Hannes Varblane “Taarnateel. Katsetusi 1967–70”
Luuletaja olles või olnuna ei taha just üleliia tihti luuletusi
lugeda. Või kui, siis võõrais keelis. Oma armsas eesti
keeles ei koperda ju liiga tihti säherduse poeesia otsa, mis võtaks
seljarootsust kinni ja tekitaks kurje vibinaid. Või oleks lihtsaks
sõbralikuks elamise toeks.
Hannes Varblase
noorpõlveluule, mida ta miskipärast katsetusteks kutsub, teeb
mõlemat. Noor Varblane on ju hulka parem kui vana Varblane! Aga sama
rumalasti võiks sedastada, et “Blonde on Blonde’i”
aegne Bob Dylan on võimsam kui kaheksakümnendate
“Infidelsi” aegne või nüüdne ja uusne,
ühauhav Bob.
Jama on selles, et Bob Dylanist teame me
kõike, aga Hannes Varblasest on veel palju avastada. Tema esimesi
albumeid ei lasknud nõmevõim inimeste ette.
Ja kui me
nüüd kogu (kas kogu?) seda kupatust kaeme, siis on me ees korraga
preveerid, verläänid, diippööplid ja urraiaahhhiibid.
Kui “Taarnateel” olnuks esikkogu omas õiges ajas,
asetunuks Hannes Varblane omma õigesse kohta eesti imelises luulepildis.
Praegu saavad tast aru vähesed, kaasa arvatud Peeter Olesk, ent seda
veenvamalt Hannes end kehtestab.
See raamat paneb Varblast paremini
kui Varblane meid. Ja näitab, et autor on reibas koma noor.