Seejärel
vaatame filmi aktiivsünnitusest. Leebe hipimuusika taustal tulevad ilmale
õnnelikud beebid. Tõesti armas.
Ülle
Liivamägil on helehallid silmad, ta on veenev, maaema tüüpi ja
uskumatult mõjukas. On ringkondi, kus fraas “Aga Ülle
Liivamägi ütles...” lõpetab vaidluse.
Ta
usub, et tema elus on juhtunud mõndagi selleks, et temast saaks
suure selgitustöö tegija. Tal oli eriline vanaema, taimetark.
14aastaselt suri tema sõbranna teetanusevaktsiini tagajärjel. 20
aastat tagasi 26. oktoobril oleks pidanud ilmale tulema Ülle esiklaps
Mati. Poiss suri sünnitusel. “Päris suur ohver,”
ütleb Liivamägi mõtlikult. Ta usub, et poeg ohverdas ennast
selleks, et Liivamägi leiaks oma tee.
Liivamägi on kindel,
et poja tappis tema enda liigne usaldus arstide vastu. Sünnitus on nii
loomulik protsess, et seda peaks naine ise juhtima.
Liivamägi
suurim töö ongi julgustada naisi: et ei peaks sünnitusvalusid
taluma haiglas abituna selili voodis lamades, vaid tuiama ringi,
häälitsema ning lõpuks laskma gravitatsioonil aidata
vastusündinu ema kehast välja. Kõvemad tegijad sünnitavad
kodus või oma talu saunas. Kui 2001. aastal sündis Eestis kodus 4
last, siis 2006. aastal juba 28 last, mullu koguni 43.
20 aastat tagasi
lükkas Liivamägi käima liikumise, millest praeguseks on saanud
elustiil. Pärast Emadekooli läbimist saavad naistest teistsugused
emad ja nende peredest teistsugused pered.
Nende maailmavaates on
oluline koht sünnitusel – sellest sündmusest sõltub
edasine elu. Nad kuulavad oma sisemist häält ja elavad
kooskõlas loodusega. Ideaalis kolivad nad maale ning kasvatavad ise
toiduks vajalikud loomad ning viljad. Nende lapsed on koduõppel,
linnaperede järeltulijad õpivad Waldorf-koolides.
Enamik
neist ei lase oma lapsi vaktsineerida, nad püüavad vältida
antibiootikume ning eelistavad homöopaatilist ravi.
Mul on tunne, et võtate sünnitust nagu sportlased, kes
valmistuvad võistluseks ja siis naudivad head sooritust?
Sünnitus on nagu orgasmi tipp (Liivamägil lähevad silmad
kissi ja hääl on selline, nagu räägiks ta millestki
ülimalt mõnusast). Kahju, et paljud naised seda ei tunneta.
See on orgasm. Keha hakkab lainetama nagu suguakti ajal. Tunded on
kliitoris ja tupes.
Valuga peab kaasa minema. Ma tegelikult
väldin sõna “valu”. Keha peab olema liikumises. Kui on
puhkus, siis puhatakse. Sünnitus on raske töö. Sellest hetkest
sõltub terve elu nii lapsele kui ka endale.
Inglismaal on loomuliku sünnituse propageerijate seas isegi neid, kes
lähevad hüpnoosiga tagasi sünniprotsessi, et
analüüsida seal tekkinud traumasid?
Ma ei pea
seda õigeks. Ega ilmaasjata ei võeta meilt seda
mälestust.
Kas olete ise käinud sünnitusel
abiks?
Ühelgi haiglasünnitusel pole käinud.
Ka kodusünnitusel käisin viimati aastaid tagasi. See on ka vastutus.
Ma ei saa seda endale lubada. Sünnitus võib alata millal iganes,
aga mul on kool ja lapsed. Ma ei saa öelda: “Tšau, ma pean
nüüd minema.”
(Taustal jookseb ikka mahe s
ü
nnitusfilm ja Ülle Liivamägi kommenteerib.)
Näete,
see asend ei sobinud. Nüüd viskab vibusse. (Naine filmis on valude
käes kangestunud.) Siin oleks homöopaadist abi. Annaks pille ja
kolme-nelja minuti pärast saaks naine protsessiga edasi liikuda. See on
raske sünnitus – laps on suur ja nabanöör on ümber
keha. Laps tõstetakse ema rinnale ja nabanööri läbi ei
lõigata.
Miks?
Me ootame
ära, millal vastsündinu iseseisvalt hingab. Nabanööri
lõikame läbi, kui see lõpetab tuksumise – laps on
võimeline iseseisvalt, ilma ema vereringeta toime tulema. See
on nii loogiline!
Kui kaua pärast ilmaletulekut on
lapsed nabanööriga emaga ühendatud olnud?
Mul on kogemus, kui nabanöör tuksles poolteist tundi. See oli Eesti
pere, kes sünnitas Soomes.
Kas platsental on rituaalne
tähendus?
