Selliseid noote oli eks-peaministri Siim Kallase avaldustes, neid on minevikus kasutanud eks-president Lennart Meri. Kõige värvikam mulle ette puutunud kollimaalimise katse mulle oli 8. augustil "Postimehes" ilmunud kultuuriinimeste -- Viivi Luige, Elmo Nüganeni, Jüri Arraku, Jüri Engelbrechti, Hirvo Surva ja Andrus Kivirähki pöördumine "Eestlaseks saab jääda vaid eurooplasena". Jahmatus, mis see pöördumine minus tekitas, pole praegugi üle läinud. Ons sellised arusaamad tüüpilised? Oleks hull küll.

Kõigepealt räägivad lugupeetud vaimuinimesed täie enesekindlusega valdkondadest, mida nad ei näi tundvat. Teiseks esinevad nad reservatsioonideta kõigi eestlaste nimel. Kolmandaks tõstavad nad (jällegi kõigi eestlaste nimel) prohvetiseisusse USA konjunktuuri-politoloogi Samuel Huntingtoni. Ja neljandaks on nende suhtumine Venemaasse ja Vene kultuuri rassistlik ja nihilistlik -- pimeduseriigis ei näi paistvat ühtki valgusekiirt. Euroopa on nende jaoks kõigepealt Venemaa vastukaal, Venemaa aga üldistatud-mütologiseeritud Ida, kust on läbi aegade meile tulnud kõik halb.

Kirjutajate nägemuses jaguneb Euroopa aegade algusest Lääneks ja Idaks, kus Lääs on hea, kultuurne, tsiviliseeritud, Ida aga paha ja barbaarne. Eestlaste kui piirirahvaste missioon oleks siis valvata seda Ida ja Lääne piiri, kaitsta Ida barbaritel Läände tungimast ja Lääne kultuuri hävitamast või moodsamini -- müüa Läänele oma piirivalveteenust.

"Eestlased on hoidnud Euroopa vaimset idapiiri 5000 aastat ühe koha peal", kirjutavad nad. Oh heldus küll! 5000 aastat tagasi ei olnud olemas ei eestlasi ega Euroopa vaimu, isegi mitte sõna Euroopa. Ja loomulikult ei olnud Peipsi järve taga slaavlasi, kellest autorid kirjutavad sellise põlgusega. Ei olnud ortodoksiat, ei olnud kirillitsat, kirsasid ega Vene õigusetust. (Ons allakirjutanud mõelnud sellele, kust tuli eesti keelde sõna "kohtu kull"?) Slaavlased jõudsid Peipsi taha üle 3000 aasta hiljem, piir õigeuskliku Ida-Euroopa ja roomakatoliikliku Lääne-Euroopa vahel kujunes enamvähem välja alles 12. sajandil.

Kujutada eestlasi läänekiriku mõjusfääri innukate piirivalvuritena on vähemasti naiivne. Eesti ristiusustamises oli ilmselt oluline roll Vene misjonäridel, kellelt laenati niisugused sõnad nagu rist, papp ja raamat. Ja XIX sajandil, kui eestlasi meelitati õigeusku astuma, kujunes see mõnel pool lausa massiliikumiseks. Kas idakirikuga ühinenud eestlased, näiteks Pätsi perekond või märtrisurma surnud piiskop Platon olid sellest vähem eestlased? Või õigeusklik Karl Ristikivi vähem eesti kirjanik?

Mind solvas see, millise endastmõistetavusega artikli autorid kasutavad meie-vormi. Minagi olen eesti vaimuinimene, kuid ei pea midagi Huntingtonist ja ei ole kunagi olnud nõus natsipropagandaski käibinud väitega, et Euroopa tsivilisatsiooni idapiir paikneb Narva jõel. Olen kujunenud kirjanikuks klassikalise vene kirjanduse pinnal ja armastan praegugi Tshehhovit, Saltõkov-Stshedrini, Pushkinit ja paljusid teisi vene kirjanikke, kes on samamoodi ka Euroopa kirjanikud. Pole arukas ega viisakas panna ühte patta Tshehhovit ja Bezobrazovit, Kornei Tshukovskit ja Jezhovi. Pole arukas ega viisakas tõlgendada Eesti astumist Euroopa Liitu igavese kultuurikonfrontatsiooni kontekstis.

Hea Euroopa ja halva Venemaa vastandamine ei pea kuigi hästi vett. Lääne-Euroopa tsivilisatsioon on hävitanud ja orjastanud rohkem rahvaid kui ükski teine tsivilisatsioon, kaasa arvatud Venemaa. Venemaal ei ole näiteks olnud inkvisitsiooni ja venelased ei tegelnud orjakaubandusega Aafrikas. Muidugi on nii Lääne kui Ida ajalugu täis verevalamist ja õigusetust, olulisem on praegu see, et Euroopa näib olevat oma verisest ajaloost midagi olulist õppinud, näib olevat selle ümber hinnanud ja alustanud midagi uut ja ilusat, midagi mis võiks olla ja loodetavasti saab olema eeskujuks paljudele. Loodetavasti ka nüüdis-Venemaale.

