27.03.2009, 00:00
Imre Siil „Marino Marini kontsert"'
Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 214 lk.
Imre Siil
“Marino Marini kontsert”
Eesti Keele
Sihtasutus, 2009. 214 lk.
Imre Siili teine jutukogu osutus
mitmeti meeldivaks üllatuseks. Kogumik koondab viis pikemat novelli ja
omaeluloolise tsükli “Käänulise loometee algusest”.
Nagu viimasest selgub, on autor pärit Taagepera kandist, kasvanud
koolidirektori ja emakeele õpetaja peres ning kirjutanud esimese
vihikutäie lühipalasid juba algkoolieas. 1970–80ndail Tartus
eesti filoloogiat studeerides juhtis ta Noorte Autorite Koondist ning avaldas
oma loomingut väljaandes “Salong”, käsikirjalistes
“salakogumikes” ning Sirbis ja Vasaras. Igapäevast leiba on
autor teeninud aga hoopis muudel aladel: õpetajana,
küberneetikainstituudi teadurina, riigikantselei ülemana ja e-riigi
ühe alusepanijana. Informaatikakeskuse direktorina (enne selle
ümberstruktureerimist – jõhkrat poliitilist
“puhastust” 2003. aastal); praegu aga diplomaadina EN-i Eesti
alalises esinduses Strasbourg’is.
Riigiametniku hingeelu on
eesti kirjanduses vähe kujutatud – peale Jaak
Jõerüüdi mõne novelli ja romaani
“Raisakotkad” ei tulegi midagi ette. Imre Siili kogumiku esimese
novelli “Lembitu kaugem perspektiiv” peategelane on ennastsalgav
tööle pühendunud keskealine juhtivtöötaja (autori
alter ego?), kelle kõik uuendused ja sissetöötatud
süsteemi hävitab uus nahaalne ja võhiklik kantsler,
marksismi-leninismi ülikoolis õppinud “vana vintske punase
tõu puhtavereline esindaja”. Lembitu hing põgeneb
ülemuse laamendamise eest, unistab paremast maailmast ja lendab juba
kõrgete sfääride poole, et siis jutu lõpul maanduda
isamaa jõemutta, mis näib sümboliseerivat ministeeriumis
toimuvat. “Teeristil” on nostalgiline tagasivaade
üliõpilaspõlve armusuhetele, katse mõista erinevaid
naishingi ja nende seast endale sobivat leida. Rõõmsameelse Hanna
metamorfoos muserdatud riiakaks olendiks oma mehe, “rämeda
maamehejuraka” koju saabudes paneb tudengihakatise enda senises
naisekontspetsioonis korrektiive tegema ning jääb pikaks ajaks
mõistatuseks. “Marino Marini kontsert” ja
“Täiuslikud hetked” süvenevad lapsepõlve
eredamatesse sündmustesse läbi väikese poisi silmade. Autori
võime kirjeldada kümneid suuri ja väikesi juhtumusi ja
tundeseisundeid aastakümneid hiljem kõneleb tema hämmastavalt
heast mälust. “Täiuslikud hetked” kirjeldab Raineri
vanemate lahkumineku tragöödiat leebete suvemaastike taustal
maakohas. Novell lõikab hinge rohkem kui teised – see on
komponeeritud väikese lapse rahuliku majaehitustöö pidevate
katkestustena “hullude” täiskasvanute poolt, kes tema
turvalise maailma segi löövad. Laps veetakse linna vanemate vihaste
heitluste tunnistajaks; sellega kontrasteeruvad tüüned hetked vanaema
talus, sisendades perekonna püsimise lootust.” Oma parimad tekstid
on Imre Siilil õnnestunud kirjutada tundlikult ja visuaalselt, kujutades
tegelasi kerge huumoriga, kohati irooniaga, ning pakkuda mõtlemisainet
ja tekstinaudingut nõudlikumalegi lugejale.