Judas Priest Pressimaterjalid

Ma ärkan hommikul ja esimene asi, mida ma veel voodis lebades internetist näen, on briti heavy metal-bändi Judas Priesti laulja Rob Halfordi (64) videotervitus Eesti rahvale. „Tallinn, Estonia, this is Rob Halford, the Metal God from Judas Priest!“ tutvustab ta end hevisõrmi näidates ja teatab, et soovib näha kõiki 7. detsembril Saku suurhallis „for a night of screaming heavy metal! Yeah!“

Jeeh! Judas Priest! Heavy metal! See on bänd, kes andis oma esimese albumi välja siis, kui mina olin alles seitsme kuu vanune (augustis 1974), alustas tegevust neli aastat varem ja kütab oma lärmaka rokenroll-veduriga ümber ilma ringi senimaani. Nende 17 plaati mahutava diskograafia parimad etteasted ja armastatumad lood jäävad küll 70ndatesse ja 80ndatesse, aga nagu paljud teisedki iidvanad legendid on nad viimased kümmekond aastat rokkinud mahlakatel ja hästi õlitatud loorberitel. Eesti plaadipoes Lasering oli nende möödunudaastane album „Redeemer of Souls“ lausa aasta kümne müüduima plaadi hulgas.

Igal juhul, selsamal hommikul kohvi juues ja teades, et ma räägin õhtul Rob Halfordiga telefoni teel juttu, otsustan, et kasutan võimalust teha uhkelt hüüdnime Metal God kandvale Rob Halfordile Metalheadi testi. Et selguks, kas metaljumal on ikka tõeline metal-pea.

Meie telefonid ühendab Robi agent-mänedžer-PR-juht-tüüpi mees ja teatab, et mul on rääkimiseks 15 minutit ja et ma katsuks ajast kinni pidada. Hea küll.

Metal-jumalale ütlen pärast tervitusi, et võiksime teha metal-pea testi ja saame teada, kas ta on õige metal-pea. (tee test enne Robi).

„Okei-okei,“ on Rob muretult nõus.

Shutterstock

Silun enne asja kallale asumist asja tõsisemaks: see võib tunduda veidi kentsakas, aga teeskleme, et me tegeleme teadusega, eks ole?

„Jah, muidugi. Mulle meeldib, kui metal’is saab nalja. See on oluline osa metal’ist.“

Väga hea.

Alustame:

Kes oli esimene metal-bänd?

a) The Kinks

b) Deep Purple

c) Led Zeppelin

d) Black Sabbath

Rob: Uuuu, see on hea küsimus... Minu valik on Sabbath. Lihtsalt sellepärast, et käib ju üsna suur diskussioon selle üle, mis on ühe metal-bändi tõeline essents. Ja minu jaoks on see essents alati olnud kõlaritest tuleva saundi üleüldine struktuur, sügavus, raskus, toon. Niisiis, minu jaoks... – Tony (Tony Iommi, Black Sabbathi kitarrist – aut.) erihäälestatud kitarri kõla, see, kuidas Bill Ward tabas trumme ja kuidas Geezeri (Geezer Butler, Sabbathi bassist – aut.) bass väga sügaval urises. Just see kombo on minu jaoks see, kuidas õige heavy metal kõlama peab.

Aga samas, mul on samaväärne respekt teiste nimetatud bändide vastu. Üks The Kinksi kõige tuntum lugu, „You Really Got Me“ – sellel on vapustav riff, ja kui Eddie Van Halen koos Van Haleniga seda kaverdas, keerasid nad selle ikka üsna heviks looks.
Ja muidugi Deep Purple’i „Fireball“. Täiesti uskumatu lugu. Ja nende suursugune power metal-ballaad „Sweet Child in Time“ samuti.
Ja nende otsa veel „Communication Breakdown“, „Whole Lotta Love“, „Dazed and Confused“, kõik need Zeppelini suured lood, nad nagu prantsataksid kokku, sest pakuvad üsna sarnast elamust.
Aga jah, minu jaoks tuleb see tõeline metal’i vaib Black Sabbathist.

