See on nagu Siim Kallase jätkuv süüdistamine 23 aastat tagasi toimunud 10 miljoni dollari kadumises, mida mitte keegi pole suutnud tõestada. Enamik minevikusangareid ei tunnista end dopingupatusteks ja rahvas usub neid. Nii sünnivad paralleelsed tõed. 1969. aasta tõstmise MMilt lahkus Jaan Talts maailmameistrina ja meil peetakse seda kulda siiamaani omaks. Kuigi aasta hiljem andis alaliit kulla (küll mitte dopingust tulenevalt) ameeriklasele Robert Bednarskile. Ja olgem ausad, ka kõige hullemaid spordihaigeid ei huvita kümnenditaguste paremusjärjestuste ümbermängimine.
Üheks lahenduseks oleks kindlasti dopingukontrolli läbiviimise rotatsioon. Usun, et erinevalt suurest osast eestlastest püüavad paljude teiste rahvaste dopingukütid võimalusel oma sportlasi kaitsta.
Loodan, et kõik osapooled tulevad mõistusele ja venelaste verd nõudev publik suudab oma emotsioone talitseda. 1980. ja 1984. aasta idiootsed boikotid rikkusid ära ka palju muud peale sadade sportlaste elu võimaluse ja sadade miljonite huviliste meelelahutuse. Kõik sportlased, kelle süü pole tõestatud, peavad saama olümpial võistelda. Kui Venemaa karistamine on vajalik, võistelgu nad olümpialipu all – nagu venelased üle parda heitnud praegune IAAFi president, kahekordne olümpiavõitja Sebastian Coe 1980. aastal Moskvas.
Artikli autor Peeter Piho on ettevõtja ja vabakutseline spordiajakirjanik.