Meil ei ole rituaale. (Liivamägi
muigab, justkui oleks seda küsimust oodanud.) Ma mäletan, et mul
käis tunnis üks arst; neid käib päris palju. Teda
häiris see platsenta värk eriliselt, uuris kogu aeg, et miks ja miks.
Tema viitsis välja otsida teadusliku põhjenduse, miks
platsentat süüa. Meil on see teadmine kogemuslik. Seal on kõik
hormoonid, mida kasutatakse sünnitusjärgse depressiooni ravis.
Üldiselt küll. Sõltub inimesest, eriti uutel on palju
“öäkki”. (Muheleb.) Ma igal juhul soovitaksin
võtta platsenta sünnitusmajast kaasa. Tükeldage ära ja
pange sügavkülma. Tore, kui teil pole seda vaja, aga kui lained
löövad üle pea, siis on hea, et on olemas.
Seda tuleb süüa nagu jäätist?
Jah. Platsentat saab veelgi kasutada, aga need teadmised on juba
pühendatutele. (Muigab.) Aga ka energeetilistel põhjustel pole
hea platsentat võõrasse kohta jätta.
Mõned matavad platsenta maha.
Jah, ja
istutavad puu peale, aga see pole hea mõte. Mis siis kui puu kuivab
ära? See on nagu halb enne ning inimeses hakkavad hauduma halvad
mõtted. Parem on panna kivi alla.
Nii need pooltõed
tekivad, kui ei käida tunnis.
Millest
tekivad probleemid sünnitusel? Kas ema vähesest
ettevalmistusest?
Ei või teada. Sünnitus on
müstiline toiming. Kaks suguvõsa on kaasatud. (Liivamägi
maailmapildis mõjutavad sünnitust isegi pereliikmete suhted oma
vanematega.)
Aga ometi tuleb kodussünnitusel ka
probleeme ette. Ekspress kirjutas pool aastat tagasi juhtumist, kus laps oli
suremas ja ema viidi Ida-Tallinna keskhaiglasse. Miks sellised olukorrad kodus
siiski tekivad?
Ma tean seda lugu hästi, aga ma ei saa
rääkida.
Igal aastal sünnitab kodus järjest
rohkem naisi. Võiks öelda, et see on moes.
Mina kardan
seda. Naine peab enne meeletu töö ära tegema. Ämmaemand
peab olema kõrval. Kui naisel pole varasemat kogemust, on see
määratu risk.
Praegune olukord on ohtlik:
kodusünnitusi on järjest rohkem, aga vajalikud tugisüsteemid on
seadustamata.
Milleks üldse kodusünnitus? Haiglad
on juba väga edumeelsed.
Eelkõige on
kodusünnitus kingitus lapsele. Kuigi jah, Fertilitas on tasemel,
tegelikult Ida-Tallinna Keskhaigla. Ämmaemandad on väga toredad.
(Üldiselt ämmaemandad õigustavad loomulikku sünnitust,
arstide toet
us on vaoshoitum.)
Muuseas, Eesti sünnitusmajad teevad silmad
ette Soome omadele. Eestis on õhkkond palju inimlikum ja
südamlikum.
Kas võtate oma kooli kõik
tahtjad?
Ei võta, mõned tulevad siia 37.
rasedusnädalal. Polikliiniku juures võid saada ühe
nädalaga piloodiks. Selle ajaga ma jõuan ainult lammutada, aga
üles ehitada ei jõua.
Endaga tuleb karm töö
teha. Iga rasedusega minnakse järjest sügavamale enda sisse.
Mõistetakse oma hirme ja õpitakse kuulama last.
Kõik protsessid ja riskid tuleb lahti rääkida. Tuleb
mõista, et arst või ämmaemand ei saa võtta vastutust,
kuidas naine sünnitab.
Kuidas mehed teie
õpetustesse suhtuvad?
Meie juurde kooli tulevad
need, kes on esimese lapse sünniga haiget saanud. See on siis juba pere
otsus. Puhast lehte tuleb harva, vähe on esmasünnitajaid ja need
tulevad tavaliselt usaldusväärse sõbranna soovitusel.
Ega alternatiivmeditsiini ei võeta kohe omaks, enne pettutakse
tavameditsiinis. Alles siis mõistetakse, et usaldada saab vaid iseennast
ja vastutus tuleb endal võtta.
Millest see tuleb, et
naised, kes on käinud teie juures koolis, muudavad elustiili?
Sünnituse kaudu saavad nad aru elu väärtusest. Nad
tunnevad aukartust elu ees. Nad näevad, kui palju neid petetakse. Alustame
või reklaamidest...
Teie suhtumises on suur annus
vastuhakku süsteemile, autoriteetidele – meditsiinile ja
haridusele.
Jah, on küll ja samas ei. Süsteem
toimib süsteemi pärast. Kes on autoriteet?
Paljud
teie järgijad õpetavad lapsi kodus või panevad nad
Waldorf-kooli.