Venemaa ajalugu XX sajandil on traagiline, mis ei anna aga alust luua müüti Venemaa põlisest barbaarsest vaenust Lääne kultuuri vastu. Sada aastat tagasi arenes Venemaa tormakalt nii majanduse kui kultuuri vallas. Selles arengus osalesid edukalt ka vähemusrahvused -- eestlased, lätlased, sakslased, juudid, tatarlased ja teised. Sellega oli Venemaa tolerantsem ja avatum riik kui näiteks Prantsusmaa või Inglismaa, kus tollal vähemusi hoolimatult alla suruti. Eestis toimus Vene kotka tiiva all tõeline kultuuriplahvatus, mis sünnitas hulga ajakirju, oma kunsti- ja kirjanduselu, oma boheemkonna, Noor-Eesti, keelekorralduse ja palju muud. Analoogiaid sellele kultuuriplahvatusele võime leida Lätist, ent ka juutidelt. XX sajandi algus on jidishikeelse kirjanduse õitseaeg Vene impeeriumi äärealadel, ka juudid pidasid keelekonverentse nagu eestlased, tegeldes oma keele normeerimise ja arendamisega. Midagi säärast ei toimunud bretoonidel või baskidel, kelle omakultuur tsiviliseeritud Prantsusmaal kuidagimoodi vireles.

Muidugi oli tsaari-Venemaa oma kiires tõusus täis vastuolusid ja paradokse. Eestis peksid ja lasid kasakad maha vastuhakanud talupoegi, Ukrainas ja Moldaavias puhkesid juudipogrommid, omakeelsete koolide avamine oli igal pool raske. Kuid areng oli silmnähtav ja võimaluste avanemine käega katsutav. Sajandivahetuse Venemaa ei olnud vähem "euroopalik", demokraatlik ja vähem arenenud kui Hispaania, Itaalia ja Balkani maad.

Armastame rääkida sellest, kui tähtis oli meile integreeritus Euroopa kultuuriruumi, mis toimunud juba XIII sajandil. See integreeritus päästnud eestlased Vene seadusetusest, õigeusust ja muust halvast. Võib aga küsida, kas ei olnud eestlastele positiivne ka XIX sajandi lõpul, Aleksander II ja III aja reformidega saavutatud integreeritus Vene kultuuriruumi, mis siin kõigutas baltisaksa aadli ülemvõimu ja avas eestlastele palju uusi võimalusi. Samamoodi võib positiivselt hinnata ka venekeelset haridust, mis aitas noortel eestlastel pääseda Balti provintslusest, leida uusi vaimseid impulsse kui ka paremaid töökohti.

Vist pole ülearune rõhutada, et sajandivahetusel ei olnud Eestis mingit olulist venevastasust. Eestlased olid tsaari lojaalsed alamad, kes tarmukalt kasutasid ära kiirelt edeneva riigi võimalusi. Eesti vaimuinimesi elas tollal mitmel pool Venemaal. Peale Peterburi, mis oli riigis Tallinna järel teine eesti linn, oli eestlasi tööl Moskvas, Kiievis, Tambovis, Kroonlinnas ja mujal. Mõnedki eesti noormehed läksid sõjakoolidesse ja tegid tsaariväes karjääri. Mitmel õnnestus see hiilgavalt: tsaari Kindralstaabi akadeemiast tulid Eesti sõjavägede juhataja Johann Laidoner, Koltshaki staabiülem Voldemar Kappel ja Wrangeli käest Krimmi vallutanud August Kork. Venemaal alustasid oma teadlaseteed ka sellised maailmanimega eesti uurijad nagu Ludvig Puusepp, Johan Vilip, Ernst Öpik. Peterburi ülikoolis said hariduse Johannes Semper, Eduard Laaman, Jüri Uluots ja Peterburi konservatooriumist tulid esimesed kõrgesti haritud eesti muusikud ja heliloojad. Ka eurooplus ise tuli Eestisse suuresti Peterburi kaudu. Noor-Eestit inspireerisid samavõrd d'Annunzio kui Leonid Andrejev.

Mõned meie euro-entusiastid rõhutavad koos Huntingtoniga kõvasti üle Ida-Lääne piiri tähtsust Euroopas. Tegelikult on sama tähtis või tähtsamgi piir Lõuna ja Põhja vahel. Vene kultuuris ja isegi ajaloos leiame palju paralleele Itaalia, Hispaania ja Portugaliga. Lugedes kord etnograafilist kirjeldust ühest Kastiilia külast tundsin selles ära Vene küla -- majade ees pinkidel istuvad tädid, avatud uksed, kust naabrid alatihti sisse astusid, kogukonna väsimatu kontrolli oma liikmete üle. Võiks isegi ütelda, et venelased on Lõuna-Euroopa rahvas, kes suhteliselt hiljuti asus elama põhja, säilitades palju lõunamaiseid kultuurijooni. Vene revolutsioonis võiksime ehk näha lõunamaise kollektivismi võitu põhjamaise individualismi üle, mis kukutas paljutõotavalt sajandit alustanud riigi sellesse musta auku, kust ta nüüd loodetavasti on jälle tõusmas.

Minule meeldib uuenenud sõjajärgses Euroopas just see, et ta on teinud lõpu rassismile ja vähemusrahvuste ahistamisele, on muutunud tolerantsemaks ja avatumaks regiooniks kui varem. Olen alati, nii kodu- kui välismaal esinedes püüdnud rõhutada, et Euroopa on protsess, mitte lihtsalt kontinent või riikide liit ning et Euroopal pole lõplikke piire. Olen avatud, piirideta Euroopa, "Europe sans frontières" poolt ja soovin, et ka Eesti kuuluks sellesse piirideta Euroopasse, liituks Euroopa-protsessiga. Nii olen öelnud Euroopa Liidule JAA. Kuid Huntingtoni või Goebbelsi vaimust kantud ideedele Euroopa tsivilisatsiooni piiridest ja meie rollist nende piiride valvajatena olen ikka öelnud EI ja teen seda ka edaspidi.