Selge pilt. Järgmine küsimus. Milline alljärgnevatest bändidest sulle kõige vähem meeldib?

a) Pantera
b) Metallica
c) My Chemical Romance
d) Judas Priest
e) Slayer

Rob: Hah-hah-haa! See on üsna raske. Iga bänd, keda nimetasid, välja arvatud My Chemical Romance, on eriti hea bänd, ja kõik need kutid on mu head sõbrad.

Tead, kui My Chemical Romance’il ilmus see plaat, „Black Parade“... minu arust oli see suurepärane. Väga lähedal millelegi eriliselt-eriliselt dramaatilisele ja vaatemängulisele. Nii et ma ütlen vastumeelselt, et kõige vähem lemmik neist on My Chemical Romance.

Okei. Edasi. Mis on Ozzy Osbourne’i päris nimi? Kas see on...

Rob: Oh, John!
Ma tean seda sellepärast nii hästi, et kasvasime poisikestena koos üles. Ta elas 20 minuti kaugusel minust. Oleme üksteist terve elu tundnud, ka väljaspool muusikat niisiis. Ja tema teine ... eesnimi on... minu meelest... Robert...? Igal juhul John on kindlasti.

Olete endiselt sõbrad? Suhtlete sagedasti?

Rob: Jah, ma nägin teda paar nädalat tagasi, kui ta esines Epic Festil, Venice Beachil, Santa Monicas. Meie plaadifirma Epic korraldas seal peo ja showcase’i. Ozzy läks lavale, see oli üsna väike koht – mõnisada inimest vaid –, aga Ozzy andis kogu oma südame ja hinge. See mulle tema juures meeldibki. Ükskõik kui palju inimesi kuulamas on, ta paneb kõik mängu, mis tal on, ja see teeb ta väga eriliseks.

Mhm. Järgmine küsimus: keda nimetatud inimestest sa vihkad?

a) James Hetfield

b) Tom Araya

c) Dimebag Darrell

d) Fred Durst

Rob: Hah-hah-hah-haa! See ajab mind naerma, sest kõik ju vihkavad Fredi, aga ta on tegelikult väga tore kutt. Kusjuures kõik muusikud, keda mina tean, armastavad teda ja peavad temast lugu. Muusikuna on ta fantastiline.
See on ikka üks väga kummaline aspekt muusikas, et mida populaarsem sa oled, seda rohkem sind teisest otsast vihkama hakatakse. Kindlasti leiab neid, kes vihkavad Metallicat, kes vihkavad Slayerit, paljud vihkavad Priesti. Kui sa oled edukas, hakkab osa inimesi sind miskipärast tümitama. Ma ei saa aru, miks see nii on.
Aga jällegi – naerdes ütlen, et Fred Durst.

Okei. Aga mis on sinu lemmikvärv?

a) Roheline

b) Must

c) Roosa

d) Kollane

e) Sinine

Rob: See peaks kindlasti must olema. Mul on ainult üks auto ja see on must. 80ndatel oli mul päris mitu autot, aga seejärel jäin ma paiksemaks. Võib öelda, et mida vanemaks ma olen saanud, seda vähem ma vajan. Enda ümber asju siis. Auto on mul Ameerikas, Inglismaal mul polegi autot. Liigun siin ringi bussiga, rongiga või lennates. Aga Ameerikas on mul must Cadillac CTS, mis on väga mõnusa salongiga ja kiire auto. Must, must. Must on mu elus tähtis ka nahkriiete pärast, kogu mu üleüldises välimuses.

Ma vaatan siin just oma kohvri peale – see on must ja ta on täis ainult musta värvi riideid, hah-hah-haa! Ja kui ma oma garderoobi avan, siis ma ei näe midagi, sest kõik on must.