Ma ise pole suur Waldorf-pedagoogika
fänn ja Eesti õpetajad pole väga tasemel. Ma olen rohkem
Montessori õpetuse pooldaja. (Üldjoontes peab Waldorf-pedagoogika
olulisimaks õpetamist loovuse kaudu ja Montessori, et last tuleb
võtta kui vaba inimest.)
Kas teie lapsed
õppisid kodus?
Ma pean väga lugu peredest, kes
oma lapsi kodus õpetavad. Vanemat last ma natuke aega õpetasin
kodus, aga ma ei tulnud toime. Ma ei suutnud seda joga raamatutest lapsele
pähe ajada.
Näiteks mul laps kirjutab
inimeseõpetuse töövihikusse, et makarone tehakse jahust, veest
ja munast. Õpetaja ütleb, et vale vastus, sest mune ei panda.
“Aga minu ema paneb,” ütleb poiss.
“Kas sinu
ema teeb kodus makarone?” küsib õpetaja. (Ta toob veel
näiteid “jogast”, mis peamiselt puudutavad
inimeseõpetust, aga ka vene keelt, reaalaineid ja kirjandust). Milleks
on seda lapsele vaja? Kuidas ta seda elus kasutab?
Teie
juures koolis käinud naised suhtuvad kahtlevalt ka laste vaktsineerimisse
ja antibiootikumidesse?
Ma pole kellelegi öelnud, et
ei tohi vaktsineerida. Vaktsineerimine on geniaalne, aga kõik oleneb, et
kellele ja millal. Minu ülesanne on anda teavet.
Vaktsineerimata jätmine on väga suur vastutus. Naised küsivad
minu käest, et Ülle, ütle, mis ma teen. Mina ei saa nende eest
otsust ära teha. Igaüks peab võtma oma elu üle
vastutuse.
(Ülle Liivamägil on Pharmaca Esticast
välja prinditud lehekülgede kaupa vaktsiinide
kõrvaltoimeid.
Võimalikke kõrvalmõjusid
on tõesti palju. Tal on palju argumente, miks vaktsineerida ei
tohiks.
Aga et tema räägitut pole tasakaalustamas arsti
jutt
, jätan selle lehest välja.)
Võtke need
väljatrükid kaasa.
Aitäh, aga ravimilehti
saab väga kergelt internetis leida.
Mina seda
internetti ei usalda.
Vaktsineerimata lapsed põevad
ometi neid haigusi, mille vastu vaktsineeritakse.
Lastehaiguste põdemine on vajalik – see aitab vähi vastu.
Kui kellelgi on mumps või punestised, tuulerõuged, siis meie
emade seas info kohe levib, et lähme, sealt saab nakkust.
Kas teie lapsed on vaktsineeritud?
Ükski
pole. Vaktsineerimine on raske küsimus. See on poliitiline küsimus,
võiks isegi öelda, et sõjalis-poliitiline.
Millal te viimati antibiootikume võtsite?
Nooo, ma
olin vahest viieaastane. (Muheleb.) Mul oli väga eriline vanaema. Tema ei
lubanud.
Antibiootikumid peavad olema tagataskus, aga meil
määravad arstid neid liiga kergekäeliselt. (Tema abikaasa
Ülo on homöopaatilise ravi spetsialist.)
Miks
arstid teid vihkavad?
(Hakkab naerma.) Kõik
sõltub inimesest. Haiglaarstid pole kurjad, mõnedega on mul
väga hea kontakt. Perearstidega, kes töötavad ühtlasi
ravimifirmade esindajatena on läbisaamine kehvem.
Kas
on perearste, kes keelduvad peret registrisse võtmast, kui kuulevad, et
nad ei lase end vaktsineerida?
Selliseid on, aga on ka
teisi, kellega on väga hea kontakt.
Kas tavameditsiinis
on ka midagi head?
Akadeemilise meditsiini tugevus on
kirurgia ning traumameditsiin ja esmaabimeditsiin. Tegelikult on õige
kesktee – segu ühest ja teisest. Tuleb teha valik. Pole
võimalik ette öelda, mis on õige ja vale.
Alati
tuleb meeles pidada, et meditsiinitöötaja on tavaline inimene. Tal on
oma mured ja rõõmud.
Te olete 46 ja teie
noorim laps on viiene. Üsna hiline produkt?
Jah,
noorim on viiene, üks laps on kolmteist ja vanim seitseteist. Mati oleks
saanud 20.
Ma ei arva, et noorim laps on hiline. Loodus on ju selleks
võimaluse andnud, ta ei võta pärast 36. eluaastat naiselt
viljakust. (Tavameditsiin suhtub pärast 36. eluaastat sünnitajatesse
kui riskirühma.) Vanasti ei olnud sellist küsimust.
Naisel on lisaks sünnitamisele ka muid ülesandeid. Inimnaine on
ainus loom, kellele on antud elu ka pärast fertiilsuse lõppu.