Heakene küll. Kas sa kuulad Metallicat?

Rob: Ooo jaa!

Üks moment, ma loen need variandid ka ette:

a) Yeah, post-2000 Metallicat

b) Ei

c) Yeah, 90ndate Metallicat

d) Jah

e) Yeah, 80ndate Metallicat

Rob: Ma olen vana kooli Metallica mees. Ainult seepärast, et minu arust, kui sa oled uus ja noor bänd ja üks hetk oled aina edukam, siis juhtub midagi tõeliselt imelist: sa oled äärmiselt kreatiivne ning koged ja teed kõiki asju esimest korda elus. Kui sa oled oma asjas endale juba sängi uuristanud, siis nagu midagi muutub. See ei tähenda, et muusika poleks enam niivõrd hea, on ikka, aga mingi teine mekk ja tunne tuleb siiski külge. „Ride the Lightning“ ja „...And Justice for All“ on mu kaks lemmikalbumit Metallicalt, aga ma olen Metallica-fänn, nii et ma ootan innukalt, et kuulda, kuidas nende uus album kõlab.

Aga kes on sinu lemmikbänd alljärgnevate hulgast?

a) Whitesnake

b) Kõik nad imevad

c) Winger

d) Bon Jovi

e) Warrant

Rob: Hmmm... Palun ütle need nimed uuesti (ma teen seda – aut.). Heh-heh. Ma valin... Oeh... No mu lemmik neist on ehk Whitesnake ja David (David Coverdale, Whitesnake’i laulja – aut.) on mu väga hea sõber. Kuid minu meelest on neil kõigil midagi olulist öelda. Aga kui sa suruksid mind põrandale pikali ja pressiksid vastust välja, siis ma ütleks Winger.

Oolrait. Aga: mida metal-pead vihkavad?

a) Preps, jocks, cheerleaders jne

b) MTV

c) Kõiki neid!

d) Konformiste

e) Hipisid

Rob: Kõiki neid! Jah, ma arvan, et kõiki. Me oleme nii kirglikud oma metal’i-asjaga, nii et kui mingi asi ei ole metal, siis ta juba põhimõtteliselt imeb.

Heh-heh. Aga järgmine. Kas sa vaatad E!-d? (E! on meelelahutuslik televisioonikanal Ameerikas – aut.).

a) tavaliselt küll

b) Hell no!

c) mõnikord

d) Hell yeah!

e) Jah

Rob: Mis asi? Mis asi on E? Mis?

Ma arvan, et on mõeldud seda telekanalit.

Rob: Jah, ainsad E-d, mida mina tean, on Entertainment Television, E nagu ecstasy ja E nagu eggs (eesti keeles: munad – aut.). Munad meeldivad mulle väga. Aga... Ma ei tea... Ma ei oska vastata sellele.

Ühesõnaga paneme ristikese siis „Hell no!“ ette.

Rob: Hell no!

Milline järgmistest on Slayeri album?

a) „Roots“

b) „Cowboys From Hell“

c) „Show No Mercy“

d) „Kill ’Em All“

e) „Ride The Lightning“

Rob: Milline neist on Slayeri album...? „Show No Mercy“. Mul on kõik Slayerid kollektsioonis olemas. See plaat on üks väga huvitav kuulamine. Nad olid siis oma rida alles leidmas – oma kõla, oma järgmiseid samme, oma maailma. Väga huvitav kuulamine, seal laotub laiali üksjagu tekstuure. Ta ei ole ehtne Slayer, selline nagu minu arvates päris ehtne Slayer on, aga suurepärane album sellegipoolest. Täpselt nagu Priesti esimene plaat „Rocka Rolla“ – ei ole veel päris Priest, aga seemned, millest hakkasime kasvama, on olemas. Sama lugu „Show No Mercyga“.

Järgmine küsimus: mitu räpilugu sulle meeldib? Kas:

a) 100 või rohkem

b) 1 kuni 10

c) 30 kuni 100

d) 0

e) 10 kuni 30

Rob: Alla nulli. Aga siiski ma mainiks, et mulle meeldib, mida teeb mu sõber Zack de la Rocha ansamblist Rage Against the Machine. Tema etteaste on ju ka omamoodi räpp. Kuid selle välja jättes – alla nulli.
Ma siiski imetlen räppi, kuid see ei puuduta mind kuidagi. Üsna nutikas muusika ja inimesed, kes seda teevad, on väga andekad ja teevad oma asja väga hästi. Kui kuulata näiteks Eminemi – Eminem on minu jaoks räpi hiiglane – või Nicki Minaj’i, kes on samuti eriline. Ma olen räpile avatud, aga ma ei otsi teda, ja kui aeg-ajalt kuulma satun, siis olen võimeline hindama räpi väärtusi ja nende artistide annet. Tohutu sõnavara ja lood, mida nad jutustavad. Ja kuidas nad seda kõike meeles suudavad hoida, on uskumatu! Nad panevad ühte loosse sedavõrd palju teksti, samas kui metal’is või rokis on ainult mõni rida sõnu. Nende kujutlusvõimest tõesti voolab ja purskab teksti. Muusikuna pean sellest lugu distantsilt, aga endale isiklikult väga ei meeldi.

Milline nimetatud muusikutest on endiselt elus?

a) Rex Brown

b) Dimebag Darrell

c) Cliff Burton

d) Randy Rhoads

e) Kurt Cobain

Rob: It's a shame. Nende nimede, kes meie hulgast on lahkunud, kuulmine teeb mind kurvaks. Nad olid tõeliselt vapustavad inimesed ja paljud neist olid bändides, mis muutsid rock’n’roll’i kurssi. Vastus on muidugi Rex Brown, minu hea sõber ansamblist Pantera. Tema on veel meiega. Aga jah, need inimesed, keda nimetasid ja keda enam ei ole – millised vaimustavad inimesed, ja kui tohutult kurb.

On küll. Järgmine: Kas nu-metal-bändid on sinu arvates metal-bändid?

a) Ei, välja arvatud ehk Slipknot

b) Küllap

c) Muidugi

d) Mis asi on nu-metal?

e) Jess, Korn ja Limp Bizkit, andke minna!

Rob: Noh... Neil kõigil midagi metal’ist sees, välja arvatud see üks – kas sa ütlesid vist, et Cher?

Ei-ei, see oli sure (ehk eesti keeles „muidugi“ – aut.). Sure! Sorry, ma ei suuda seda sõna normaalselt hääldada.

Rob: Hõh hah hõh hah hõh!

Sure.

Aga jah, mul on sittakanti metalit. See ongi mu elu.

Rob: Okei, hõh-hõh-hõh. Aga jah, kõigis neis on metal’it, aga eri koguses. Kui võta hevimeetriks skaala 1–10, siis nad on ühest kindlasti kõrgemal. Neist kõige raskem metal-bänd on vahest Korn. Nemad kerkisid esile siis, kui metal üritas 90ndate alguses üsna dramaatiliselt muutuda. Metal’i-sisaldust bändides on muidugi cool mõõta. Kornis on seda kindlasti kõige rohkem.

Nii et su vastus on sure?

Rob: Jeeh, sure.

Järgmine küsimus on kah vist selline, et võin ise ristikese kohe ära panna. Kui palju sul metal’i plaate on, ja variandid on:

a) rohkem kui 10

b) 7–9

c) ühtegi

d) 4–6

e) 1–3

Rohkem kui 10, eks ole.

Rob: Oh-hoh-hoh-hoo! Jaaa!! Mul on neid tuhandeid. Ja nad on igal pool laiali. Mu kodus Inglismaal, mu kodus Phoenixis, Arizonas, mu korteris Amsterdamis. Ja eks nad ole tänapäeval pakitud ka mu iPhone'i. Aga jah, mul on sittakanti metal’it. See ongi mu elu.

On nad sul muidu organiseeritult?

Me oleme nii kirglikud oma metaliasjaga, nii et kui mingi asi ei ole metal, siis ta juba põhimõtteliselt imeb.

Rob: Oh ei. Ei ole näiteks A-st Z-ni ritta pandud. Üldse mitte. Mulle meeldib üllatada ennast. Teha kabineti, kus ma kuulamas käin, uks lahti, näha mõnd plaati ja mõelda „oo jumal, seda ma pole väga ammu kuulanud! huvitav, kus need kutid praegu on...“. Mulle meeldib üllatuda. Üllatusfaktor meeldib mulle muusikas üleüldse, metal’is mõistagi samuti. Kuulata midagi väga iidset ja kogeda, et „vau! kui head nad ikka tegelikult olid!“. Ja sellest kuulamisest saabki seeläbi justkui uus elamus. Mõtled sellest plaadist ja bändist hoopis teistmoodi, näed linke sootuks uutesse paikadesse.
Jah, osaliselt meeldib mulle oma elu korrastatuna hoida, kuid osalt jälle meeldib, kui seal valitseb kaos ja korralagedus ja eks rock'n'roll just sellel peabki põhinema. Reeglite rikkumine, mittevastavus, massist eristumine, uute kogemuste – olgu millised nad tahes – otsimine.

Just. Mis ei meeldi sulle metal-kontsertide juures?

a) Liiga palju vägivalda

b) Liiga palju narkootikume ja õlut

c) Müra

d) Mitte miski! sest seal on kõik freaking awesome!

e) Kõik

Rob: (vaikib)

Hello?

Rob: (vaikib)

Hello?

Rob: (vaikib)

Hello? Rob?

Rob: (vaikib)

Hello!?!

Rob: (vaikib)

Üle laua kolleeg hakkab mind matkima ja hüüab ka: "Hello?"

Rob? Oh, mis juhtus, katkes ära vist... Hello?

Rob: (vaikib)

Kolleeg: Hello!

Hello!?!!

Rob: (vaikib)

Kolleeg: Hello!!!

Ma panen vaikiva toru kurvalt hargile ja ohkan. Kuus testiküsimust jäi esitamata! Mis nüüd saab!? Kuidas ma õige testitulemuse saan?

Phhh... Viie minuti pärast heliseb telefon ja toru otsas on Robi agent-mänedžer-PR-juht-tüüpi mees. Ta palub vabandust, et kõne katkes, aga et 15 minutit oli juba ammu täis (jah, me olime kõnelenud juba 23 minutit, vaatan diktofonilt – aut.), siis tal ei õnnestu minu jaoks Robi rohkem telefonile saada. Ja lisab: „Aga Rob palus tänada ja öelda, et talle meeldis väga sinuga rääkida.“

Nojah. Midagi pole teha. Panen Robi antud vastused metal-pea testimasinasse ning saan tulemuseks:

„Päris hea, aga sa siiski pole paraku tõeline metal-pea. Sa vastasid õigesti 12 küsimusele 20st. Keskmiselt, 8275 inimest, kes on selle testi läbi teinud, vastasid õigesti 13,45 küsimusele.“

Mis tähendab siis, et kui 12 vastust olid õiged ja ma sain talle esitatud üksnes 14 küsimust, et see tulemus on tal ikka päris hea. Rob Halford on ikka tõeline metal-pea! Samas, kui ta oleks kõigile järgmistele küsimustele valesti vastanud, ei näitaks tulemus, et ta tõeline metal-pea oleks.

Oh jah, nii palju küsimusi – kuus – ja nii palju vastusevariante – kakskümmend kuus – ja ei ühtegi vastust. Ehk vastab Rob Halford neile siis esmaspäeval Saku suurhallis.